Kuidas videomakk sai noore mehe elus otsustavaks

Siim Maaten (29) on Eestist pärit näitleja ja lavastaja, kes on kaasa teinud mitmetes teatrietendustes, lühi-ja täispikkades filmides, teleseriaalides ning reklaamides.

Näitlejana tuntud Siim Maaten on omandanud nii õpetaja kui ka lavastaja elukutse. Foto: Kaisa RooverTelevaatajatele on ta eelkõige tuntud Kustina sel hooajal eetris olnud teleseriaalist "Naabriplika", varasemalt on ta korduvalt mänginud saate "Saladused" erinevates osades. Siimu näitlejatööd on olnud võimalik näha ka filmides "Sigade revolutsioon" (2004) ja Taarka (2008), SA Ugala teatri lavastustes "Idioot" (2012) ning tema enda lavastatud etenduses "Lohetapp" ja "Lohetapp vennaga" (2013). Intervjuus Meie Kodule räägib Siim sellest, kuidas ta näitlemise ja lavastamiseni jõudis, mis pani teda Eestit Austraalia vastu vahetama ja kuidas tal siin näitlemise ja muude tegemistega läheb.   Siim, räägi, mis sind Austraaliasse tõi. Reis siia algas minu jaoks päris tükk aega tagasi. Ma nimelt ei salli külma ja ehk ei tee ma talvele liiga, kui ütlen, et olen teda alati vihanud. Pärast õpetajahariduse omandamist, kui olin aastajagu järjest filme teinud, olin põhimõtteliselt kogu oma maise vara laiali jaganud. Ainult auto oli veel järel. See oli 2009. aasta suvel, kui ma otsustasin, et teen oma viimase filmiprojekti ja pärast seda lähen lõpuks ometi laia maailma otsima oma sooja kohta, kus elada. Aga mõtlesin, et enne seda käin veel viimast korda teatrikooli (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia – H.O.) katsetel, mis osutus saatuslikuks ja lükkas reisima mineku neli aastat edasi. Neli aastat hiljem, kui kool läbi sai, olid talved ikka külmad. Mu põhiline soov oli leida koht, kus saaks soojas elada, teenida piisavalt raha lennupiletide ostmiseks, et saaks aeg-ajalt Eestis sugulastel külas käia. Reisinuna tean ma, et enamustes kuulsates reisisihtkohtades oleks uskumatult keeruline piisavalt teenida, et osta piletit Eestisse. Taimaal, Kambod¾as, Filipiinidel on see peaaegu võimatu. Siis pidingi natuke arenenumate riikide poole vaatama ja sihiks sai seatud Austraalia. Nii ma siia jõudsin läbi väikese puhkuse.   Sa ei tulnud siis otse Austraaliasse? Ei, minu reis algas eelmise aasta 23. oktoobril ja Austraaliasse jõudsin 1. jaanuaril.   Uuel aastal uus algus? See ei ole uus algus, pühade ajal on lennud lihtsalt odavamad. Reisi marsruut oli järgmine: Soome-Türgi-Argentiina-Brasiilia-Beliz-Havai ja lõpuks Austraalia. Maandusin Melbourne'is. Eestis oled sa tuntud mitmes teatri- ja filmirollis kaasategemise poolest. See on ilmselt palju küsitud küsimus, aga kuidas sa näitlemiseni jõudsid? Ma arvan, et meie perekond oli Viljandimaal üks esimesi, kellel oli videomakk. Ma olin siis umbes 4-5aastane (ehk isegi kolmene) ja mäletan, kuidas ma vaatasin filme, mida ma pidasin päris eluks. Ma kartsin kükloope, imestasin nõidade vägevuse üle, peitsin end kentauride eest teise tuppa ning piilusin ukse vahelt. Hiljem, kui ma juba Viljandis koolis käisin (elasin Viljandist 20 km kaugusel) ja bussid sõitsid vähemalt kolmetunnise intervalliga, veetsin ma aega kooli lähedal asuvates videolaenutustes. Seal istudes tutvusin üheksakümnendate Hollywoodi action ¾anriga. Need filmid meeldisid mulle: kangelased võitlesid teiste heaolu eest ja võitsid peaaegu alati. Keskkooli ajal oli suurimaks mõjutajaks riigitelevisioon ning teiste arvamus. Selleks ajaks, kui ma keskkooli lõpetasin, teadsin ma, et tahan õppida näitlejaks. Esimesel suvel kohe pärast keskkooli mul see ei õnnestunud, lavakas polnud katseid. Tol suvel osalesin "Sigade revolutsioonis", kus mulle pakuti võtteplatsil ka rolli. See suurendas veelgi soovi näitlejaks saada. "Sigade revolutsiooni" võtteperiood oli päris pikk ja meie mängitud Hundissaare salga liikmed oli snoobid, kes paljudest filmis aset leidvatest tegevustest osa ei võtnud. Et mitte kaadris olla, pidime me palju aega oma telklaagris veetma ja see muutus pikapeale igavaks. Nii ma siis otsisin endale tegevust. Kunstnike meeskonnas tehti põnevaid asju – ehitati, veeti rekvisiite, lammutati jne. Pakkusin end neile appi. Töö oli mulle kontimööda ning selle tulemusena tegutsesin erinevate filmide kunstimeeskonnas veel seitse aastat. Viimase filmi juures näiteks vastutasin võtteplatside eest. "Sigade revolutsioonile" järgneval suvel ega ka mitmel teisel suvel mind teatrikooli vastu ei võetud – kokku käisin proovimas neli korda. Viimane kord, kui käisin, olin 24aastane. Ma mõtlesin, et ei lähe mitte näitleja-, vaid lavastajakatsetele, ent neile mõeldud eelkatsed olid täpselt sel ajal, kui mul oli võimalik Norras filmi teha ning ma otsustasin viimase kasuks. Järgneval suvel läksin ma näitleja erialale proovima, aga nad võtsid mu ikkagi lavastaja erialale vastu.   Nii et rääkisid nad pehmeks? Ei-ei, seda pakkusid nad ise. Loodud oli uus õppetool, kus on võimalik õppida harrastusteatri juhiks ja lavastajaks. Komisjon arvas vist, et mina kui õpetajahariduse omandanu (Siim õppis Tartu Ülikoolis reaalainete õpetajaks – H.O.) ja ka sel alal töötanud inimene võiksin nimetatud erialale sobida, kui ma muidugi katsed läbin. Läbisin katsed edukalt ja kooli lõpuks oli tulemuseks see, et lisaks harrastusteatri juhi ja lavastaja diplomile sain ka professionaalse teatri lavastaja diplomi. Näitlejapabereid kui selliseid mul ei ole. Lavastajaeriala õpe teatrikoolis toimub enamasti koos näitlejaeriala tudengitega, sellele lisanduvad lavastajatele mõeldud tunnid. Harrastusteatri juhiks õppivatel tudengitel on lisaks veel oma erialatunnid. Teatrikooli ajal ja pärast seda kutsuti mind ikka aeg-ajalt tudengifilmides ning televisioonis rolle tegema. Pärast kooli lõppu helistas mulle ühel õhtul Ergo Kuld ja pakkus osa "Naabriplikas".   Kuidas sa oma esimesse filmirolli "Sigade revolutsioonis" sattusid? Selle filmi jaoks käidi mööda Eestit ringi ja olid avalikud katsed, kuhu ma kandideerisin. Mind valiti algul massistseeni osalema. Kohapeal aga lõigati ühe näitleja osa välja ja see asendati teise tegelasega. Nii ma selle rolli seal saingi (Siimu tegelaskuju selles filmis oli Tarx'i-nimeline noormees – H.O.).   Kui sa mõtled tehtud töödele, siis mis on sinu jaoks neist kõige meeldejäävam olnud? Lemmiklapsi ma endale ei soovi. Ma ei eelista üht teisele. Oled ka juba Austraalias näitlemisega käe valgeks saanud. Räägi lähemalt performance'ist "Just Looking" ja 24 Hour Theatre Project'ist Black Box Theatre' s (Siim mängis "Carnivore'is" – H.O.). Need on teatrikunsti projektid. Newport'is Victorias oli kunstinäituse avamine ja Adele Varcoe korraldas performance'i "Just Looking", kus ühes valges ruumis olnud paarkümmend inimest jälgisid kokkuleppe kohaselt pealtvaatajaid. Selles valges ruumis ei olnud peale osalejate mitte midagi muud. Kui pealtvaataja ruumi astus, pöörati talle kohe tähelepanu ja igale tema liigutusele reageeriti erinevalt – kes ruumis olnud inimestest üritas temas tekitada tunnet, et ta on maailma kõige väiksem inimene; kes õhkas ainult tema järele; kes pööras temalt pilgu jne.   Mis oli sinu roll selles performance'is? Mina olin Bob. Suur mees, kes kõige kitsamates kohtades sulle ette seisab, silma vaatab ning üritab sind ennast imepisikesena tundma panna. Sellest etendusest tehti videoülesvõte, mis muudeti näituse eksponaadiks. Etendus oli ühekordne ja kestis kolm tundi. 24 tunni projekt Sydneys oli üleskutse. Kutsuti kokku kirjanikke, näitlejaid ja lavastajaid, et luua seitse lühilavastust ja need ühe korraga 24 tunni jooksul etendada. Piletitulu läks ühe professionaalse etenduse tootmiseks. Selles projektis osalesin ma näitlejana. Sain sellest teada reede õhtul ehk siis ööpäev enne etendust. Mind kutsuti tegelikult vaatama. Mõtlesin siis, et mis ma sinna vaatama lähen – ehk on veel vabu kohti kaasategemiseks. Kuigi oleksin võinud ka lavastaja olla, astusin seekord siiski üles vaid näitlejana. Mängisin kahtlase minevikuga pereisa, kes tütre uut peigmeest ei usalda. Minu paariline, kes mängis mu abikaasat, oli üks imepisike itaallanna ja peigmeest mängis austraallane – kõik kogemustega näitlejad. Ma arvan, et kõige laiema kõlapinnaga on Peking Duki muusikavideo "High." See võeti üles Melbourne'is ning mina mängin seal hunti. Peking Duk on terves Austraalias tuntud elektronmuusika bänd ja aeg-ajalt näitab videot telekaski. Sinna sattusin erinevate lehekülgede kaudu tööpakkumisi otsides. Üldiselt pakutakse selliste kanalite kaudu tasustatud tööd harva, ent aeg-ajalt ikka lipsab mõni läbi.   Kas vastab tõele, et näitlejaks olemine eeldab enda promomist, eelkõige just internetis? Mul on profiilid olemas neljal suuremal casting site'il, olen kontakteerunud suuremate casting management agentuuridega ning nende juures casting'utel käinud ja olen ühendust võtnud ka paljude agentidega, et tööd leida.   Kui palju on neist abi olnud? Olen casting'utel käinud nii reklaamide kui teleseriaalide jaoks, aga kahjuks pole ma veel lõplikult valituks osutunud. Konkurents on tihe ja eneseupitajaid on sel alal rohkelt. Minuga ühepalju täispikki filme ja lavastusi kaasa teinud näitlejaid on väga palju. Agendi olemasolu aitaks tööd leida... Melbourne'ist hakkas mulle küll pakkumisi tulema, aga nii umbes kuu aega pärast sealt lahkumist. Sydneys on olukord veidi keerulisem – siin on edukaid enesemüüjaid rohkem.   Sa tulid Austraaliasse koos oma tüdruksõbraga, kes on soomlanna. Kuidas te tutvusite? Tutvusime filmivõtetel ja tunneme teineteist umbes kuus aastat. Sa mainisid varasemalt, et õpetasid talle eesti keele selgeks. Ma olen ta eesti keelt lihvinud. Tegemist on nö ingerisoomlasega, kes oma elu üheksa esimest aastat elas Eestis ja kolis siis Soome. Oma ema ja õega räägib ta kodus eesti keeles, mis on kummastki keelest pärit sõnade ja soome keele reeglite kombinatsioon. Kui ma esimest korda neid rääkimas kuulsin, siis oli see äraütlemata erakordne, nagu nende oma keel.   Nüüd annad sa muuhulgas Sydney Eesti majas edasijõudnutele eesti keele tunde. Kuidas sa selle tööni jõudsid? Melbourne'is olles nägin sotsiaalmeedias üleskutset, et otsitakse eesti keele õpetajaid. Siis ma helistasingi Tiiu Salasoole ja pakkusin ennast. Julgesin pakkuda, sest teatrikoolis pöörati eesti keelele palju tähelepanu, eriti ortoeepiale (õigehääldus). Samas olid mul ka omad kahtlused, sest keskkoolis oli minu eesti keel väga nõrk. Mul on olnud tunnistusel kaks kahte ehk mitterahuldavat hinnet: eesti keel ja kirjandus. See ei ole kellegi teise kui minu enda süü. Kuigi ma ei tunne end kindlalt, usun, et olen grammatika tundmises muutunud oluliselt tugevamaks – õpetajana ei saa seda endale lubada, et midagi juurde ei õpi ja ennast pidevalt ei arenda.   Mida sa sooviksid Meie Kodu lugejatele edasi öelda? Kui mulle on antud hääl, siis mida ma ütlema peaksin? See on üks keerulisemaid küsimusi ja sellele otsin ma vastust iga päev. Ma soovin, et me elaksime oma elu nii, et ei paneks teisi kannatama. Aga kuidas täpsemalt...? Lõpetuseks soovin tänada kõiki, kes mind Austraalias olles on aidanud. Siim Maaten (29) on Eestist pärit näitleja ja lavastaja, kes on kaasa teinud mitmetes teatrietendustes, lühi-ja täispikkades filmides, teleseriaalides ning reklaamides. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Kuidas videomakk sai noore mehe elus otsustavaks

Heleri Olo 23. juunil 2014

Siim Maaten (29) on Eestist pärit näitleja ja lavastaja, kes on kaasa teinud mitmetes teatrietendustes, lühi-ja täispikkades filmides, teleseriaalides ning reklaamides.

Kuidas videomakk sai noore mehe elus otsustavaks
Näitlejana tuntud Siim Maaten on omandanud nii õpetaja kui ka lavastaja elukutse. Foto: Kaisa Roover

Televaatajatele on ta eelkõige tuntud Kustina sel hooajal eetris olnud teleseriaalist "Naabriplika", varasemalt on ta korduvalt mänginud saate "Saladused" erinevates osades. Siimu näitlejatööd on olnud võimalik näha ka filmides "Sigade revolutsioon" (2004) ja Taarka (2008), SA Ugala teatri lavastustes "Idioot" (2012) ning tema enda lavastatud etenduses "Lohetapp" ja "Lohetapp vennaga" (2013). Intervjuus Meie Kodule räägib Siim sellest, kuidas ta näitlemise ja lavastamiseni jõudis, mis pani teda Eestit Austraalia vastu vahetama ja kuidas tal siin näitlemise ja muude tegemistega läheb.

 

Siim, räägi, mis sind Austraaliasse tõi.

Reis siia algas minu jaoks päris tükk aega tagasi. Ma nimelt ei salli külma ja ehk ei tee ma talvele liiga, kui ütlen, et olen teda alati vihanud. Pärast õpetajahariduse omandamist, kui olin aastajagu järjest filme teinud, olin põhimõtteliselt kogu oma maise vara laiali jaganud. Ainult auto oli veel järel. See oli 2009. aasta suvel, kui ma otsustasin, et teen oma viimase filmiprojekti ja pärast seda lähen lõpuks ometi laia maailma otsima oma sooja kohta, kus elada. Aga mõtlesin, et enne seda käin veel viimast korda teatrikooli (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia – H.O.) katsetel, mis osutus saatuslikuks ja lükkas reisima mineku neli aastat edasi. Neli aastat hiljem, kui kool läbi sai, olid talved ikka külmad. Mu põhiline soov oli leida koht, kus saaks soojas elada, teenida piisavalt raha lennupiletide ostmiseks, et saaks aeg-ajalt Eestis sugulastel külas käia. Reisinuna tean ma, et enamustes kuulsates reisisihtkohtades oleks uskumatult keeruline piisavalt teenida, et osta piletit Eestisse. Taimaal, Kambod¾as, Filipiinidel on see peaaegu võimatu. Siis pidingi natuke arenenumate riikide poole vaatama ja sihiks sai seatud Austraalia. Nii ma siia jõudsin läbi väikese puhkuse.

 

Sa ei tulnud siis otse Austraaliasse?

Ei, minu reis algas eelmise aasta 23. oktoobril ja Austraaliasse jõudsin 1. jaanuaril.

 

Uuel aastal uus algus?

See ei ole uus algus, pühade ajal on lennud lihtsalt odavamad. Reisi marsruut oli järgmine: Soome-Türgi-Argentiina-Brasiilia-Beliz-Havai ja lõpuks Austraalia. Maandusin Melbourne'is.

Eestis oled sa tuntud mitmes teatri- ja filmirollis kaasategemise poolest. See on ilmselt palju küsitud küsimus, aga kuidas sa näitlemiseni jõudsid?

Ma arvan, et meie perekond oli Viljandimaal üks esimesi, kellel oli videomakk. Ma olin siis umbes 4-5aastane (ehk isegi kolmene) ja mäletan, kuidas ma vaatasin filme, mida ma pidasin päris eluks. Ma kartsin kükloope, imestasin nõidade vägevuse üle, peitsin end kentauride eest teise tuppa ning piilusin ukse vahelt. Hiljem, kui ma juba Viljandis koolis käisin (elasin Viljandist 20 km kaugusel) ja bussid sõitsid vähemalt kolmetunnise intervalliga, veetsin ma aega kooli lähedal asuvates videolaenutustes. Seal istudes tutvusin üheksakümnendate Hollywoodi action ¾anriga. Need filmid meeldisid mulle: kangelased võitlesid teiste heaolu eest ja võitsid peaaegu alati.

Keskkooli ajal oli suurimaks mõjutajaks riigitelevisioon ning teiste arvamus. Selleks ajaks, kui ma keskkooli lõpetasin, teadsin ma, et tahan õppida näitlejaks. Esimesel suvel kohe pärast keskkooli mul see ei õnnestunud, lavakas polnud katseid. Tol suvel osalesin "Sigade revolutsioonis", kus mulle pakuti võtteplatsil ka rolli. See suurendas veelgi soovi näitlejaks saada. "Sigade revolutsiooni" võtteperiood oli päris pikk ja meie mängitud Hundissaare salga liikmed oli snoobid, kes paljudest filmis aset leidvatest tegevustest osa ei võtnud. Et mitte kaadris olla, pidime me palju aega oma telklaagris veetma ja see muutus pikapeale igavaks. Nii ma siis otsisin endale tegevust. Kunstnike meeskonnas tehti põnevaid asju – ehitati, veeti rekvisiite, lammutati jne. Pakkusin end neile appi. Töö oli mulle kontimööda ning selle tulemusena tegutsesin erinevate filmide kunstimeeskonnas veel seitse aastat. Viimase filmi juures näiteks vastutasin võtteplatside eest.

"Sigade revolutsioonile" järgneval suvel ega ka mitmel teisel suvel mind teatrikooli vastu ei võetud – kokku käisin proovimas neli korda. Viimane kord, kui käisin, olin 24aastane. Ma mõtlesin, et ei lähe mitte näitleja-, vaid lavastajakatsetele, ent neile mõeldud eelkatsed olid täpselt sel ajal, kui mul oli võimalik Norras filmi teha ning ma otsustasin viimase kasuks. Järgneval suvel läksin ma näitleja erialale proovima, aga nad võtsid mu ikkagi lavastaja erialale vastu.

 

Nii et rääkisid nad pehmeks?

Ei-ei, seda pakkusid nad ise. Loodud oli uus õppetool, kus on võimalik õppida harrastusteatri juhiks ja lavastajaks. Komisjon arvas vist, et mina kui õpetajahariduse omandanu (Siim õppis Tartu Ülikoolis reaalainete õpetajaks – H.O.) ja ka sel alal töötanud inimene võiksin nimetatud erialale sobida, kui ma muidugi katsed läbin. Läbisin katsed edukalt ja kooli lõpuks oli tulemuseks see, et lisaks harrastusteatri juhi ja lavastaja diplomile sain ka professionaalse teatri lavastaja diplomi. Näitlejapabereid kui selliseid mul ei ole. Lavastajaeriala õpe teatrikoolis toimub enamasti koos näitlejaeriala tudengitega, sellele lisanduvad lavastajatele mõeldud tunnid. Harrastusteatri juhiks õppivatel tudengitel on lisaks veel oma erialatunnid. Teatrikooli ajal ja pärast seda kutsuti mind ikka aeg-ajalt tudengifilmides ning televisioonis rolle tegema. Pärast kooli lõppu helistas mulle ühel õhtul Ergo Kuld ja pakkus osa "Naabriplikas".

 

Kuidas sa oma esimesse filmirolli "Sigade revolutsioonis" sattusid?

Selle filmi jaoks käidi mööda Eestit ringi ja olid avalikud katsed, kuhu ma kandideerisin. Mind valiti algul massistseeni osalema. Kohapeal aga lõigati ühe näitleja osa välja ja see asendati teise tegelasega. Nii ma selle rolli seal saingi (Siimu tegelaskuju selles filmis oli Tarx'i-nimeline noormees – H.O.).

 

Kui sa mõtled tehtud töödele, siis mis on sinu jaoks neist kõige meeldejäävam olnud?

Lemmiklapsi ma endale ei soovi. Ma ei eelista üht teisele.

Oled ka juba Austraalias näitlemisega käe valgeks saanud. Räägi lähemalt performance'ist "Just Looking" ja 24 Hour Theatre Project'ist Black Box Theatre' s (Siim mängis "Carnivore'is" – H.O.).

Need on teatrikunsti projektid. Newport'is Victorias oli kunstinäituse avamine ja Adele Varcoe korraldas performance'i "Just Looking", kus ühes valges ruumis olnud paarkümmend inimest jälgisid kokkuleppe kohaselt pealtvaatajaid. Selles valges ruumis ei olnud peale osalejate mitte midagi muud. Kui pealtvaataja ruumi astus, pöörati talle kohe tähelepanu ja igale tema liigutusele reageeriti erinevalt – kes ruumis olnud inimestest üritas temas tekitada tunnet, et ta on maailma kõige väiksem inimene; kes õhkas ainult tema järele; kes pööras temalt pilgu jne.

 

Mis oli sinu roll selles performance'is?

Mina olin Bob. Suur mees, kes kõige kitsamates kohtades sulle ette seisab, silma vaatab ning üritab sind ennast imepisikesena tundma panna. Sellest etendusest tehti videoülesvõte, mis muudeti näituse eksponaadiks. Etendus oli ühekordne ja kestis kolm tundi.

24 tunni projekt Sydneys oli üleskutse. Kutsuti kokku kirjanikke, näitlejaid ja lavastajaid, et luua seitse lühilavastust ja need ühe korraga 24 tunni jooksul etendada. Piletitulu läks ühe professionaalse etenduse tootmiseks. Selles projektis osalesin ma näitlejana. Sain sellest teada reede õhtul ehk siis ööpäev enne etendust. Mind kutsuti tegelikult vaatama. Mõtlesin siis, et mis ma sinna vaatama lähen – ehk on veel vabu kohti kaasategemiseks. Kuigi oleksin võinud ka lavastaja olla, astusin seekord siiski üles vaid näitlejana. Mängisin kahtlase minevikuga pereisa, kes tütre uut peigmeest ei usalda. Minu paariline, kes mängis mu abikaasat, oli üks imepisike itaallanna ja peigmeest mängis austraallane – kõik kogemustega näitlejad.

Ma arvan, et kõige laiema kõlapinnaga on Peking Duki muusikavideo "High." See võeti üles Melbourne'is ning mina mängin seal hunti. Peking Duk on terves Austraalias tuntud elektronmuusika bänd ja aeg-ajalt näitab videot telekaski. Sinna sattusin erinevate lehekülgede kaudu tööpakkumisi otsides. Üldiselt pakutakse selliste kanalite kaudu tasustatud tööd harva, ent aeg-ajalt ikka lipsab mõni läbi.

 

Kas vastab tõele, et näitlejaks olemine eeldab enda promomist, eelkõige just internetis?

Mul on profiilid olemas neljal suuremal casting site'il, olen kontakteerunud suuremate casting management agentuuridega ning nende juures casting'utel käinud ja olen ühendust võtnud ka paljude agentidega, et tööd leida.

 

Kui palju on neist abi olnud?

Olen casting'utel käinud nii reklaamide kui teleseriaalide jaoks, aga kahjuks pole ma veel lõplikult valituks osutunud. Konkurents on tihe ja eneseupitajaid on sel alal rohkelt. Minuga ühepalju täispikki filme ja lavastusi kaasa teinud näitlejaid on väga palju. Agendi olemasolu aitaks tööd leida... Melbourne'ist hakkas mulle küll pakkumisi tulema, aga nii umbes kuu aega pärast sealt lahkumist. Sydneys on olukord veidi keerulisem – siin on edukaid enesemüüjaid rohkem.

 

Sa tulid Austraaliasse koos oma tüdruksõbraga, kes on soomlanna. Kuidas te tutvusite?

Tutvusime filmivõtetel ja tunneme teineteist umbes kuus aastat.

Sa mainisid varasemalt, et õpetasid talle eesti keele selgeks.

Ma olen ta eesti keelt lihvinud. Tegemist on nö ingerisoomlasega, kes oma elu üheksa esimest aastat elas Eestis ja kolis siis Soome. Oma ema ja õega räägib ta kodus eesti keeles, mis on kummastki keelest pärit sõnade ja soome keele reeglite kombinatsioon. Kui ma esimest korda neid rääkimas kuulsin, siis oli see äraütlemata erakordne, nagu nende oma keel.

 

Nüüd annad sa muuhulgas Sydney Eesti majas edasijõudnutele eesti keele tunde. Kuidas sa selle tööni jõudsid?

Melbourne'is olles nägin sotsiaalmeedias üleskutset, et otsitakse eesti keele õpetajaid. Siis ma helistasingi Tiiu Salasoole ja pakkusin ennast. Julgesin pakkuda, sest teatrikoolis pöörati eesti keelele palju tähelepanu, eriti ortoeepiale (õigehääldus). Samas olid mul ka omad kahtlused, sest keskkoolis oli minu eesti keel väga nõrk. Mul on olnud tunnistusel kaks kahte ehk mitterahuldavat hinnet: eesti keel ja kirjandus. See ei ole kellegi teise kui minu enda süü. Kuigi ma ei tunne end kindlalt, usun, et olen grammatika tundmises muutunud oluliselt tugevamaks – õpetajana ei saa seda endale lubada, et midagi juurde ei õpi ja ennast pidevalt ei arenda.

 

Mida sa sooviksid Meie Kodu lugejatele edasi öelda?

Kui mulle on antud hääl, siis mida ma ütlema peaksin? See on üks keerulisemaid küsimusi ja sellele otsin ma vastust iga päev. Ma soovin, et me elaksime oma elu nii, et ei paneks teisi kannatama. Aga kuidas täpsemalt...? Lõpetuseks soovin tänada kõiki, kes mind Austraalias olles on aidanud.

Kuidas videomakk sai noore mehe elus otsustavaks Siim Maaten (29) on Eestist pärit näitleja ja lavastaja, kes on kaasa teinud mitmetes teatrietendustes, lühi-ja täispikkades filmides, teleseriaalides ning reklaamides.
Kuidas videomakk sai noore mehe elus otsustavaks
Miks mitte ka suurema kodulehtede valmistamine kaasaegselt on samuti tulevikkuvaatav. Mõistusega võttes on firma veebilehe valmistamine kvaliteetselt poolest konkurentsis esile selleks netilehe tegemine Aara disainibüroo mis pakub põnevat lakoonilise veebilehe tegemine kaasaegselt puhul ka silmas pidada lisaks kõigele on toimetatava kodulehe koostamine hästi siis saab tehtud õigeks ajaks.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: