“Kooskõlas” ja “Virmalised” Tallinnas laulu- ja tantsupeol esinemas

Juulikuu esimene nädalavahetus Eestimaa pealinnas Tallinnas oli ülev – toimus XXVI laulu- ja XIX tantsupidu, mille teemaks oli “Aja puudutus. Puudutuse aeg”. Nii Kalevi keskstaadion, kus toimus tantsupidu, kui ka Tallinna lauluväljak olid rahvast puupüsti täis.

Laulu- ja tantsupeo rongkäigul sammus enam kui 42 000 peolist, nende seas ka ”Kooskõlas” lauljad ja ”Virmaliste” tantsijad. Rongkäigu pea 5 km teekond kulges Vabaduse väljakult mööda Pärnu maanteed, Narva maanteed ja Pirita teed Tallinna Lauluväljakule. Fotod: Madis Alvre See üritus oli aga ka suursündmus Sydney rahvatantsurühma "Virmalised" ja segakoor "Kooskõlas" liikmete jaoks, sest ka nendel oli au sellel aastal eestlaste rahvuspeol esineda. Seekordsel laulu- ja tantsupeol kohtusid kaks märksõna – aeg ja puudutus. Laulupeo esimene päev tõi kuulajateni väärtusliku varamu esimesest laulupeost alates. Teine päev oli pühendatud tänapäeva autorite ja heliloojate uuele loomingule. Paljudest eesti päritolu lauljatest koosnev segakoor "Kooskõlas" oli esindatud koguni 42 esinejaga. Eestisse läksid paljud neist koos, nende hulgas ka Sydneyst pärit dr. Juho Loover, kes Eestis veedetud päevi ilmekalt kirjeldas. Ta märkis, et peoeelsed päevad olid proovide ja tiheda kultuuriprogrammi tõttu pikad, kuid sellest end häirida ei lastud. Üks ettevalmistavatest üritustest oli workshop koos Kanada kooriga "Ööbik". Seal õnnestus koori liikmetel kohtuda laulupeo kunstilise juhi ja poistekooride dirigendi Hirvo Surva ning Tõnu Kõrvitsaga. Viimane oli selle laulupeo teemaloo "Puudutus" autor. Soojendusi alustas koorijuht Rachelle Elliott austraallastele tuttavate lauludega "Kookaburra sits in the old gum tree... " ja "Waltzing Matilda", Kanada koor omakorda aga lauluga "We rise again". Juho leiab, et eesti keeles teeb laulmise raskeks asjaolu, et laulude tempo ja rütm on sobitatud tekstiga. Ta on varasemalt õppinud laulmisel rõhutama vokaale, kuna konsonandid lähevad tihtipeale nagunii kaotsi. Hirvo Surva õpetas neid aga pikki vokaale lühemaks muutma ja konsonante just nimelt välja hääldama. Ta toonitas ka seda, et nad sõnu korralikult välja hääldaks ning paneksid rõhku just nende algustele ja lõppudele. Proovidest saadud emotsioone kirjeldab ta järgmiselt: "On hämmastav tunne laulda ühena mitmetest tuhandetest baritonidest. Ja kui sa siis kuuled bassilauljaid ühinemas – nii sügav, võimas ja tugev on see... " Juho sõnul oli mõnda laulu, eriti vanas eesti murdekeeles, tõeliselt raske kaasa laulda. Kuid proovides tajus ta, kuivõrd palju kergem oli seda teha koos teiste lauljatega, kelle emakeel on eesti keel ja kes olid ilmselt ka rohkem harjutanud. Laulupeo esimest päeva iseloomustades alustab ta kirjeldusega rongkäigust, mis algas Jaani kiriku juurest Vabaduse platsil. "Samal ajal, kui rongkäigu algust ootasime, laulsime proovidest tuttavaid laule. Ainult et iga viie minuti järel oli minutiline seisak. Olime just leidnud oma rütmi, kui pidime jälle peatuma ja seisma, mis väsitas jalgu rohkemgi. Aeg-ajalt võis kuulda rahva hulgast kedagi rõõmsalt hõikavat: "Ozzie, Ozzie, Ozzie". Meie muidugi hõiskasime traditsioonilise kombe kohaselt: "Oi, Oi, Oi" vastu. Inimesed olid meie vastuskandeerimise üle väga vaimustunud. On uhke olla austraallane ja eestlane üheskoos. Kogu rongkäik kestis umbes viis tundi, sellest kõndisime ligikaudu poolteist tundi. Kuna ilm oli erakordselt palav, siis vahepeal jooksin ma kaasaelajate juurde ja rabasin ühelt mehelt rüüpamiseks purgi õlut. Selline tegutsemine muidugi jahmatas teda, kuid niipea, kui ta aru sai, et olen üks rongkäigus marssivatest laulupeolistest, leebus ta ja lubast lahkelt juua. Ma pole üldse õllejooja, kuid palava ilma ja suure januga maitseb Tartus valmistatud Alexandri õlu küll hästi." Pärast pikka kõndimist oli kohe vaja hakata laulukaare alla liikuma. "Polnud aega korralikult süüagi. Sissepääsude juures oli suur möll ja turvamees saatis meid tagasi. Meie aga ei uskunud, et sealt enam läbi saaks ja otsustasime uuesti proovida. Ootasime, kuni teised lauljad sisenema hakkasid, ja saimegi sisse, aga avastasime end tenorite keskelt. Suures rahvasummas oli raske liikuda, kuid tegime endale teed. Lõpuks nentisime, et polnud kuhugi võimalik minna, ja jäime paigale tenorite juurde (mina ja sõber Ross oleme baritonid). Jäi arusaamatuks, kuidas kõik need inimesed sinna lauluväljakule ära mahtusid..." Juho jätkab: "Algust oodata tuli kaua, sest võttis tükk aega, kuni lauljad sisse ja oma kohale said. Need, kes ootasid, hakkasid "laineid" tegema. Algul lauljate hulgas, siis kaasati ka pealtvaatajaid. Ja nii see ühtsustunne tekkiski – meie, lauljad ja pealtvaatajad olime üks. Seejärel toimus tulesüütamine. Toodi tõrvik ja see ulatati korraldajatele üle. Selle võttis vastu meile juba tuttav Hirvo Surva, kes kandis selle kahe dirigendi saatel üles torni." Siis see algaski. "Esimene laul oli rahvuslik "Koit". Siis tuli president Toomas Hendrik Ilves ja pidas kõne – lühikesed laused, kuid sõnum oli mõjus ja emotsionaalne. Ta rääkis sellest, kuidas eestlased on laulnud, et vabadust pühitseda, on laulnud vabaduse puudumisest ja selle järele ihkamisest. Ja vaikinud vaid siis, kui sellest laulda ei saa. Eestlased on laulnud end vabaks ja selleks, et vabaks jääda. Seejärel tuli kord hümni kätte ning rahvas ühines kooriga. Peale kolmandat laulu sai meie osa otsa. Jäime veel natukeseks kuulama, kuid kuna päev oli pikk ja väsitav, siis lahkusime peagi, et end välja puhata. Ees oli ootamas uus päev." Teisel päeval oli lauluväljak tema sõnul varakult rahvast puupüsti täis. Väidetavalt oli laupäeval seal üle 100 000 inimese, pühapäeval veelgi rohkem. "Seekord otsisime varakult õiged kohad välja. Teise päeva programmis olid laulud uuemast ajast, nende hulgas Tõnu Kõrvitsa lugu "Puudutus", mis oli selle laulupeo teemalugu ja noore helilooja Pärt Uusbergi Juhan Liivi sõnadele loodud "Muusika". Loomulikult ei puudunud kavast ka "Tuljak", "Oma saar", "Ta lendab mesipuu poole", "Mu isamaa on minu arm", "Kodumaa" ja teised emotsionaalsed patriootlikud laulud. Enamust neist paluti korrata ja seda ka tehti, osa laule isegi mitu korda. Laulupeo programm oli juba läbi, kuid pidu ei tahtnud kuidagi lõppeda – ikka veel paluti laule korrata... Kõlasid veel kord "Puudutus" ja "Ta lendab mesipuu poole". Kui dirigent Hirvo Surva oli lahkunud, hakkasid koorid omal initsiatiivil laule üles võtma. Ka lahkudes jätkati laulmist. Midagi sellist on võimalik kogeda ainult seal kohal olles," lõpetab Juho ülevaate laulupeo teisest päevast.   Edasi mõned muljed tantsupeost ja sellele eelnevast ettevalmistusest. Tantsupeo ideekavand "Puudutus" loodi, et panna inimesi olema avatud märkama ja väärtustama seda, mis on päris ning mitte raiskama oma väärtuslikku aega tühisusele ega sulgema südant puudutustele. Sydneyst pärit "Virmalised" Kati Koreneff 'i juhendamisel läksid tantsupeole 13 esinejaga. Vajaliku kaheksa paari täissaamiseks liitus tantsupeol nendega veel kaks paari – eestlased New Yorgist ning teise rühma juhendaja. Ettevalmistust ja tantsupeol esinemist kommenteerib "Virmaliste" liige Merike Viigisalu. "Kutse saamiseks õppisime selgeks vastavad tantsud, mis välisrühmadele olid määratud, siis need lindistati ja saadeti korraldajatele. Teade, et oleme tantsupeole esinema oodatud, saabus märtsi keskel, mis oli tegelikult varem kui Eesti gruppidel. Tantsud olid ette antud vastavalt liigile – väliseestlased olid määratud D segarühmadesse. Kokku esinesime viie tantsuga." Proovid Eestis olid Merikese sõnul muidugi omaette kogemus. "Liigiproovid olid alguses enamusele suureks hämminguks, sest paljud ei osanud eesti keelt ning suurel väljakul nelja ilmakaarde tantsida oli paras väljakutse. Kuna saime endale lisapaarid, kellega kunagi varem koos tantsitud polnud, siis tegime nendega peale ühte väga vihmast päeva ka lisaproovi. Alles siis, kui kõik liigid ühiselt suurel Kalevi staadionil harjutama hakkasid, saadi aru, kui suure ettevõtmisega tegemist oli!" Isiklikult meeldis talle tantsu- ja laulupeo juures sel aastal see hinge puudutav teema – "Aja puudutus. Puudutuse aeg". "See on eriti paeluv väliseestlaste jaoks, kes on saanud oma vanavanematelt hella puudutuse ja eestlase vere ning see tõi neid nüüd ka tantsu- ja laulupeole. Tantsupeo vaatamine on midagi erakordselt ilusat ning seal teiste hulgas tantsimine on isiklikul pinnal huvitav kogemus. Lisaks sellele on tantsu- ja laulupidu alati selline melu ja kõikide eestlaste kokkusaamispunkt iga viie aasta tagant."   Tantsupidu käis vaatamas ka Juho. Ta kirjeldab, kuidas igal tantsul oli oma lugu rääkida. Igaühel neist on eraldi teema erineva muusika ning tantsukombinatsioonidega. Osa tantse saatsid koorid või orkester, teisi tuntud lauljad. Ta tõi esile populaarse Eesti acapella "Noorkuu" etteaste. Juho arvates on tantse võimalik vaadata kolmel tasandil: esiteks see, kuidas igaüks individuaalselt tantsib (sammud, kehaliigutused jne); teiseks tantsijate omavaheline koostöö gruppides (struktuur ja mustrid, mis sellest moodustuvad) ning kolmandaks üldpilt, mis kõikide gruppide kokkutantsimisel moodustub. Efektseid elamusi jagus küllaga... Eriti pilkupüüdev oli tema meelest "Must lind", kus mängis suurt rolli riietus, mis lõi mulje, justkui oleksid tüdrukud musta sabaga valged linnud, kes aeg-ajalt oma keepe kasutades tiibu sirutasid.   Koos esinejatega läksid laulu- ja tantsupeo ajaks Eestisse kaasa paljud nende sõbrad ja sugulased. Oma elus esimest korda läks Eestisse ka Karlene Ella Matwisyk, kes oli seal kogu perega kaasa elamas oma õe ja teiste Eesti päritolu Austraalia tantsijate etteastetele. Karlene tõdes hämmastusega, kui suur töö on tantsupeo korraldamise taga, et saada kokku erinevatest paikadest kõik need tantsijad, kes seda ilusat vaatemängu pakkusid. Ta elas väga kaasa oma õe etteastele, kuid tunnistas, et oli salajas isegi kade, ning kahetses veidi, et ta ise seal kaasa ei teinud. Laulupidu oli tema jaoks aga niivõrd erakordne kogemus, mida ta ei osanud isegi ette kujutada. Vähemalt mitte selliselt... Kõige enam hämmastas teda see meeletu rahvahulk ning lauljate võimas ja kaasahaarav etteaste. Rongkäiku vaadati koos teiste Austraalia eestlastest sõpradega. „See oli pikk päev kuuma päikese all, aga iga hetk oli seda kogemust väärt. Erakordselt tore oli kaasa elada kõigile esinejaile, kes meist rongkäigus möödusid. Sealjuures meeldis mulle näha kõiki neid erinevaid rahvuskostüüme ja seda, kuidas esinejad samal ajal tantsisid ja laulsid." Karlene ütleb, et on igati tänulik võimaluse üle osa saada tõelisest rahvuslikust elamusest ja soovitab igaühel vähemalt korra elus seda kogeda. „Ma ei tahtnud, et see veel otsa saaks", lõpetab Karlene oma muljetega Eesti rahvuspeost. Juulikuu esimene nädalavahetus Eestimaa pealinnas Tallinnas oli ülev – toimus XXVI laulu- ja XIX tantsupidu, mille teemaks oli “Aja puudutus. Puudutuse aeg”. Nii Kalevi keskstaadion, kus toimus tantsupidu, kui ka Tallinna lauluväljak olid rahvast puupüsti täis. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

“Kooskõlas” ja “Virmalised” Tallinnas laulu- ja tantsupeol esinemas

Heleri Olo 23. juulil 2014

Juulikuu esimene nädalavahetus Eestimaa pealinnas Tallinnas oli ülev – toimus XXVI laulu- ja XIX tantsupidu, mille teemaks oli “Aja puudutus. Puudutuse aeg”. Nii Kalevi keskstaadion, kus toimus tantsupidu, kui ka Tallinna lauluväljak olid rahvast puupüsti täis.

“Kooskõlas” ja “Virmalised” Tallinnas laulu- ja tantsupeol esinemas
“Kooskõlas” ja “Virmalised” Tallinnas laulu- ja tantsupeol esinemas
Laulu- ja tantsupeo rongkäigul sammus enam kui 42 000 peolist, nende seas ka ”Kooskõlas” lauljad ja ”Virmaliste” tantsijad. Rongkäigu pea 5 km teekond kulges Vabaduse väljakult mööda Pärnu maanteed, Narva maanteed ja Pirita teed Tallinna Lauluväljakule. Fotod: Madis Alvre

See üritus oli aga ka suursündmus Sydney rahvatantsurühma "Virmalised" ja segakoor "Kooskõlas" liikmete jaoks, sest ka nendel oli au sellel aastal eestlaste rahvuspeol esineda.


Seekordsel laulu- ja tantsupeol kohtusid kaks märksõna – aeg ja puudutus. Laulupeo esimene päev tõi kuulajateni väärtusliku varamu esimesest laulupeost alates. Teine päev oli pühendatud tänapäeva autorite ja heliloojate uuele loomingule. Paljudest eesti päritolu lauljatest koosnev segakoor "Kooskõlas" oli esindatud koguni 42 esinejaga.

Eestisse läksid paljud neist koos, nende hulgas ka Sydneyst pärit dr. Juho Loover, kes Eestis veedetud päevi ilmekalt kirjeldas. Ta märkis, et peoeelsed päevad olid proovide ja tiheda kultuuriprogrammi tõttu pikad, kuid sellest end häirida ei lastud. Üks ettevalmistavatest üritustest oli workshop koos Kanada kooriga "Ööbik". Seal õnnestus koori liikmetel kohtuda laulupeo kunstilise juhi ja poistekooride dirigendi Hirvo Surva ning Tõnu Kõrvitsaga. Viimane oli selle laulupeo teemaloo "Puudutus" autor. Soojendusi alustas koorijuht Rachelle Elliott austraallastele tuttavate lauludega "Kookaburra sits in the old gum tree... " ja "Waltzing Matilda", Kanada koor omakorda aga lauluga "We rise again".

Juho leiab, et eesti keeles teeb laulmise raskeks asjaolu, et laulude tempo ja rütm on sobitatud tekstiga. Ta on varasemalt õppinud laulmisel rõhutama vokaale, kuna konsonandid lähevad tihtipeale nagunii kaotsi. Hirvo Surva õpetas neid aga pikki vokaale lühemaks muutma ja konsonante just nimelt välja hääldama. Ta toonitas ka seda, et nad sõnu korralikult välja hääldaks ning paneksid rõhku just nende algustele ja lõppudele.

Proovidest saadud emotsioone kirjeldab ta järgmiselt: "On hämmastav tunne laulda ühena mitmetest tuhandetest baritonidest. Ja kui sa siis kuuled bassilauljaid ühinemas – nii sügav, võimas ja tugev on see... " Juho sõnul oli mõnda laulu, eriti vanas eesti murdekeeles, tõeliselt raske kaasa laulda. Kuid proovides tajus ta, kuivõrd palju kergem oli seda teha koos teiste lauljatega, kelle emakeel on eesti keel ja kes olid ilmselt ka rohkem harjutanud.

Laulupeo esimest päeva iseloomustades alustab ta kirjeldusega rongkäigust, mis algas Jaani kiriku juurest Vabaduse platsil. "Samal ajal, kui rongkäigu algust ootasime, laulsime proovidest tuttavaid laule. Ainult et iga viie minuti järel oli minutiline seisak. Olime just leidnud oma rütmi, kui pidime jälle peatuma ja seisma, mis väsitas jalgu rohkemgi. Aeg-ajalt võis kuulda rahva hulgast kedagi rõõmsalt hõikavat: "Ozzie, Ozzie, Ozzie". Meie muidugi hõiskasime traditsioonilise kombe kohaselt: "Oi, Oi, Oi" vastu. Inimesed olid meie vastuskandeerimise üle väga vaimustunud. On uhke olla austraallane ja eestlane üheskoos. Kogu rongkäik kestis umbes viis tundi, sellest kõndisime ligikaudu poolteist tundi. Kuna ilm oli erakordselt palav, siis vahepeal jooksin ma kaasaelajate juurde ja rabasin ühelt mehelt rüüpamiseks purgi õlut. Selline tegutsemine muidugi jahmatas teda, kuid niipea, kui ta aru sai, et olen üks rongkäigus marssivatest laulupeolistest, leebus ta ja lubast lahkelt juua. Ma pole üldse õllejooja, kuid palava ilma ja suure januga maitseb Tartus valmistatud Alexandri õlu küll hästi."

Pärast pikka kõndimist oli kohe vaja hakata laulukaare alla liikuma. "Polnud aega korralikult süüagi. Sissepääsude juures oli suur möll ja turvamees saatis meid tagasi. Meie aga ei uskunud, et sealt enam läbi saaks ja otsustasime uuesti proovida. Ootasime, kuni teised lauljad sisenema hakkasid, ja saimegi sisse, aga avastasime end tenorite keskelt. Suures rahvasummas oli raske liikuda, kuid tegime endale teed. Lõpuks nentisime, et polnud kuhugi võimalik minna, ja jäime paigale tenorite juurde (mina ja sõber Ross oleme baritonid). Jäi arusaamatuks, kuidas kõik need inimesed sinna lauluväljakule ära mahtusid..."

Juho jätkab: "Algust oodata tuli kaua, sest võttis tükk aega, kuni lauljad sisse ja oma kohale said. Need, kes ootasid, hakkasid "laineid" tegema. Algul lauljate hulgas, siis kaasati ka pealtvaatajaid. Ja nii see ühtsustunne tekkiski – meie, lauljad ja pealtvaatajad olime üks. Seejärel toimus tulesüütamine. Toodi tõrvik ja see ulatati korraldajatele üle. Selle võttis vastu meile juba tuttav Hirvo Surva, kes kandis selle kahe dirigendi saatel üles torni."

Siis see algaski. "Esimene laul oli rahvuslik "Koit". Siis tuli president Toomas Hendrik Ilves ja pidas kõne – lühikesed laused, kuid sõnum oli mõjus ja emotsionaalne. Ta rääkis sellest, kuidas eestlased on laulnud, et vabadust pühitseda, on laulnud vabaduse puudumisest ja selle järele ihkamisest. Ja vaikinud vaid siis, kui sellest laulda ei saa. Eestlased on laulnud end vabaks ja selleks, et vabaks jääda. Seejärel tuli kord hümni kätte ning rahvas ühines kooriga. Peale kolmandat laulu sai meie osa otsa. Jäime veel natukeseks kuulama, kuid kuna päev oli pikk ja väsitav, siis lahkusime peagi, et end välja puhata. Ees oli ootamas uus päev."

Teisel päeval oli lauluväljak tema sõnul varakult rahvast puupüsti täis. Väidetavalt oli laupäeval seal üle 100 000 inimese, pühapäeval veelgi rohkem. "Seekord otsisime varakult õiged kohad välja. Teise päeva programmis olid laulud uuemast ajast, nende hulgas Tõnu Kõrvitsa lugu "Puudutus", mis oli selle laulupeo teemalugu ja noore helilooja Pärt Uusbergi Juhan Liivi sõnadele loodud "Muusika". Loomulikult ei puudunud kavast ka "Tuljak", "Oma saar", "Ta lendab mesipuu poole", "Mu isamaa on minu arm", "Kodumaa" ja teised emotsionaalsed patriootlikud laulud. Enamust neist paluti korrata ja seda ka tehti, osa laule isegi mitu korda. Laulupeo programm oli juba läbi, kuid pidu ei tahtnud kuidagi lõppeda – ikka veel paluti laule korrata... Kõlasid veel kord "Puudutus" ja "Ta lendab mesipuu poole". Kui dirigent Hirvo Surva oli lahkunud, hakkasid koorid omal initsiatiivil laule üles võtma. Ka lahkudes jätkati laulmist. Midagi sellist on võimalik kogeda ainult seal kohal olles," lõpetab Juho ülevaate laulupeo teisest päevast.

 

Edasi mõned muljed tantsupeost ja sellele eelnevast ettevalmistusest. Tantsupeo ideekavand "Puudutus" loodi, et panna inimesi olema avatud märkama ja väärtustama seda, mis on päris ning mitte raiskama oma väärtuslikku aega tühisusele ega sulgema südant puudutustele.

Sydneyst pärit "Virmalised" Kati Koreneff 'i juhendamisel läksid tantsupeole 13 esinejaga. Vajaliku kaheksa paari täissaamiseks liitus tantsupeol nendega veel kaks paari – eestlased New Yorgist ning teise rühma juhendaja. Ettevalmistust ja tantsupeol esinemist kommenteerib "Virmaliste" liige Merike Viigisalu. "Kutse saamiseks õppisime selgeks vastavad tantsud, mis välisrühmadele olid määratud, siis need lindistati ja saadeti korraldajatele. Teade, et oleme tantsupeole esinema oodatud, saabus märtsi keskel, mis oli tegelikult varem kui Eesti gruppidel. Tantsud olid ette antud vastavalt liigile – väliseestlased olid määratud D segarühmadesse. Kokku esinesime viie tantsuga."

Proovid Eestis olid Merikese sõnul muidugi omaette kogemus. "Liigiproovid olid alguses enamusele suureks hämminguks, sest paljud ei osanud eesti keelt ning suurel väljakul nelja ilmakaarde tantsida oli paras väljakutse. Kuna saime endale lisapaarid, kellega kunagi varem koos tantsitud polnud, siis tegime nendega peale ühte väga vihmast päeva ka lisaproovi. Alles siis, kui kõik liigid ühiselt suurel Kalevi staadionil harjutama hakkasid, saadi aru, kui suure ettevõtmisega tegemist oli!"

Isiklikult meeldis talle tantsu- ja laulupeo juures sel aastal see hinge puudutav teema – "Aja puudutus. Puudutuse aeg". "See on eriti paeluv väliseestlaste jaoks, kes on saanud oma vanavanematelt hella puudutuse ja eestlase vere ning see tõi neid nüüd ka tantsu- ja laulupeole. Tantsupeo vaatamine on midagi erakordselt ilusat ning seal teiste hulgas tantsimine on isiklikul pinnal huvitav kogemus. Lisaks sellele on tantsu- ja laulupidu alati selline melu ja kõikide eestlaste kokkusaamispunkt iga viie aasta tagant."

 

Tantsupidu käis vaatamas ka Juho. Ta kirjeldab, kuidas igal tantsul oli oma lugu rääkida. Igaühel neist on eraldi teema erineva muusika ning tantsukombinatsioonidega. Osa tantse saatsid koorid või orkester, teisi tuntud lauljad. Ta tõi esile populaarse Eesti acapella "Noorkuu" etteaste. Juho arvates on tantse võimalik vaadata kolmel tasandil: esiteks see, kuidas igaüks individuaalselt tantsib (sammud, kehaliigutused jne); teiseks tantsijate omavaheline koostöö gruppides (struktuur ja mustrid, mis sellest moodustuvad) ning kolmandaks üldpilt, mis kõikide gruppide kokkutantsimisel moodustub. Efektseid elamusi jagus küllaga... Eriti pilkupüüdev oli tema meelest "Must lind", kus mängis suurt rolli riietus, mis lõi mulje, justkui oleksid tüdrukud musta sabaga valged linnud, kes aeg-ajalt oma keepe kasutades tiibu sirutasid.

 

Koos esinejatega läksid laulu- ja tantsupeo ajaks Eestisse kaasa paljud nende sõbrad ja sugulased. Oma elus esimest korda läks Eestisse ka Karlene Ella Matwisyk, kes oli seal kogu perega kaasa elamas oma õe ja teiste Eesti päritolu Austraalia tantsijate etteastetele.

Karlene tõdes hämmastusega, kui suur töö on tantsupeo korraldamise taga, et saada kokku erinevatest paikadest kõik need tantsijad, kes seda ilusat vaatemängu pakkusid. Ta elas väga kaasa oma õe etteastele, kuid tunnistas, et oli salajas isegi kade, ning kahetses veidi, et ta ise seal kaasa ei teinud.

Laulupidu oli tema jaoks aga niivõrd erakordne kogemus, mida ta ei osanud isegi ette kujutada. Vähemalt mitte selliselt... Kõige enam hämmastas teda see meeletu rahvahulk ning lauljate võimas ja kaasahaarav etteaste. Rongkäiku vaadati koos teiste Austraalia eestlastest sõpradega. „See oli pikk päev kuuma päikese all, aga iga hetk oli seda kogemust väärt. Erakordselt tore oli kaasa elada kõigile esinejaile, kes meist rongkäigus möödusid. Sealjuures meeldis mulle näha kõiki neid erinevaid rahvuskostüüme ja seda, kuidas esinejad samal ajal tantsisid ja laulsid."

Karlene ütleb, et on igati tänulik võimaluse üle osa saada tõelisest rahvuslikust elamusest ja soovitab igaühel vähemalt korra elus seda kogeda. „Ma ei tahtnud, et see veel otsa saaks", lõpetab Karlene oma muljetega Eesti rahvuspeost.

“Kooskõlas” ja “Virmalised” Tallinnas laulu- ja tantsupeol esinemas Juulikuu esimene nädalavahetus Eestimaa pealinnas Tallinnas oli ülev – toimus XXVI laulu- ja XIX tantsupidu, mille teemaks oli “Aja puudutus. Puudutuse aeg”. Nii Kalevi keskstaadion, kus toimus tantsupidu, kui ka Tallinna lauluväljak olid rahvast puupüsti täis.
“Kooskõlas” ja “Virmalised” Tallinnas laulu- ja tantsupeol esinemas
Kui otsisin veebilehe valmistus põhjalikult siis oli keerukas leida. Netis tuleb tähelepanu pöörata galerii kodulehe tegemine optimeeritult veelgi sisukamates väljaannetes täielikuks ülevaateks toodete kodulehtede valmistamine www.aara.ee kui juba tellida ilusa lehe tegemine sealsamas on palju näiteid miks mitte ka kodulehtede valmistamine kuidas lähemalt elemendid
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: