The Big Blue, Kuidas sai minust see, kes olen

Meri on olnud eestlastele südamelähedane ilmselt ajast, kui eestlased said omale mereäärsed maad vanajumala käest. Meri on andnud meile süüa, sõidutanud meid naabermaadesse, pakkunud meile meelelahutust ja hingerahu.

Sündisin 4. veebruaril, külmal talvehommikul, mil polnud merega mitte miskit pistmist. Mõni aasta hiljem, kui mu vanemad mind esimest korda “Pella” paadile lubasid, et sellega kalale minna, tegid nad ilmselt suurima vea. Tõenäoliselt kiruvad siiani tollast otsust. Nende vanim poeg sai ‘merehaiguse’ ja tänapäevani kasutab kõikvõimalikke ujuvaid esemeid, et oma merehaigust leevendada. Kui Eestis sain omale peamised paadikogemused Hiiumaa rannikul aerutades või pealinna - Hiiumaa vahet nii S/V Iris kui M/V Folgeriga purjetades, siis Sydneys pöördusid tuuled hoopis teisele poole. Istusin 2007. aasta oktoobris Darling Harbouris (nagu hiljem kuulsin, nimetati Darling Harbour Darling Harbouriks ainult kellegi kalli järele) ja eestlase õllelembuse kohaselt poleerisin just üht õlleklaasi, olles saanud negatiivseid vastuseid oma tööotsingutele. Siis purjetas minust peagi mööda S/V Aussie Legend, mis ärgatas mõtte, et miks mitte minna ja teenida oma kopkad veepeal. Tehtud - mõeldud, nagu ütleb tuntud Läti vanasõna. Set the sails Neelasin alla kõik, mis mul veel klaasi oli jäänud ja asusin oma resume ja printeri otsingule. Läksin koos vajaliku paberimajanudsega Captain Cook Cruises kontorisse, kohtusin kellegi Hospitality Manager Tony’ga (kes hiljem osutus täiesti toredaks tüübiks, lihtsalt räägib kole palju) ja kes mind sinna tööle võttis. Ettekandjaks. Tol ajal ma tõesti ei teadnud, et need olidki mu Austraalia kõige lihtsamad ajad, kus said paadiga sõita, selle eest raha ja ei kaasnenud mitte mingit vastutust. Tõestasin endale, et kõik on võimalik. Täna, juulis 2011 olen samade laevade kapten. Ilustades lugu võib mainida, et lisaks Captain Cook Cruises laevastikule loksun mõne sõbra kalapaadil ja võistlen 40.5 jalasel Venetau First jahil. Vetel seilates saab igaüks aru, et iidvana rahvatarkus kõik ühe - üks kõigi eest peab vägagi paika. Under the sails LINDASY’s LAW - if the draught of your vessel exceeds depth of the water you are most probably aground. Töötasin esimese tüürimehena kruiisilaeval CC Explorer päris mitu aastat. Huvitav laev (peaks tihedamini kirja panema mälestusi). See oli laev, kus ma tegelikult õppisin laevaga ümberkäima. Tegemist on u 40-aastase vanatüdrukuga, mis enamikel juhtudel vajab hoolt ja armastust. Harva juhtus, kus kõik seadmed korralikult töötasid ja kui see nii juhtus, oli põhjust muretsemiseks - midagi suurt juhtub tõenäoliselt peagi. Seda laeva tunnen suhteliselt kindlalt vöörist ahtrini. Pole tegemist millegi suurega: 1200 tonni, 58 meetrit pikk, 1 meetrise süvisega, 120 reisijat ja tuntud Sydney ainukese overnight cruise laevana. Novembris 2010 oli vajadus viia see laev u 400 miili põhja poole, et ta veest välja tirida. Funny Story, aga läksime sellega ookeanile ja kuidagi jõudsime kohale ilma alust katki tegemata. Siiski, tegemist oli siiani ühe minu märkimisväärseima voyage’ga - suured vaalad, delfiinid ja pingviinid, kapten Pete mainis mälestusi suvalistest pragudest Austraalia idaranniku kaljudes, mida ta nimetas ‘Pussy point’iks’ jne. Kui väsisime vaaldest ja 4-5 meetristest lainetest, siis läksime Smokey Cape lahte tuulevarju ning peale ankruketi purunemise ei juhtunudki midagi. Leidsime siiski ankru veepõhjast kohalike tuukrite abiga üles ja lahkusime mõlema ankruga. Sailing tagasi oli aga omamoodi katsumus. Kui Yamba lahest välja saime ning piloodi minema saatsime, selgus, et kohalikud töömehed oma tehnilise taibuga kohati siiski ei hiilanud. Tol hetkel oli meil peamiselt kaks võimalust, kas kuumendame osad lülid, mis laeva liikuma panevad üle või jahutame neid osi mereveega, mille tulemusel on oht põhja minna. Loksusime ookeani meelevallas mõne tunni, ise üleni õlised jõudsime kompromissini, kus sõidame kuumalt ja jahutame piisavalt, et mitte põlema minna. Pumpasime järgmise 5 päeva jooksul nonstop vett laeva mootoriruumist üle parda. Ametite poolse juhisena ei tohtinud me laevaga ookeanile minna, kui ilm on kehvem kui Beauforti skaala 3. Ilus, päike paistab ja 30 sõlmene lõunatuul teeb kõik, et meid takistada tagasi Sydneysse jõudmast. Austraalia idaranniku hoovus liigub põhjast lõunasse u 4-5 sõlme, tuul tahab seda tagasi üles puhuda. Kuna need kaks jõudu omavahel kaubale ei saanud, muutus meri tujukaks ja kergitas lained kuni 5 meetristeks. See laevale ei meeldinud. Meid oli meeskonnas 6 inimest. Kapten Peter Mounsey (Million mile man - purjetanud koos oma naisega 2 tiiru ümber maakera, toimetanud erinevaid laevu ümber maakera ja läbinud üle miljoni miili), 3 tüürimeest Dave Portingale, Jon Sawer ja mina. Vastutus laev ühes tükis hoida oli kahel mehaanikul Daniel Barr ja James Parker. Kõik peale minu austraallased. Vahetused kestsid 2 tundi vahis, 2 tundi vahi abi ja 4 tundi vabadust. Päeval lainetega võidelda on hea, kõike on näha, ka randa ja kaljusid, mida ideepoolest tuleb vältida (reegel # 1 - stay on the wet pits). Öösel oli kogu olukord teine. Kui lugejad on kunagi “näinud” pimedust, siis kõik mis aknast paistis oli üks suur must kast. Ainult laine vaht, mis üle laeva käis, oli hele. Vihma kallas, tuul ulus, polnud õrna aimu kus oled. Vana kapten ütles rahulolevalt, you r doing fine, just feel it and smell it. Ja nii oligi igal öösel 2-3 tundi vahis ja võideldes loodusega. Kolmandal öösel, kui olin just lõpetanud oma vahi korra, läksin pikali, et natuke und silmale saada. Magades pidi kahe käega voodist kinni hoidma, muidu veerenuks maha. Kell 2.35 varahommikul tundus, et vanem mehaanik otsustas mu kajuti ukse maha lõhkuda. Lammutas ukse taga ja ajas mind üles. Küsisin, et noh, mis nüüd siis. Ütles, et tule nüüd ruttu üles, pane riidesse, laeva tuleb vesi kiiremini sisse, kui välja suudame pumbata. Mis seal ikka, püsti ja riidesse. Selgus, et laeva vööri mootori läbiroostetanud sumbutaja andis alla ja sinna oli tekkinud umbes jalgpallisuurune auk, kust siis vesi sisse tuli. Töötasime 2 tundi allpool veepiiri, laev hüppas ja kargas lainetes - mitte ei tantsinud lainetel, või siis kui seda tantsuks nimetada, siis midagi sellist, mida võib kohata õllesummeril kui Meie Mees lavale tuleb. Mitte tuhkagi ei näinud, kõik oli ootamatu, ise olin endiselt magamas - öö ikkagi ju. Ilus oli vaadata, kuidas vanem mehaanik kätega auku püüdis kinni suruda ja lihtsalt karjus: “too mulle midagi, mida siia panna”. Meenus, et olin säästnud mustadeks päevadeks ühe suurema “hole plugi”, tõin siis selle, see kadus sinna lihtsalt ära. Vaatasin nõutult veidi ringi ja läksin tüürimehe juurde. Vestlus oli lihtne. Jon: “Are we sinking” me: “kind of” Jon: “Is it bad?” me: “kind of” Jon: “Do we need to find quiet place and fix it” me: “Yes” Jon: “Ok, no worries, we will be there in 4 hours”. Ja nii oligi. 4 tunni pärast jõudsime juba tuttavasse paika, kus ankru olime ära kaotanud ja lappisime augu kinni. Pikad olid need 4 tundi. Jätkasime reisi keskpäeval. Tuul oli veidi vaibunud ja järgmise mõne päevaga jõudsime peaaegu Sydneyni. Ilmaennustus oli järgnevaks perioodiks siiski suhteliselt kehv. Oli oodata 30 - 40 sõlmest lõunatuult, mis pidi juhtuma päeval, mil Sydneysse jõuame. Rühkisime ilmaga võidu. Umbes 40 miili enne Sydneyt hakkas tuul tõusma, kuid siiski liikusime ja siis juhtus see, mida me üldse ei oodanud. Me nägime peaaegu kodu. Olime Sydney sadama sissesõidu kõrval. Jällegi vestlus Joniga, kes just oma pausil oli ja magas. Ta vaatas aknast välja ja mõtles, et hea, veel pool tundi ja oleme kohal. Poole tunni pärast vaatas uuesti aknast välja, selgus, et olime sama kohapeal, ainult karidele lähemal. Liikusime täiskiirusel edasi, laev liikus 2 sõlme külje peale. Uskumatu oli hetk, kui tuul lihtsalt võttis 1200 tunni kaaluva laeva ja keeras selle ümber. Proovisime uuesti - ei midagi. Niipalju siis koju jõudmisest. Seadsime suuna uuesti põhja ja mõne tunniga olime Pittwateris. Jäime ankrusse kell 8 hommikul. Teatasime kolleegidele kuival, et veedame päeva ankrus, kuid kaasavarutud toit on otsas. Hakkasin kala püüdma. Tuli välja, et Pittwateri kaladele peekon suurt korda ei lahe, üks rumaluke selle siiski alla neelas. Sellest sai ülemisse hambaauku tükikese. Otsustasime veetakso kasuks. Sama päeva õhtul kell 11 olime õnnelikult kodus. Paatidega on ennast sidunud ka minu armas partner Merka, kes avastas umbes kolmandal päeval peale Sydneysse saabumist Indreku rocketi peal olles, et vee peal on ikka palju lahedam, kui niisama linnas ringi käia. Peale seda sai ta samuti Captain Cook Cruises paatidele ja laevadele tööle ning töötas vee peal. Kuid siis tuli üks ahvatlev pakkumine purjetamistripil osalemiseks - Merka purjetas 10 päeva 35 jala pikkusel jahil mööda Austraalia idarannikut Byron Bay kandist Fraser Islandile. Jahi nimi oli “Capricorn Dancer” ja suurte lainetega oli jaht oma nime vääriline, sest ta oli lainete peal tõsiselt hea “tantsija”. Ookeanil olles pidi mõnel päeval trotsima kuni 5meetriseid laineid ja tuli ka ette kord, kus tuli üle parda kaladele süüa anda, kuna söödu ei tahtnud sees püsida. Samas oli päevi, kus tuult peaaegu üldse ei olnud ja sai niisama paadi vööris päikse käes mõnuleda. Mõnel päeval lubas kapten ka Merkat roolima - ei tea, kas sellepärast, et ta oli ainuke tüdruk pardal või huvi paatide vastu paistis nii palju välja, et kapten sai sellest aru. Alles siis, kui ise rooli taga olla, saab aru, kui raske on tegelikult loodusega võidelda, pardalolijate eest vastutada ja paati õigel kursil hoida. Muidugi ei jäänuda ka äpardused olemata - Fraser Islandi juurde ankrusse jäädes ei arvestanud kapten õigesti tõusude ja mõõnade olukorda ning jäime paadiga “kuivale”. Poisid hüppasid küll paadi pealt vahepeal vette, kuid meid hoiatati, et sealkandis pole haisid, kuna krokodillid on nad ara söönud. Kuid lõpp hea, kõik hea, sest maabusime lõpuks kenasti Fraser Islandil! Hetkel õpib Merka laevadega ümber käima ja loodab peagi madrusena tööle asuda. Lisaks tööle osaleme ka regattidel. Seni üks lahedaimaid oli ehk Shark Island - Lion Island (Pittwater) regatt. See küll ei lõppenud nagu ootasime - tuulevaikuse tõttu ei lõpetanud mitte ükski paat. Kõik jõudsime kohale mootori jõul. Regatil selgus, et on ka miski uus reegel kehtestatud, et kui keegi üle parda kukub, tuleb ta tagasi peale võtta, muidu ei lähe arvesse. Miks selline reegel on tehtud, keegi ei tea, aga ajaloost niipalju, et on olnud olukord, kus vahetult enne finishit meeskonnaliige üle parda kukkus ja kapten otsustas ta peale võistlust peale korjata. Väiksematel jahtidel olla olnud olukord, kus võistlust alustati jalgpallimeeskonnaga ja et aluse raskus enne finishit vähendada, ujus enamus meeskonnast kaldale. Järgmine tõsisem regatt on septembri lõpus - oktoobri alguses Shark Island - Lion Island - Shark island. Eesmärk on see võita. jätkub mõni teine kord... Meri on olnud eestlastele südamelähedane ilmselt ajast, kui eestlased said omale mereäärsed maad vanajumala käest. Meri on andnud meile süüa, sõidutanud meid naabermaadesse, pakkunud meile meelelahutust ja hingerahu. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

The Big Blue, Kuidas sai minust see, kes olen

INDREK OTT 20. augustil 2011

Meri on olnud eestlastele südamelähedane ilmselt ajast, kui eestlased said omale mereäärsed maad vanajumala käest. Meri on andnud meile süüa, sõidutanud meid naabermaadesse, pakkunud meile meelelahutust ja hingerahu.

Sündisin 4. veebruaril, külmal talvehommikul, mil polnud merega mitte miskit pistmist. Mõni aasta hiljem, kui mu vanemad mind esimest korda “Pella” paadile lubasid, et sellega kalale minna, tegid nad ilmselt suurima vea. Tõenäoliselt kiruvad siiani tollast otsust. Nende vanim poeg sai ‘merehaiguse’ ja tänapäevani kasutab kõikvõimalikke ujuvaid esemeid, et oma merehaigust leevendada.

Kui Eestis sain omale peamised paadikogemused Hiiumaa rannikul aerutades või pealinna - Hiiumaa vahet nii S/V Iris kui M/V Folgeriga purjetades, siis Sydneys pöördusid tuuled hoopis teisele poole. Istusin 2007. aasta oktoobris Darling Harbouris (nagu hiljem kuulsin, nimetati Darling Harbour Darling Harbouriks ainult kellegi kalli järele) ja eestlase õllelembuse kohaselt poleerisin just üht õlleklaasi, olles saanud negatiivseid vastuseid oma tööotsingutele. Siis purjetas minust peagi mööda S/V Aussie Legend, mis ärgatas mõtte, et miks mitte minna ja teenida oma kopkad veepeal. Tehtud - mõeldud, nagu ütleb tuntud Läti vanasõna.

The Big Blue, Kuidas sai minust see, kes olen

Set the sails

Neelasin alla kõik, mis mul veel klaasi oli jäänud ja asusin oma resume ja printeri otsingule. Läksin koos vajaliku paberimajanudsega Captain Cook Cruises kontorisse, kohtusin kellegi Hospitality Manager Tony’ga (kes hiljem osutus täiesti toredaks tüübiks, lihtsalt räägib kole palju) ja kes mind sinna tööle võttis. Ettekandjaks. Tol ajal ma tõesti ei teadnud, et need olidki mu Austraalia kõige lihtsamad ajad, kus said paadiga sõita, selle eest raha ja ei kaasnenud mitte mingit vastutust. Tõestasin endale, et kõik on võimalik. Täna, juulis 2011 olen samade laevade kapten. Ilustades lugu võib mainida, et lisaks Captain Cook Cruises laevastikule loksun mõne sõbra kalapaadil ja võistlen 40.5 jalasel Venetau First jahil. Vetel seilates saab igaüks aru, et iidvana rahvatarkus kõik ühe - üks kõigi eest peab vägagi paika.

Under the sails

LINDASY’s LAW - if the draught of your vessel exceeds depth of the water you are most probably aground.

The Big Blue, Kuidas sai minust see, kes olen

Töötasin esimese tüürimehena kruiisilaeval CC Explorer päris mitu aastat. Huvitav laev (peaks tihedamini kirja panema mälestusi). See oli laev, kus ma tegelikult õppisin laevaga ümberkäima. Tegemist on u 40-aastase vanatüdrukuga, mis enamikel juhtudel vajab hoolt ja armastust. Harva juhtus, kus kõik seadmed korralikult töötasid ja kui see nii juhtus, oli põhjust muretsemiseks - midagi suurt juhtub tõenäoliselt peagi. Seda laeva tunnen suhteliselt kindlalt vöörist ahtrini. Pole tegemist millegi suurega: 1200 tonni, 58 meetrit pikk, 1 meetrise süvisega, 120 reisijat ja tuntud Sydney ainukese overnight cruise laevana. Novembris 2010 oli vajadus viia see laev u 400 miili põhja poole, et ta veest välja tirida. Funny Story, aga läksime sellega ookeanile ja kuidagi jõudsime kohale ilma alust katki tegemata. Siiski, tegemist oli siiani ühe minu märkimisväärseima voyage’ga - suured vaalad, delfiinid ja pingviinid, kapten Pete mainis mälestusi suvalistest pragudest Austraalia idaranniku kaljudes, mida ta nimetas ‘Pussy point’iks’ jne. Kui väsisime vaaldest ja 4-5 meetristest lainetest, siis läksime Smokey Cape lahte tuulevarju ning peale ankruketi purunemise ei juhtunudki midagi.

Leidsime siiski ankru veepõhjast kohalike tuukrite abiga üles ja lahkusime mõlema ankruga.

Sailing tagasi oli aga omamoodi katsumus. Kui Yamba lahest välja saime ning piloodi minema saatsime, selgus, et kohalikud töömehed oma tehnilise taibuga kohati siiski ei hiilanud. Tol hetkel oli meil peamiselt kaks võimalust, kas kuumendame osad lülid, mis laeva liikuma panevad üle või jahutame neid osi mereveega, mille tulemusel on oht põhja minna. Loksusime ookeani meelevallas mõne tunni, ise üleni õlised jõudsime kompromissini, kus sõidame kuumalt ja jahutame piisavalt, et mitte põlema minna. Pumpasime järgmise 5 päeva jooksul nonstop vett laeva mootoriruumist üle parda. Ametite poolse juhisena ei tohtinud me laevaga ookeanile minna, kui ilm on kehvem kui Beauforti skaala 3. Ilus, päike paistab ja 30 sõlmene lõunatuul teeb kõik, et meid takistada tagasi Sydneysse jõudmast. Austraalia idaranniku hoovus liigub põhjast lõunasse u 4-5 sõlme, tuul tahab seda tagasi üles puhuda. Kuna need kaks jõudu omavahel kaubale ei saanud, muutus meri tujukaks ja kergitas lained kuni 5 meetristeks. See laevale ei meeldinud. Meid oli meeskonnas 6 inimest. Kapten Peter Mounsey (Million mile man - purjetanud koos oma naisega 2 tiiru ümber maakera, toimetanud erinevaid laevu ümber maakera ja läbinud üle miljoni miili), 3 tüürimeest Dave Portingale, Jon Sawer ja mina. Vastutus laev ühes tükis hoida oli kahel mehaanikul Daniel Barr ja James Parker. Kõik peale minu austraallased. Vahetused kestsid 2 tundi vahis, 2 tundi vahi abi ja 4 tundi vabadust. Päeval lainetega võidelda on hea, kõike on näha, ka randa ja kaljusid, mida ideepoolest tuleb vältida (reegel # 1 - stay on the wet pits). Öösel oli kogu olukord teine. Kui lugejad on kunagi “näinud” pimedust, siis kõik mis aknast paistis oli üks suur must kast. Ainult laine vaht, mis üle laeva käis, oli hele. Vihma kallas, tuul ulus, polnud õrna aimu kus oled. Vana kapten ütles rahulolevalt, you r doing fine, just feel it and smell it. Ja nii oligi igal öösel 2-3 tundi vahis ja võideldes loodusega. Kolmandal öösel, kui olin just lõpetanud oma vahi korra, läksin pikali, et natuke und silmale saada. Magades pidi kahe käega voodist kinni hoidma, muidu veerenuks maha. Kell 2.35 varahommikul tundus, et vanem mehaanik otsustas mu kajuti ukse maha lõhkuda. Lammutas ukse taga ja ajas mind üles. Küsisin, et noh, mis nüüd siis. Ütles, et tule nüüd ruttu üles, pane riidesse, laeva tuleb vesi kiiremini sisse, kui välja suudame pumbata. Mis seal ikka, püsti ja riidesse. Selgus, et laeva vööri mootori läbiroostetanud sumbutaja andis alla ja sinna oli tekkinud umbes jalgpallisuurune auk, kust siis vesi sisse tuli. Töötasime 2 tundi allpool veepiiri, laev hüppas ja kargas lainetes - mitte ei tantsinud lainetel, või siis kui seda tantsuks nimetada, siis midagi sellist, mida võib kohata õllesummeril kui Meie Mees lavale tuleb. Mitte tuhkagi ei näinud, kõik oli ootamatu, ise olin endiselt magamas - öö ikkagi ju. Ilus oli vaadata, kuidas vanem mehaanik kätega auku püüdis kinni suruda ja lihtsalt karjus: “too mulle midagi, mida siia panna”. Meenus, et olin säästnud mustadeks päevadeks ühe suurema “hole plugi”, tõin siis selle, see kadus sinna lihtsalt ära. Vaatasin nõutult veidi ringi ja läksin tüürimehe juurde. Vestlus oli lihtne. Jon: “Are we sinking” me: “kind of” Jon: “Is it bad?” me: “kind of” Jon: “Do we need to find quiet place and fix it” me: “Yes” Jon: “Ok, no worries, we will be there in 4 hours”. Ja nii oligi. 4 tunni pärast jõudsime juba tuttavasse paika, kus ankru olime ära kaotanud ja lappisime augu kinni. Pikad olid need 4 tundi.

Jätkasime reisi keskpäeval. Tuul oli veidi vaibunud ja järgmise mõne päevaga jõudsime peaaegu Sydneyni. Ilmaennustus oli järgnevaks perioodiks siiski suhteliselt kehv. Oli oodata 30 - 40 sõlmest lõunatuult, mis pidi juhtuma päeval, mil Sydneysse jõuame. Rühkisime ilmaga võidu. Umbes 40 miili enne Sydneyt hakkas tuul tõusma, kuid siiski liikusime ja siis juhtus see, mida me üldse ei oodanud. Me nägime peaaegu kodu. Olime Sydney sadama sissesõidu kõrval. Jällegi vestlus Joniga, kes just oma pausil oli ja magas. Ta vaatas aknast välja ja mõtles, et hea, veel pool tundi ja oleme kohal. Poole tunni pärast vaatas uuesti aknast välja, selgus, et olime sama kohapeal, ainult karidele lähemal. Liikusime täiskiirusel edasi, laev liikus 2 sõlme külje peale. Uskumatu oli hetk, kui tuul lihtsalt võttis 1200 tunni kaaluva laeva ja keeras selle ümber. Proovisime uuesti - ei midagi. Niipalju siis koju jõudmisest. Seadsime suuna uuesti põhja ja mõne tunniga olime Pittwateris. Jäime ankrusse kell 8 hommikul. Teatasime kolleegidele kuival, et veedame päeva ankrus, kuid kaasavarutud toit on otsas. Hakkasin kala püüdma. Tuli välja, et Pittwateri kaladele peekon suurt korda ei lahe, üks rumaluke selle siiski alla neelas. Sellest sai ülemisse hambaauku tükikese. Otsustasime veetakso kasuks. Sama päeva õhtul kell 11 olime õnnelikult kodus.

Paatidega on ennast sidunud ka minu armas partner Merka, kes avastas umbes kolmandal päeval peale Sydneysse saabumist Indreku rocketi peal olles, et vee peal on ikka palju lahedam, kui niisama linnas ringi käia. Peale seda sai ta samuti Captain Cook Cruises paatidele ja laevadele tööle ning töötas vee peal. Kuid siis tuli üks ahvatlev pakkumine purjetamistripil osalemiseks - Merka purjetas 10 päeva 35 jala pikkusel jahil mööda Austraalia idarannikut Byron Bay kandist Fraser Islandile. Jahi nimi oli “Capricorn Dancer” ja suurte lainetega oli jaht oma nime vääriline, sest ta oli lainete peal tõsiselt hea “tantsija”. Ookeanil olles pidi mõnel päeval trotsima kuni 5meetriseid laineid ja tuli ka ette kord, kus tuli üle parda kaladele süüa anda, kuna söödu ei tahtnud sees püsida. Samas oli päevi, kus tuult peaaegu üldse ei olnud ja sai niisama paadi vööris päikse käes mõnuleda. Mõnel päeval lubas kapten ka Merkat roolima - ei tea, kas sellepärast, et ta oli ainuke tüdruk pardal või huvi paatide vastu paistis nii palju välja, et kapten sai sellest aru. Alles siis, kui ise rooli taga olla, saab aru, kui raske on tegelikult loodusega võidelda, pardalolijate eest vastutada ja paati õigel kursil hoida. Muidugi ei jäänuda ka äpardused olemata - Fraser Islandi juurde ankrusse jäädes ei arvestanud kapten õigesti tõusude ja mõõnade olukorda ning jäime paadiga “kuivale”. Poisid hüppasid küll paadi pealt vahepeal vette, kuid meid hoiatati, et sealkandis pole haisid, kuna krokodillid on nad ara söönud. Kuid lõpp hea, kõik hea, sest maabusime lõpuks kenasti Fraser Islandil! Hetkel õpib Merka laevadega ümber käima ja loodab peagi madrusena tööle asuda.

Lisaks tööle osaleme ka regattidel. Seni üks lahedaimaid oli ehk Shark Island - Lion Island (Pittwater) regatt. See küll ei lõppenud nagu ootasime - tuulevaikuse tõttu ei lõpetanud mitte ükski paat. Kõik jõudsime kohale mootori jõul. Regatil selgus, et on ka miski uus reegel kehtestatud, et kui keegi üle parda kukub, tuleb ta tagasi peale võtta, muidu ei lähe arvesse. Miks selline reegel on tehtud, keegi ei tea, aga ajaloost niipalju, et on olnud olukord, kus vahetult enne finishit meeskonnaliige üle parda kukkus ja kapten otsustas ta peale võistlust peale korjata. Väiksematel jahtidel olla olnud olukord, kus võistlust alustati jalgpallimeeskonnaga ja et aluse raskus enne finishit vähendada, ujus enamus meeskonnast kaldale. Järgmine tõsisem regatt on septembri lõpus - oktoobri alguses Shark Island - Lion Island - Shark island. Eesmärk on see võita.

jätkub mõni teine kord...

The Big Blue, Kuidas sai minust see, kes olen Meri on olnud eestlastele südamelähedane ilmselt ajast, kui eestlased said omale mereäärsed maad vanajumala käest. Meri on andnud meile süüa, sõidutanud meid naabermaadesse, pakkunud meile meelelahutust ja hingerahu.
The Big Blue, Kuidas sai minust see, kes olen
Lõpuks saan jagada veebilehe valmistamine asjatundjatelt mille puhul saaks kvaliteeti hinnata. Lepingu sõlmimiseks artiklite veebilehe valmistamine odavalt sama tähtis kui ajakiri selle poolest kodulehtede tegemine kogupikkuses kõvasti töötades on veebilehe loomine viimistletult ja on parem tellida mitmeid häid artikleid blogi veebilehe valmistamine ka hea vastupidavusega. ilusa kodulehe valmistamine mille puhul maksab kvaliteet.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: