Sydneys sai näha kaasaegset Eesti köitekunsti

Eestlased on ikka olnud raamaturahvas. Iga eesti kodu juurde on käinud korralik raamaturiiul ja lugemisind. Kuid mitte ainult. Raamatu vääristamine läbi köitmise on olnud pikalt osa eesti raamatukultuurist. Olgu selleks siis eesti köitekunsti suurkuju Eduard Taska töökojast 1920-30. aastatel tulnud teos või nõukogude ajal viljeldud nahkehistöö.

Köide vääristab teost. Köitekunstnik Sirje Kriisa rahvuseepos "Kalevipoeg" Sydney aastanäitusel. Foto: Aale Kask-Ong Uuemat, kaasaegse eesti köitekunsti sai novembrikuus näha Sydneys asuva NSW kunstigalerii raamatukogus. Üksteist eesti köitekunstnikku võtsid osa Austraalia Köitekunstnike Ühingu Aastanäitusest, näidates oma taset ja oskusi. Kui nüüd minna tagasi eestlaste köitekunsti lembuse juurde, siis 1920.-30. aastatel oli kodudes üsna tavaline, et mõni tähtsam raamat, nagu "Piibel", rahvuseepos "Kalevipoeg" või "Vabadussõja ajalugu" oli iluköites. Väga tihti pandi ka tavalised raamatud nö lugemiskaante vahele. Raamatuköitmine oli populaarne ja nahkehistöö sai Eestis hoo sisse. Rahvusliku nahkehistöö rajajaks oli Eduard Taska (1890-1942), kes oli õppinud Peterburis, Pariisis ja Münchenis. Ta osales aktiivselt ka maailmanäitustel Pariisis ja Berliinis, tuues nii uusi tuuli raamatuköitmisse kui ka pakkudes keskmisele tellijale meeldivat stiili. 1940. aastal ta töökoda natsionaliseeriti ning ta küüditati koos perega Siberisse, kus Taska suri. Nõukogude ajal hävitati suur osa vabariigi aegsetest raamatutest ja alles jäänud raamatud leidsid tihti peidupaiga. Taskaga alanud nahkehistöö traditsioon ei kadunud aga päriselt. Ka nõukogude päevil oli hinnatud kingiks luksköites raamat. Taasiseseisvunud Eestis saab nahkehistööd õppida kahes kõrgkoolis - Eesti Kunstiakadeemis ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Tegutseb Eesti Köitekunstnike Ühendus ja aktiivselt - taaskord! - võetakse osa rahvusvahelistest näitustest ja käiakse Euroopa köitekunstikeskustes õppimas. Iga viie aasta järel saab Tallinnast köitekunsti pealinn. Rahvusvaheline köitekunstinäitus "Scripta Manent" (kirjutatu jääb) toimus 2010. aastal neljandat korda ning tõi kohale 171 osalejat 22 riigist üle maailma. Enam pole eesti köitekunst üksnes nahakeskne. Nii mõnigi noor köitekunstnik tuleb lagedale kontseptuaalsete kujundustega ja laseb end kanda oma interpretatsioonist raamatule. Kuid kuhugi pole kadunud ka kvaliteetne nahkehistöö. Igas köitekunstnikus peitub tõeline raamatuarmastaja, kes tajub teose esteetilisust mitmel tasandil. Kui miski on Eestis katkenud, siis vaid usin tellimistraditsioon ja köidetud teoseid jahivad eelkòige kollektsionäärid. Ometi on Eestis pea sadakond köitekunstnikku, kelle loomingut saab kaeda Scriptal. Ka Austraalia köitekunstnike aastanäitusel olid pooled teosed Eestist. Sydneys sai näha 11 eesti köitekunstniku loomingut: Tiia Eikholm, Rene Haljasmäe, Agne Koosing-Soome, Sirje Kriisa, Kaia Lukats, Luule Maar, Tiina Piisang, Jane Rannamets, Tähti Roostalu, Signe Taremaa, Tiiu Vijar. Austraalia Köitekunstnike Aastanäituse avas Eesti peakonsul Austraalias Katrin Kanarik. Näitus oli väljas auväärses NSW Kunstigalerii raamatukogus Sydneys. Foto: Katrin Kanarik kogu Eesti peakonsul Katrin Kanarik avas Sydneys köitekunstnike aastanäituse. Kuidas juhtus siinse köitekunstnike aastanäituse huviorbiiti 11 eestlase looming? Katrin Kanarik, Eesti peakonsul Austraalias: Tegemist on traditsioonilise iga-aastase Sydneys toimuva raamatuköidete rahvusvahelise näitusega, mida korraldatakse juba 16. korda. Sel aastal koosneb näitus vaid Austraalia ja Eesti kunstnike raamatuköidetest, aga ka varem on Eesti nahakunstnikud oma töid Austraalias eksponeerinud. Hea koostöö Eesti ja Austraalia kunstnike vahel on kestnud juba aastaid, saades alguse kunstnike omavahelistest töö- ja ülikoolisuhetest.   Ja kas peakonsulaadil oli osa ka kunstnike siia toomisel? Katrin Kanarik: Seekord Eesti kunstnikud näituse avamisele ei sõitnud, vaid saatsid siia üksnes oma imeilusad tööd. Edaspidi püüame peakonsulaadi poolt toetada ka kunstnike siiatulekut ja uute kohtumiste ning võimalusel ka töötubade ja loengute korraldamist.   Kuidas läks näituse avamine? Katrin Kanarik: Avamine oli väga südamlik, kohale oli tulnud hulgaliselt austraallasi, peamiselt kunstiringkonna esindajad. Osalesid ka mõned eestlased, arusaadavatel põhjustel oli meid palju vähem kui austraallasi. Näituse avamine andis hea võimaluse jagada avamiskõnes ning ka hiljemates vestlustes infot Eesti arengute kohta ja äratada veelgi suuremat huvi Eesti vastu ning kutsuda meie maad külastama.   Millist tagasisidet anti eesti köitekunstile? Katrin Kanarik: Külastajad ja korraldajad, kellega olen rääkinud, on näitusele välja pandud Eesti raamatuköidetest vaimustatud ja meil on põhjust selle üle uhke olla. Samuti peavad eksperdid lugu Eesti nahkehistööst laiemalt, mida õpetatakse Kunstiakadeemias kui "kauneid kunste", mitte ei loeta tarbekunsti hulka, nagu Austraalias. Eestlased on ikka olnud raamaturahvas. Iga eesti kodu juurde on käinud korralik raamaturiiul ja lugemisind. Kuid mitte ainult. Raamatu vääristamine läbi köitmise on olnud pikalt osa eesti raamatukultuurist. Olgu selleks siis eesti köitekunsti suurkuju Eduard Taska töökojast 1920-30. aastatel tulnud teos või nõukogude ajal viljeldud nahkehistöö. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Sydneys sai näha kaasaegset Eesti köitekunsti

AALE KASK-ONG 28. dets. 2013

Eestlased on ikka olnud raamaturahvas. Iga eesti kodu juurde on käinud korralik raamaturiiul ja lugemisind. Kuid mitte ainult. Raamatu vääristamine läbi köitmise on olnud pikalt osa eesti raamatukultuurist. Olgu selleks siis eesti köitekunsti suurkuju Eduard Taska töökojast 1920-30. aastatel tulnud teos või nõukogude ajal viljeldud nahkehistöö.

Sydneys sai näha kaasaegset Eesti köitekunsti
Köide vääristab teost. Köitekunstnik Sirje Kriisa rahvuseepos "Kalevipoeg" Sydney aastanäitusel. Foto: Aale Kask-Ong

Uuemat, kaasaegse eesti köitekunsti sai novembrikuus näha Sydneys asuva NSW kunstigalerii raamatukogus. Üksteist eesti köitekunstnikku võtsid osa Austraalia Köitekunstnike Ühingu Aastanäitusest, näidates oma taset ja oskusi.

Kui nüüd minna tagasi eestlaste köitekunsti lembuse juurde, siis 1920.-30. aastatel oli kodudes üsna tavaline, et mõni tähtsam raamat, nagu "Piibel", rahvuseepos "Kalevipoeg" või "Vabadussõja ajalugu" oli iluköites. Väga tihti pandi ka tavalised raamatud nö lugemiskaante vahele. Raamatuköitmine oli populaarne ja nahkehistöö sai Eestis hoo sisse.

Rahvusliku nahkehistöö rajajaks oli Eduard Taska (1890-1942), kes oli õppinud Peterburis, Pariisis ja Münchenis. Ta osales aktiivselt ka maailmanäitustel Pariisis ja Berliinis, tuues nii uusi tuuli raamatuköitmisse kui ka pakkudes keskmisele tellijale meeldivat stiili. 1940. aastal ta töökoda natsionaliseeriti ning ta küüditati koos perega Siberisse, kus Taska suri.

Nõukogude ajal hävitati suur osa vabariigi aegsetest raamatutest ja alles jäänud raamatud leidsid tihti peidupaiga. Taskaga alanud nahkehistöö traditsioon ei kadunud aga päriselt. Ka nõukogude päevil oli hinnatud kingiks luksköites raamat.

Taasiseseisvunud Eestis saab nahkehistööd õppida kahes kõrgkoolis - Eesti Kunstiakadeemis ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Tegutseb Eesti Köitekunstnike Ühendus ja aktiivselt - taaskord! - võetakse osa rahvusvahelistest näitustest ja käiakse Euroopa köitekunstikeskustes õppimas.

Iga viie aasta järel saab Tallinnast köitekunsti pealinn. Rahvusvaheline köitekunstinäitus "Scripta Manent" (kirjutatu jääb) toimus 2010. aastal neljandat korda ning tõi kohale 171 osalejat 22 riigist üle maailma.

Enam pole eesti köitekunst üksnes nahakeskne. Nii mõnigi noor köitekunstnik tuleb lagedale kontseptuaalsete kujundustega ja laseb end kanda oma interpretatsioonist raamatule. Kuid kuhugi pole kadunud ka kvaliteetne nahkehistöö.

Igas köitekunstnikus peitub tõeline raamatuarmastaja, kes tajub teose esteetilisust mitmel tasandil. Kui miski on Eestis katkenud, siis vaid usin tellimistraditsioon ja köidetud teoseid jahivad eelkòige kollektsionäärid. Ometi on Eestis pea sadakond köitekunstnikku, kelle loomingut saab kaeda Scriptal.

Ka Austraalia köitekunstnike aastanäitusel olid pooled teosed Eestist. Sydneys sai näha 11 eesti köitekunstniku loomingut: Tiia Eikholm, Rene Haljasmäe, Agne Koosing-Soome, Sirje Kriisa, Kaia Lukats, Luule Maar, Tiina Piisang, Jane Rannamets, Tähti Roostalu, Signe Taremaa, Tiiu Vijar.

Sydneys sai näha kaasaegset Eesti köitekunsti
Austraalia Köitekunstnike Aastanäituse avas Eesti peakonsul Austraalias Katrin Kanarik. Näitus oli väljas auväärses NSW Kunstigalerii raamatukogus Sydneys. Foto: Katrin Kanarik kogu

Eesti peakonsul Katrin Kanarik avas Sydneys köitekunstnike aastanäituse.


Kuidas juhtus siinse köitekunstnike aastanäituse huviorbiiti 11 eestlase looming?

Katrin Kanarik, Eesti peakonsul Austraalias: Tegemist on traditsioonilise iga-aastase Sydneys toimuva raamatuköidete rahvusvahelise näitusega, mida korraldatakse juba 16. korda. Sel aastal koosneb näitus vaid Austraalia ja Eesti kunstnike raamatuköidetest, aga ka varem on Eesti nahakunstnikud oma töid Austraalias eksponeerinud. Hea koostöö Eesti ja Austraalia kunstnike vahel on kestnud juba aastaid, saades alguse kunstnike omavahelistest töö- ja ülikoolisuhetest.

 

Ja kas peakonsulaadil oli osa ka kunstnike siia toomisel?

Katrin Kanarik: Seekord Eesti kunstnikud näituse avamisele ei sõitnud, vaid saatsid siia üksnes oma imeilusad tööd. Edaspidi püüame peakonsulaadi poolt toetada ka kunstnike siiatulekut ja uute kohtumiste ning võimalusel ka töötubade ja loengute korraldamist.

 

Kuidas läks näituse avamine?

Katrin Kanarik: Avamine oli väga südamlik, kohale oli tulnud hulgaliselt austraallasi, peamiselt kunstiringkonna esindajad. Osalesid ka mõned eestlased, arusaadavatel põhjustel oli meid palju vähem kui austraallasi. Näituse avamine andis hea võimaluse jagada avamiskõnes ning ka hiljemates vestlustes infot Eesti arengute kohta ja äratada veelgi suuremat huvi Eesti vastu ning kutsuda meie maad külastama.

 

Millist tagasisidet anti eesti köitekunstile?
Katrin Kanarik: Külastajad ja korraldajad, kellega olen rääkinud, on näitusele välja pandud Eesti raamatuköidetest vaimustatud ja meil on põhjust selle üle uhke olla. Samuti peavad eksperdid lugu Eesti nahkehistööst laiemalt, mida õpetatakse Kunstiakadeemias kui "kauneid kunste", mitte ei loeta tarbekunsti hulka, nagu Austraalias.

Sydneys sai näha kaasaegset Eesti köitekunsti Eestlased on ikka olnud raamaturahvas. Iga eesti kodu juurde on käinud korralik raamaturiiul ja lugemisind. Kuid mitte ainult. Raamatu vääristamine läbi köitmise on olnud pikalt osa eesti raamatukultuurist. Olgu selleks siis eesti köitekunsti suurkuju Eduard Taska töökojast 1920-30. aastatel tulnud teos või nõukogude ajal viljeldud nahkehistöö.
Sydneys sai näha kaasaegset Eesti köitekunsti
Üks põnev artikkel webilehe tegemine firmadele mis pakub eelist. Teiste materjalide, peale kodulehe arendamine tehniliselt on sisukuse poolest selleks efektiivne veebilehtede uuendamine kujunduslikult organisatsioonile kodulehe uuendamine firma poolt miks mitte uurida ka tutvustava veebilehe tegemine tehniliselt eeskujuks toodud ning selle juures on veebilehe tegemine tehniliselt siis valmis.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: