Reisikiri - Lähte naiskoor Austraalias

Esimene reisisiht Melbourne oli algatuseks kodust kõige kaugem sihtpunkt – ja see oli õige otsus, mõeldes kiire kohanemise vajadusele kui hüppad pooleteise päevaga Eesti lumisest jaanuarist Austraalia suvesse.

Lähte naiskoor. Foto: erakogu Melbourne võttis meid vastu ootamatult paraja ilmaga ning jättis kardetud kuumashokiga ehmatamata. Tiina ja Madis Alvre soovitatud hotellikett YHA oli meie rahakotile sobilik ja näis tõeliselt jätkusuutliku ärimudelina – asukoht kesklinnas, ei mingit aeganõudvat kohalikku transporti, meil omade hulgas suurtes tubades väga lõbus, köök ja kempsud küll koridoris (no ja mis siis ikka) – aga enamasti hotelli katusel välibassein ja mõnus rõdu vaatega üle muljetavaldava linnasüdame – pilvelõhkujad nii kaugele kui silm ulatab nägema. (Igal hommikul pakuti röstsaia ja moosi – ning valida sai ka Vegemite´i – meile oli see ebatavaline uudismaitse – mis see harjumatu määre küll on? Ei ole Eestis sööki, mida Vegemite meenutaks. Niisugune on võõrastele ju ka kama? Need kaks rahvuslikku toitu on selle poolest kaunis sarnased, järeldasin loogiliselt – Vegemite ja kama –, et ei sarnane mitte millegagi, on tehtud millegi muu kasuliku ülejääkidest ja on nii oma sisuliselt olemuselt üsna ühte moodi lausa globaalfuturistlikult öko...). Melbourne´i Eesti maja, kus toimus meie esimene kontsert Austraalias, on ümber ehitatud kinohoonest, mis osteti eestlaste ühisel jõul aastaid tagasi. Suur saal, suur lava, klubiruum, teisel korrusel mõnus pind väiksemateks pidudeks, kus meidki lahkelt kostitati. Eesti majas esineda oli elamuslik ja selle maja hing Sirje Jõgi väga abivalmis. Kuulama oli tulnud igas eas eestlasi, nii sõjajärgseid, suure sõja hirmsate tagajärgede tõttu austraallasteks saanuid, hilisemaid ümberasunuid kui ka nüüdseid noori maadeavastajaid. Publikut oli südasuvise puhkusehooaja kohta päris palju. Näis, et „Appi, ooper!" rahvale meeldis (kutsuti ju saalist inimesi lavalegi statistina osalema ja sel ootamatul viisil kaasa elama), koorimuusika ja kandlemäng pälvis samuti tunnustava aplausi. Lõpuks lauldi ka koos saaliga mõned laulud. Tutvumised toredate inimestega on alati mäletamist väärt, kõigile jagus kohtumisi huvitavate lugudega kohvilauakaaslastega. Oleme rõõmuga koos meenutanud, et ei ole meie hulgas reisiselli, kes poleks juttu vestnud väga toredate eestlaste ja nende kaasadega – kohal oli ka suur hulk eesti asjale südamest kaasa elavaid muudest rahvustest pereliikmeid.   Lauljad armastavad reisida ja reisiselle võõrustada Paar aastat tagasi oli Lähte koor ainus, kes vastas ümbermaailmareisile suundunud Austraalia koori Wayfarers läbi Eesti Kooriühingu kõikidele hobikooridele esitatud abipalvele – „meie võtame teid Eestis hea meelega vastu!". Nüüd ootasid Wayfarersi lauljad Evan ja Raphaela meid Melbourene´is, et näidata meile oma kodulinna ja tutvustada selle vaatamisväärusi. Olime tänulikud ja imetlesime sealset koloriitset graffiti-tänavat, põnevalt aborigeeni kunsti näidetega kujundatud kaldapealset, vapramad käijad jõudsid randagi. Tore oli avastada külastades üht linna paljudest teatrihoonetest, et ka kaugel Austraalias tegelevad selles teatris just nagu Vanemuiseski lastega kollased kassid. Foto: Madis Alvre Omad austraallased Canberras Wayfarersi Australia dirigent Judith Clingan ootas meid endale külla Canberrasse. Olen väga rahul, et teekonna Melbournei´st Canberrasse läbisime rongi ja bussiga. Oli huvitav näha seda suurt ja paljudes piirkondades õige vähe asutatud maad ka lähemalt, laiuvaid karjakopleid ja tuhandeid lambaid, suuri hõredalt kasvavaid põlispuid (jalal surnud puude monumentaalsed kuivad võrad näisid tõesti müstilised ja igavikulised). Tasapisi muutuv ilus ja võimas maastik, kus tsivilisatsiooni kohalolu on ometi tunnetatav kuigi inimene on ilmselt kaugel. Elamuslik oli vahejaam kõrbes, kus asusime rongilt bussile – imetilluke ja väga korras nuku-rongijaam, väsinud vedur ja tuliselt käre keskpäevane päike, ümberringi lage väli, asjalikud kohalikud ja reisilisi ootav korrektselt teenindav bussijuht. 800 kilomeetrit teekonda oli oma maastiku karakterilt ja elustikult kaunis erinev – seda nägime ka Canberra botaanikaaias, kui äärmuslikud võivad sellel maal olla pinnavormid ja taimekooslused. Oleme Wayfarersi sõpradele tänulikud asjatundliku tutvustuse ja lahke kostituse eest. Lähte Naiskooril oli au avada oma workshopiga Canberra Waldorfkooli uus teatrimaja ning me rõõmustasime väga nähes kontserdil ka poolt tosinat eestlast – oli jutuks, et neid on sealkandis vähe. Judith Clingan oli õpetanud oma koorile ka üht eesti laulu, mis talle Eesti sõidult oli meeldima hakanud ning palunud hääldust täpsustama tuttava eesti rahvusest proua, keda meil oli oma pikal esinemispäeval rõõm näha terve päeva kaasa elamas. Meie kannelde, rahvuslike ehete ja dirigent Mall Türgi õpetatud vanade eesti laulumängude vastu tunti elavat huvi – Vanemuise ooperisolist Merle Jalakas ja Lähte Ühisgümnaasiumi inglise keele õpetaja Kristi Jalukse andsid meie rahvamuusikatavadest kohalikus muusikaraadios Cantera põhjaliku intervjuu.   Teekond Sydney'sse. Thirlmere Teekond Sydney'sse pakkus meile omamoodi elamuse – Tiina ja Madis Alvre tulid koos oma sõbra Reinuga meile rendibussiga vastu ja viisid meid külla ka Thirlmere´i, mis on tõesti kui õitsev paradiisiaed pakkumaks heaolu eakatele eestlastele. Toredad olid kohtumised (päris elamuslik oli temast poole nooremal koorilauljal kontserdijärgses melus kätelda ka 100-aastase reipa eesti vanahärraga, kes on jätkuvalt heas vormis ja ikka elust huvitatud – ja üle anda teisele 100-aastasele mehele kodu-Eesti sugulaste tervitused) ja jutuajamised, mõnus lõunalaud ja ühislaul. Alvred võtsid Lähte Naiskoori ja vanemuislased just Sydney-reisil põhjalikult oma kaitsva tiiva alla, näitasid bussisõidul nii süda- kui äärelinna ning viisid vaatama ka kaugemat ümbruskonda. Külastasime loomaparki ja käisime imelistes Sinimägedes, kus sügavasse kanjonisse langeb kõrges kaares kosk, kanjonipõhjas saab näha hämarat vihmametsa ning kõiki loodustoredusi ühendavad turistisõbralikud liiklusvahendid – oodates rongiga järsust kaldast alla tuiskamist jõudsime tutvust teha ka meie laulu elevalt uudistanud jaapanlaste grupiga.Foto: Madis Alvre Päikeseline Sydney. Lähte naiskoor Sydney ooperis Kes armastab muusikat ja laulu ning on oma teekonnaga teisele poole maakera Sydney'sse jõudnud, ei saa kuidagi jätta käimata Sydney ooperis. Meie vaatasime kohe saabumisõhtul ooperit Tosca. Etendus ja osatäitjad olid suurepärased, lavakujundus andekas, kostüümid fantastilised, ooperimaja üle ilma imetletud Austraalia tunnushoone. Tulla soojas sumedas suveöös peale nähtud esmaklassilist etendust alla ookeaniga kohtuvatest avaratest treppidest koos kogu maailmast kokku sõitnud ooperihuviliste sumiseva vooga, imetleda seda kuupaistel lahe kaldal tuledes helendavat arhitektuuripärlit, jalutada romantilisel kaldapealsel, siinsamas kõrgumas vägev sild ja sätendamas suurlinna tuled – elamus oli täiuslik. Sydney Eesti maja võttis meid toredasti vastu – vaatasime ruume ja nägime eestlaste kogukonna pikaaegset Austraalia elu-olu koondavat arhiivi. Kuulasime huvitavat kokkuvõtet majast ja majaga seotud olnud inimestest. Tegime ka sel õhtul peale kontserti tutvust publiku, Sydney ja ümbruskonna inimestega, laulsime koos nendega ning sõime pakutud pruukosti ja kiitsime eriliselt imelisi mangosid. Päike paistis Sydney's ikka intensiivsemalt, temperatuur tõusis kõrgemale kui Melbourne´is või Canberras ja esimesed lauljad hakkasid eesotsas dirigendiga oma päevitunud nahka maha koorima, sest kuigi püüdsime end kaitsta tugeva päikesefaktoriga päikesekreemiga, jäi kreem ikka mõnel lauljal teinekord kogemata ka peale määrimata...päikest pole ju Eesti jaanuaris iialgi küllalt ja tänaval natuke faktorivaba päikest näpata, et mitte sama valgena kui enne koju tagasi minna, on ju täiesti mõistetav?   Brisbane. Elamuslik Austraalia päev Päike oli aga Brisbane´is veel ägedam – ja sealkandis on kuumus ju ka niiske. Vihmasadu, mis oli rahvast mitu päeva kiusanud, lausa uputanud, lõppes, kui laulvad eestlased linna saabusid – eks ole me ju laulupidudel saanud vihma ära loitsimist palju harjutada? Et kätte oli jõudmas Austraalia päev, siis rõõmustasime koos kohalikega – õues esineda on ikka parem kui ilm ei ole liiga vesine. Sealtkandi eestlased tervitasid ka Brisbane´is meid väga soojalt, hoidsid meile terve päeva peatänaval esinemiskohta – kuhu oma „Paunvere polka" ja muude rahvalike lauludega – „Aeg läheb aga õnn ei kao..." (laulunaistel jalad tiba värsisesid, sest kuulamas oli ka Rein Aedma, „Kevade"-filmi Imelik koos abikaasaga). Lavale saime just pärast lustakaid, riiltantsuhimulisi ja igal pool populaarseid iirlasi. Oli hea meel, et kauge väikerahva esinemist jäi peale kindlalt toetava publiku – eestlaste – vaatama ja kuulama ka suur hulk erivärvilisi ja erirahvuselisi huvilisi. Muidugi jõudsime eelmisel päeval koos Raivo, Harry, Esmee, Kareli ja teistega ka südalinnale tiiru peale teha, üleval mägedes käia, liiklusummikusse sattuda ja Harry hoiatatud madude eest hoolega hoidudes õitsvat paljude vilkate draakonsisalikega asustatud jõekallast imetleda. Harry soovitud „Mu Muhumaa, mu õnn ja rõõm" jäi seekord küll esitamata, küll aga laulsime veel pikalt toredal grillipiknikul, mille korraldas rohkearvuline eesti seltskond koos pereliikmetega meile pärast kontserti Brisbane´i peatänaval. Viimane päev Austraalia pinnal oli tähenduslik – see oli Austraalia päev – ja me nautisime seda koos vastuvõtjatega täiel rinnal – fantastiline oli rezhiilt täpselt muusikasse loodud tulevärk pimeduses majesteetlikult läikival linnasärast ümbritsetud laial jõel ja südantliigutav teadmine, et kogu mürtsu ja möllu algusaeg kell pool kaheksa õhtul on valitud selleks, et ka lapsed ei pea mitte kõige ülevamaks hetkeks juba voodis olema ning ka nende vanemad ühispeost seetõttu ilma jääma. Muljetavaldavalt võrdõiguslik arusaam – lapsed on täiskasvanutega samaväärsed kodanikud – ja tõesti peresõbraliku suhtumisega riik. Peale tulevärki paistis Brisbane´i kohalikesse traditsioonidesse kuuluvat väike lustlik suplus sealsamas jõekaldal toreda puhkeala basseinides – ja mis meilgi muud kui koos teistega sooja vette sulpsata. Kõikjal tundsid eestlased – aga ka austraallased – huvi selle vastu, mida me laulame. Nii jagasime teekonnal tasapisi laiali oma noodid ning tagasiteele asudes olid raskete nootide asemel kohvris värvikad elamused hinges ja uued sõbrad südames.   Koju tagasi üle kauge mandri teisel pool maakera Ületades kaugelt Austraaliast lahkudes seda maad, mis pildiliselt on linnulennult nii kokkukõlav aborigeeni kunstiga, näed üle 10 km kõrguselt-kauguselt halastamatult teravas päikeses vase- ja kullakarvalist maapinda koos hõbedaste võsa-aladega, kuivi jõesängide pitsimustreid ja tuhkjaid küngaste varjusid. Õige harva tõmbavad tähelepanu tillukesed veesilmad, mõnel vee võimalikku teekonda märkival kuival rajal on veel alles liivakarva kollane või savitooni punane lombike. Fantastiliselt maaliline pind ja imetabaselt kaunis graafiline joonis. Pilvede kohal seda hingematvalt ilusat vaatepilti imetleva põhjamaise lahkuja sõbralikule silmale määraltematutest paikadest algavad täiesti sirged teed, nad kaovad silmapiiri taha ja näivad nagu joonlauaga tõmmatud – nii nad ongi plaanitud. Hõlmamatu avarus ja seal sees vaevuaimatav inimesele vajalik elustruktuur. Imetillukesed üksildased helkivad katused keset kõrbe, harvad alevikumõõdulised asulad sadade kilomeetrite kaugusel üksteisest. Ei tea, kuidas inimesed neis üksikutes kaugetes paikades küll hakkama saavad? Miljonilinnad ja uue arhitektuuri absoluutne avangard, tippülikoolid, Sydney ooperiteater, graatsilised sillad üle laiade jõgede, maruline ööelu ja festivalid, huvitavad muuseumid ja näitusesaalid, aborigeeni kultuuri kaitsvad riiklikud projektid. Me oleme tänulikud, et me oleme seda maailma näinud ja neid inimesi kohanud. Tervitused meie poolt kõigile Austraalia eestlastele, Wayfarersi koorile ja kõikidele teekonnal kohatud kenadele inimestele.   Merike Kaunissaare Lähte Naiskoor 24.02.2015 Esimene reisisiht Melbourne oli algatuseks kodust kõige kaugem sihtpunkt – ja see oli õige otsus, mõeldes kiire kohanemise vajadusele kui hüppad pooleteise päevaga Eesti lumisest jaanuarist Austraalia suvesse. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Reisikiri - Lähte naiskoor Austraalias

Merike Kaunissaare 26. märtsil 2015

Esimene reisisiht Melbourne oli algatuseks kodust kõige kaugem sihtpunkt – ja see oli õige otsus, mõeldes kiire kohanemise vajadusele kui hüppad pooleteise päevaga Eesti lumisest jaanuarist Austraalia suvesse.

Reisikiri - Lähte naiskoor Austraalias
Lähte naiskoor. Foto: erakogu

Melbourne võttis meid vastu ootamatult paraja ilmaga ning jättis kardetud kuumashokiga ehmatamata. Tiina ja Madis Alvre soovitatud hotellikett YHA oli meie rahakotile sobilik ja näis tõeliselt jätkusuutliku ärimudelina – asukoht kesklinnas, ei mingit aeganõudvat kohalikku transporti, meil omade hulgas suurtes tubades väga lõbus, köök ja kempsud küll koridoris (no ja mis siis ikka) – aga enamasti hotelli katusel välibassein ja mõnus rõdu vaatega üle muljetavaldava linnasüdame – pilvelõhkujad nii kaugele kui silm ulatab nägema. (Igal hommikul pakuti röstsaia ja moosi – ning valida sai ka Vegemite´i – meile oli see ebatavaline uudismaitse – mis see harjumatu määre küll on? Ei ole Eestis sööki, mida Vegemite meenutaks. Niisugune on võõrastele ju ka kama? Need kaks rahvuslikku toitu on selle poolest kaunis sarnased, järeldasin loogiliselt – Vegemite ja kama –, et ei sarnane mitte millegagi, on tehtud millegi muu kasuliku ülejääkidest ja on nii oma sisuliselt olemuselt üsna ühte moodi lausa globaalfuturistlikult öko...).

Melbourne´i Eesti maja, kus toimus meie esimene kontsert Austraalias, on ümber ehitatud kinohoonest, mis osteti eestlaste ühisel jõul aastaid tagasi. Suur saal, suur lava, klubiruum, teisel korrusel mõnus pind väiksemateks pidudeks, kus meidki lahkelt kostitati.

Eesti majas esineda oli elamuslik ja selle maja hing Sirje Jõgi väga abivalmis. Kuulama oli tulnud igas eas eestlasi, nii sõjajärgseid, suure sõja hirmsate tagajärgede tõttu austraallasteks saanuid, hilisemaid ümberasunuid kui ka nüüdseid noori maadeavastajaid. Publikut oli südasuvise puhkusehooaja kohta päris palju. Näis, et „Appi, ooper!" rahvale meeldis (kutsuti ju saalist inimesi lavalegi statistina osalema ja sel ootamatul viisil kaasa elama), koorimuusika ja kandlemäng pälvis samuti tunnustava aplausi. Lõpuks lauldi ka koos saaliga mõned laulud.

Tutvumised toredate inimestega on alati mäletamist väärt, kõigile jagus kohtumisi huvitavate lugudega kohvilauakaaslastega. Oleme rõõmuga koos meenutanud, et ei ole meie hulgas reisiselli, kes poleks juttu vestnud väga toredate eestlaste ja nende kaasadega – kohal oli ka suur hulk eesti asjale südamest kaasa elavaid muudest rahvustest pereliikmeid.

 

Lauljad armastavad reisida ja reisiselle võõrustada

Paar aastat tagasi oli Lähte koor ainus, kes vastas ümbermaailmareisile suundunud Austraalia koori Wayfarers läbi Eesti Kooriühingu kõikidele hobikooridele esitatud abipalvele – „meie võtame teid Eestis hea meelega vastu!". Nüüd ootasid Wayfarersi lauljad Evan ja Raphaela meid Melbourene´is, et näidata meile oma kodulinna ja tutvustada selle vaatamisväärusi. Olime tänulikud ja imetlesime sealset koloriitset graffiti-tänavat, põnevalt aborigeeni kunsti näidetega kujundatud kaldapealset, vapramad käijad jõudsid randagi. Tore oli avastada külastades üht linna paljudest teatrihoonetest, et ka kaugel Austraalias tegelevad selles teatris just nagu Vanemuiseski lastega kollased kassid.

Reisikiri - Lähte naiskoor Austraalias
Foto: Madis Alvre

Omad austraallased Canberras

Wayfarersi Australia dirigent Judith Clingan ootas meid endale külla Canberrasse.

Olen väga rahul, et teekonna Melbournei´st Canberrasse läbisime rongi ja bussiga. Oli huvitav näha seda suurt ja paljudes piirkondades õige vähe asutatud maad ka lähemalt, laiuvaid karjakopleid ja tuhandeid lambaid, suuri hõredalt kasvavaid põlispuid (jalal surnud puude monumentaalsed kuivad võrad näisid tõesti müstilised ja igavikulised). Tasapisi muutuv ilus ja võimas maastik, kus tsivilisatsiooni kohalolu on ometi tunnetatav kuigi inimene on ilmselt kaugel.

Elamuslik oli vahejaam kõrbes, kus asusime rongilt bussile – imetilluke ja väga korras nuku-rongijaam, väsinud vedur ja tuliselt käre keskpäevane päike, ümberringi lage väli, asjalikud kohalikud ja reisilisi ootav korrektselt teenindav bussijuht. 800 kilomeetrit teekonda oli oma maastiku karakterilt ja elustikult kaunis erinev – seda nägime ka Canberra botaanikaaias, kui äärmuslikud võivad sellel maal olla pinnavormid ja taimekooslused. Oleme Wayfarersi sõpradele tänulikud asjatundliku tutvustuse ja lahke kostituse eest.

Lähte Naiskooril oli au avada oma workshopiga Canberra Waldorfkooli uus teatrimaja ning me rõõmustasime väga nähes kontserdil ka poolt tosinat eestlast – oli jutuks, et neid on sealkandis vähe. Judith Clingan oli õpetanud oma koorile ka üht eesti laulu, mis talle Eesti sõidult oli meeldima hakanud ning palunud hääldust täpsustama tuttava eesti rahvusest proua, keda meil oli oma pikal esinemispäeval rõõm näha terve päeva kaasa elamas. Meie kannelde, rahvuslike ehete ja dirigent Mall Türgi õpetatud vanade eesti laulumängude vastu tunti elavat huvi – Vanemuise ooperisolist Merle Jalakas ja Lähte Ühisgümnaasiumi inglise keele õpetaja Kristi Jalukse andsid meie rahvamuusikatavadest kohalikus muusikaraadios Cantera põhjaliku intervjuu.

 

Teekond Sydney'sse. Thirlmere

Teekond Sydney'sse pakkus meile omamoodi elamuse – Tiina ja Madis Alvre tulid koos oma sõbra Reinuga meile rendibussiga vastu ja viisid meid külla ka Thirlmere´i, mis on tõesti kui õitsev paradiisiaed pakkumaks heaolu eakatele eestlastele.

Toredad olid kohtumised (päris elamuslik oli temast poole nooremal koorilauljal kontserdijärgses melus kätelda ka 100-aastase reipa eesti vanahärraga, kes on jätkuvalt heas vormis ja ikka elust huvitatud – ja üle anda teisele 100-aastasele mehele kodu-Eesti sugulaste tervitused) ja jutuajamised, mõnus lõunalaud ja ühislaul.

Alvred võtsid Lähte Naiskoori ja vanemuislased just Sydney-reisil põhjalikult oma kaitsva tiiva alla, näitasid bussisõidul nii süda- kui äärelinna ning viisid vaatama ka kaugemat ümbruskonda. Külastasime loomaparki ja käisime imelistes Sinimägedes, kus sügavasse kanjonisse langeb kõrges kaares kosk, kanjonipõhjas saab näha hämarat vihmametsa ning kõiki loodustoredusi ühendavad turistisõbralikud liiklusvahendid – oodates rongiga järsust kaldast alla tuiskamist jõudsime tutvust teha ka meie laulu elevalt uudistanud jaapanlaste grupiga.

Reisikiri - Lähte naiskoor Austraalias
Foto: Madis Alvre

Päikeseline Sydney. Lähte naiskoor Sydney ooperis

Kes armastab muusikat ja laulu ning on oma teekonnaga teisele poole maakera Sydney'sse jõudnud, ei saa kuidagi jätta käimata Sydney ooperis. Meie vaatasime kohe saabumisõhtul ooperit Tosca. Etendus ja osatäitjad olid suurepärased, lavakujundus andekas, kostüümid fantastilised, ooperimaja üle ilma imetletud Austraalia tunnushoone. Tulla soojas sumedas suveöös peale nähtud esmaklassilist etendust alla ookeaniga kohtuvatest avaratest treppidest koos kogu maailmast kokku sõitnud ooperihuviliste sumiseva vooga, imetleda seda kuupaistel lahe kaldal tuledes helendavat arhitektuuripärlit, jalutada romantilisel kaldapealsel, siinsamas kõrgumas vägev sild ja sätendamas suurlinna tuled – elamus oli täiuslik.

Sydney Eesti maja võttis meid toredasti vastu – vaatasime ruume ja nägime eestlaste kogukonna pikaaegset Austraalia elu-olu koondavat arhiivi. Kuulasime huvitavat kokkuvõtet majast ja majaga seotud olnud inimestest. Tegime ka sel õhtul peale kontserti tutvust publiku, Sydney ja ümbruskonna inimestega, laulsime koos nendega ning sõime pakutud pruukosti ja kiitsime eriliselt imelisi mangosid.

Päike paistis Sydney's ikka intensiivsemalt, temperatuur tõusis kõrgemale kui Melbourne´is või Canberras ja esimesed lauljad hakkasid eesotsas dirigendiga oma päevitunud nahka maha koorima, sest kuigi püüdsime end kaitsta tugeva päikesefaktoriga päikesekreemiga, jäi kreem ikka mõnel lauljal teinekord kogemata ka peale määrimata...päikest pole ju Eesti jaanuaris iialgi küllalt ja tänaval natuke faktorivaba päikest näpata, et mitte sama valgena kui enne koju tagasi minna, on ju täiesti mõistetav?

 

Brisbane. Elamuslik Austraalia päev

Päike oli aga Brisbane´is veel ägedam – ja sealkandis on kuumus ju ka niiske. Vihmasadu, mis oli rahvast mitu päeva kiusanud, lausa uputanud, lõppes, kui laulvad eestlased linna saabusid – eks ole me ju laulupidudel saanud vihma ära loitsimist palju harjutada?

Et kätte oli jõudmas Austraalia päev, siis rõõmustasime koos kohalikega – õues esineda on ikka parem kui ilm ei ole liiga vesine. Sealtkandi eestlased tervitasid ka Brisbane´is meid väga soojalt, hoidsid meile terve päeva peatänaval esinemiskohta – kuhu oma „Paunvere polka" ja muude rahvalike lauludega – „Aeg läheb aga õnn ei kao..." (laulunaistel jalad tiba värsisesid, sest kuulamas oli ka Rein Aedma, „Kevade"-filmi Imelik koos abikaasaga). Lavale saime just pärast lustakaid, riiltantsuhimulisi ja igal pool populaarseid iirlasi. Oli hea meel, et kauge väikerahva esinemist jäi peale kindlalt toetava publiku – eestlaste – vaatama ja kuulama ka suur hulk erivärvilisi ja erirahvuselisi huvilisi.

Muidugi jõudsime eelmisel päeval koos Raivo, Harry, Esmee, Kareli ja teistega ka südalinnale tiiru peale teha, üleval mägedes käia, liiklusummikusse sattuda ja Harry hoiatatud madude eest hoolega hoidudes õitsvat paljude vilkate draakonsisalikega asustatud jõekallast imetleda. Harry soovitud „Mu Muhumaa, mu õnn ja rõõm" jäi seekord küll esitamata, küll aga laulsime veel pikalt toredal grillipiknikul, mille korraldas rohkearvuline eesti seltskond koos pereliikmetega meile pärast kontserti Brisbane´i peatänaval.

Viimane päev Austraalia pinnal oli tähenduslik – see oli Austraalia päev – ja me nautisime seda koos vastuvõtjatega täiel rinnal – fantastiline oli rezhiilt täpselt muusikasse loodud tulevärk pimeduses majesteetlikult läikival linnasärast ümbritsetud laial jõel ja südantliigutav teadmine, et kogu mürtsu ja möllu algusaeg kell pool kaheksa õhtul on valitud selleks, et ka lapsed ei pea mitte kõige ülevamaks hetkeks juba voodis olema ning ka nende vanemad ühispeost seetõttu ilma jääma. Muljetavaldavalt võrdõiguslik arusaam – lapsed on täiskasvanutega samaväärsed kodanikud – ja tõesti peresõbraliku suhtumisega riik. Peale tulevärki paistis Brisbane´i kohalikesse traditsioonidesse kuuluvat väike lustlik suplus sealsamas jõekaldal toreda puhkeala basseinides – ja mis meilgi muud kui koos teistega sooja vette sulpsata.

Kõikjal tundsid eestlased – aga ka austraallased – huvi selle vastu, mida me laulame. Nii jagasime teekonnal tasapisi laiali oma noodid ning tagasiteele asudes olid raskete nootide asemel kohvris värvikad elamused hinges ja uued sõbrad südames.

 

Koju tagasi üle kauge mandri teisel pool maakera

Ületades kaugelt Austraaliast lahkudes seda maad, mis pildiliselt on linnulennult nii kokkukõlav aborigeeni kunstiga, näed üle 10 km kõrguselt-kauguselt halastamatult teravas päikeses vase- ja kullakarvalist maapinda koos hõbedaste võsa-aladega, kuivi jõesängide pitsimustreid ja tuhkjaid küngaste varjusid.

Õige harva tõmbavad tähelepanu tillukesed veesilmad, mõnel vee võimalikku teekonda märkival kuival rajal on veel alles liivakarva kollane või savitooni punane lombike. Fantastiliselt maaliline pind ja imetabaselt kaunis graafiline joonis. Pilvede kohal seda hingematvalt ilusat vaatepilti imetleva põhjamaise lahkuja sõbralikule silmale määraltematutest paikadest algavad täiesti sirged teed, nad kaovad silmapiiri taha ja näivad nagu joonlauaga tõmmatud – nii nad ongi plaanitud.

Hõlmamatu avarus ja seal sees vaevuaimatav inimesele vajalik elustruktuur. Imetillukesed üksildased helkivad katused keset kõrbe, harvad alevikumõõdulised asulad sadade kilomeetrite kaugusel üksteisest. Ei tea, kuidas inimesed neis üksikutes kaugetes paikades küll hakkama saavad? Miljonilinnad ja uue arhitektuuri absoluutne avangard, tippülikoolid, Sydney ooperiteater, graatsilised sillad üle laiade jõgede, maruline ööelu ja festivalid, huvitavad muuseumid ja näitusesaalid, aborigeeni kultuuri kaitsvad riiklikud projektid.

Me oleme tänulikud, et me oleme seda maailma näinud ja neid inimesi kohanud.

Tervitused meie poolt kõigile Austraalia eestlastele, Wayfarersi koorile ja kõikidele teekonnal kohatud kenadele inimestele.

 

Merike Kaunissaare

Lähte Naiskoor

24.02.2015

Reisikiri - Lähte naiskoor Austraalias Esimene reisisiht Melbourne oli algatuseks kodust kõige kaugem sihtpunkt – ja see oli õige otsus, mõeldes kiire kohanemise vajadusele kui hüppad pooleteise päevaga Eesti lumisest jaanuarist Austraalia suvesse.
Reisikiri - Lähte naiskoor Austraalias
Uurisin hiljaaegu selge veebilehtede programmeerimine kiiresti peale hea vaist. Paljud on tähelepanu juhtinud lihtsa webilehe tegemine siis alusta aegsasti selleks postitan siia kodulehtede tegemine kodulehe firma aara.ee selle kaudu saab lähemalt lugeda veebilehtede koostamine optimeeritult osutab mitmeid eeliseid hea kodulehtede valmistamine kiiresti on samavõrd toimetatav miks mitte ka ülevaatliku kodulehe tegemine sisukalt ja garantiiga.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: