Tšellist Karin Kapsi: elu on seiklus

Eesti tüdruk Karin Kapsi, 21, sattus esimest korda Austraaliasse teismelisena. Ta käis Tartu muusikakooli orkestriga siin ringreisil ja Austraalia jättis unustamatu mulje.

Trio Femme Fatale: Karin Kapsi tšellol, Greta Beaumont viiulil ja laulab Carly-Anne Evans. Foto: Raul Seepter Kui kool läbi, võttis Karin tšello ja tuli siia tagasi. Praegu õpib ta Sydney JMC'is kaasaegset muusikat, töötab Sydney Symphony Orchestra kontoris, esineb, ja nagu sellest oleks veel vähe - Karin Kapsi on Sydney Eesti Seltsi juhatuse noorim liige alates selle asutamisest.   Kõik teavad Sind kui tüdrukut, kes käib tšellokastiga mööda linna ringi. Kuidas Sa jõudsid muusikani? Karin Kapsi: Ma kasvasin üles ümbritsetuna muusikast. Mu ema on muusikaõpetaja ja dirigent. Käisin juba väiksest peale kooriproovides kaasas, mängisin klaveri all kodu või peitust ja 5-aastasena läksin muusikakooli. Alguses õppisin ma mõned aastad viiulit, siis läksin üle klaverile, aga ikka polnud õige tunne. Kui ma olin kolmteist, siis sattusin kuulutusele, et muusikakoolis otsitakse tšelloõpilasi. Täitsin avalduse ja kui sisse sain, siis ütlesin vanemate üllatuseks kodus ka. Tegelikult oli ka üks film, mida ma nägin enne selle kooliaasta algust. See film mõjutas mind tšellot õppima.   Räägi lähemalt sellest filmist... Karin Kapsi: See on film tüdrukust, kes põhjustab õnnetuse läbi oma ema surma. Ta isa hülgab ta ja tüdruk kasvab metsikult looduses. Tegevus toimub 19. sajandi Norras. Ühel hetkel aga otsustatakse talle palgata koduõpetaja, kes mängib tšellot. Kui tüdruk tšellomuusikat kuuleb, siis on ta lummatud. Temast saab tšellist ja läbi tšellomängu liigub ta oma elus edasi.   Kui kaua Sa oled juba tšellot õppinud? Karin Kapsi: Nüüd juba kaheksa aastat. Alustasin Tähe tänaval asuvas Tartu I Muusikakoolis. Seal tegin ma viie aastaga kõik seitse klassi ära.   Esinemine tõi Su esmakordselt ka siinsele mandrile... Karin Kapsi: 2008. aastal käisime Tähe muusikakooli orkestriga Austraalias ringreisil. Me olime siin neli nädalat ja me kõik - neljateist-viieteist aastased - olime Austraaliast sillas. Mul on ikka veel meeles, kuidas tulime teiselt poolt maakera siia ja kaks tundi pärast pea kahepäevast lendamist oli meil riigikogu liikmetele Sydney Eesti Majas esinemine. Oli kohutav astuda lavale, magamata ja arusaamata, kus ajavööndis sa oled.   Millal küpses otsus tagasi tulla? Karin Kapsi: Peale gümnaasiumi ja muusikakooli lõpetamist otsustasin töö - ja puhkeviisaga Austraaliasse tagasi tulla. Aasta oli 2011. Mul oli vaid tšello ja käsipagas ning otsustasin vaadata, mis elu toob. Ma ei teadnud, mida oodata, aga mul läks päris hästi. Ma leidsin endale väga hea õpetaja, kellega mängisime ühes orkestris. Aasta jooksul mängisin North Sydney, TOPS, Marrickville ja Strathfieldi sümfooniaorkestrites. Mosmani sümfooniaorkestris töötasin kontsertmeistrina. Ostsin siit ka parema tšello, sest vanaga, millega Eestist tulin, juhtus väike õnnetus. Sain teada, et Eestist toodud pill ei kannata 47 kraadi sooja. Nimelt ühel kontserdipäeval kukkus temperatuur 47lt 19-kraadile ning mu tšello puit ei pidanud nii järsule temperatuurimuutusele vastu ning pilli kael tuli otsast. See oli päris ekstreemne.   Ja kuidas on uus pill? Karin Kapsi: Uus pill on minuga juba kolm aastat ja ma olen sellega väga õnnelik. Kui ma muusikakooli lõpetasin, siis oli mul kolm unistust. Saada endale parema kõlaga pill, kollane tšellokast ja mängida Bizet' Carmenit. Kõik need kolm unistust esimesel Austraalia aastal ka täitusid.   Nüüd õpid Sa muusikat Sydneys. Kuidas see juhtus? Karin Kapsi: Tegelikult läksin peale aastat siin Eestisse tagasi ja asusin Tartu H. Elleri nimelises muusikakoolis õppima klassikalist muusikat. Olin seal aasta ja siis tulin tagasi siia, et kaasaegse muusika poolt endas täiendada.   Aga tudengiviisaga Austraaliasse naasmine oli Sulle paras seiklus. Enne kui said alustada muusikaõpingutega siin olid "Balil pagenduses", mis juhtus? Karin Kapsi: Lihtsalt bürokraatia pärast, ma pidin tudengiviisa saamiseks riigist lahkuma. Pidin olema eelisjärjekorras - 4 päevaga viisa kätte saama, sest kooli alguseni oli väga vähe aega, - aga midagi läks sassi ning jäin Balile kinni viieks nädalaks. Helistada Austraalia Immigratsiooni kontorisse sealt ei saanud, emailidele tuli ainult automaatne vastus, mis ütles, et maksimaalne ooteaeg on 28 päeva ja keegi ei teadnud ka Indoneesia Austraalia saatkonnas mulle midagi tarka öelda. Kui olin 29 päeva olnud teadmatuses ja juba Indoneesia viisagi otsakorral, hakkasin häält tõstma - helistasin Berliini Austraalia saatkonda, kirjutasin kõikvõimalikele ametkondadele ja lõpuks, paar päeva enne kooli algust, potsatas ka viisa emailile. Kuu aega džunglielu oli küll närvesööv, aga samas ka päris põnev - õppisin kohalikku rahvuspilli gamelani mängima, sain ahvilt hammustada ning matkasin looduses.   Kus Sa muusikat õpid? Karin Kapsi: Kolm kuud tagasi alustasin õpinguid Sydneys, JMC Academy of Music, kaasaegse muusika osakonnas ja teen siin bakalaureusekraadi.   Kui suur hüpe on muusikule üleminek klassikaliselt kaasaegsele? Karin Kapsi: See on teistmoodi väljakutse. Kui ma läksin koolis esimesse bändiproovi, siis mu juhendaja Rick Grossman ütles ühel hetkel "Karin, mängi nüüd soolot!" Klassikalises maailmas seda ei juhtu, et sa ilma eelnevalt kirja pandud noodita lihtsalt soolot mängid. Olen harjunud sellega, et ennast usaldada kui nooti pole ees. Et improviseerida ja teisi kuulata.   Oled siin üsna palju juba esinenud. Milline on Austraalia publik? Karin Kapsi: Kindlasti publik loob siin fiilingu ja on hoopis avatum kui Eestis. Täiesti suvalised inimesed tulevad peale kontserti õlale patsutama, arvamust avaldama ja teinekord kutsuti ka salvestama. Võimalused siin kaasaegset muusikat teha on palju suuremad kui Eestis. Eks Eestis ole ka publikut, aga siinne rahvaarv on juba niipalju suurem, et kõik valdkonnad on kaetud.   Ometi JMC'is oled Sa ainus tšellomängija. Kuidas nii? Karin Kapsi: Eestlased on väga õnnelikud selles mõttes, et meil on lastemuusikakoolid, kuhu lapsed saavad väga väikse raha eest minna. Austraalias on kogu pilliõpe eraõpetajate peal ja see maksab hingehinda, kui laps mingit pilli õpib. Eestis on pea igaüks käinud mingi aeg muusikakoolis ja õppinud pilli, siin on aga raskem lapsena sattuda muusika keskele. Seda vähem on ka täiskasvanud professionaalseid mängijaid. Muidugi on ka neid, kes mängivad tšellot, kuid ei taha välja astuda klassikalise muusika maailmast. Ma rikun siin piire.   Aga Su kursusekaaslased JMC'is, mis on nende valdkond? Karin Kapsi: Meil on hästi palju lauljaid, 11 inimest 16st. Mõned kitarristid, üks klahvpillimängija ja trummar.   Kas muusika alghariduse kättesaadavusega Eestis võib seletada ka seda, et niipalju tuntud nimesid on Eestist tulnud? Karin Kapsi: Kui ma räägin siin inimestele, et meil lähevad lapsed pärast kooli muusikakooli, kus õpitakse teooriat, muusikaajalugu ja pilli mängima, siis kõlab "wow!" Tegelikult on see nõukogude aja jäänuk ja ma loodan, et see jääb alles. Praegu Eestis tahetakse ju kaotada või vähendada muusikaõpet lasteaedades ja koolides. Ma loodan, et see ei lähe nii.   Samas on olnud Sul võimalust siin leiba teenida tšelloõpetajana. Karin Kapsi: Alustasin õpetamist juba Eestis. Mu esimesed õpilased olid täiskasvanud, kes polnud kunagi ühtegi pilli õppinud. Mulle pakkus niipalju rõõmu näha, kuidas nad avastasid muusikamaailma. See rõõm on saatnud mind siin.   Oled kolm kuud käinud koolis ja juba oled sattunud üsna mitme põneva projekti peale? Karin Kapsi: Päris huvitavad projektid on jah tulekul. Olen käinud juba mõnede bändidega stuudios. Need pole küll suured nimed. Nüüd on soolas natuke suurem projekt, kus bassist Rick Grossman, kes on mu bändi juhendaja koolis ning üks Austraalia suurim rockmuusika 1970-80. aastate bändide bassist, palus mul stuudios salvestada originaalloomingut oma bändiga. Lisaks saan ka kooli kaudu nüüd ühe projektina minna National Geographicu filmile muusikat salvestada. Kuna ma töötan Sydney Symphony Orchestra kontoris, palusid tuttavad töölt mul tulla salvestama ühe helilooja süiti tšellole, tuubale ja harfile. Me salvestame seda Sydney Sümfooniaorkestri tuuba ja harfimängijaga Australian Concert Hall'is, et saada salvestusele kontsertsaali kõla. Hästi põnev on mängida koos SSO muusikutega. Kui keegi oleks mulle seda aasta tagasi öelnud, oleksin kõva häälega naernud. Elukutselisena orkestris töötamiseks läheb mul veel aega, eriti Sydney Sümfooniaorkestris, mis on maailma tipptase.   Kas orkestris mängimine on see, kuhu tahaksid jõuda? Karin Kapsi: See on suur asi aga ma ei usu, et tahaksin end orkestris mängimisele pühendada. Praegusel hetkel tunnen, et ma tahan teha kaasaegset muusikat, mängida bändidega ja avastada seda maailma. North Sydney orkestris ja TOPS orkestris ma siiski aeg ajalt mängin, et hoida tasakaalu klassikalise ja kaasaegse vahel.   Ja Sydney Eesti Majas olete esinenud oma trioga. Kes seal on? Mis on teie repertuaar? Karin Kapsi: Meie trios Femme Fatale on viiuldaja Greta Beaumont, mina tšellol ja klassikaline laulja Carly-Anne Evans. Teeme selliseid pop-jazz covereid ja bluesi. Oleme ise oma peremehed, teeme, mis meid huvitab kergmuusikast ja teeme mõnuga. Mu triokaaslased fännavad ka eesti keelt ja toitu ning olen õpetanud neile mõned eestikeelsed sõnad. Vahel viskame nalja, et eelmises elus on nad vist eestlased olnud. Novembrikuus mängime ka Eesti Majas salongiõhtul. Tuleb kokteiliõhtu baarmeni ja muusikaga.   Kuidas Femme Fatale kokku sai? Karin Kapsi: Kui ma 2010. aastal siia tulin, siis käisin konservatooriumi harjutusruumides harjutamas ja kohtusin juhuslikult tüdrukuga, kes õppis ooperilauljaks. Me saime headeks sõpradeks ja ühel päeval ütles ta mulle, et tema tuttavad tahavad kvartetti moodustada ja oleks vaja tšellot. Ja ma vastasin: siin ma olen! Meil oli tavaline keelpillikvartett ja natuke ebatavalisem kvartett - viiul, vioola, tšello ja laulja. Kui ma 2011. aastal Eestisse tagasi läksin, siis läks asi lahku ja nüüd kui tagasi tulin, saime uuesti kokku, kuid läksime edasi triona.   Kui tihti Sa koolis ja tööl pead seletama, mis ja kus on Eesti? Karin Kapsi: Selline tore juhtum oli, et ühel päeval rääkisin koolis Eestist ja üks kooliõde tuli suurte silmadega minu juurde ning küsis: "Mida sa just ütlesid?" Selgus, et ta on pooleestlane ja suur Eesti fänn. Käib Eesti vapiga sõrmusega ja telefoni taustapildiks Tallinna vanalinn. Ta ei teadnud, et mina Eestist olen. Vahel peab aga ikka seletama, kus Eesti on. Sydney Symphonys on aga uhke tunne, kui inimesed helistavad meile kontorisse ja küsivad, kas te Arvo Pärti järgmine hooaeg mängite. Selline kõne tuli mulle 20. augustil ja ma vastasin, et "Te poleks leidnud paremat päeva ja inimest siin kontoris, kellelt seda küsida." Teatakse muidugi Arvo Pärti ja Neeme Järvit. Austraalia suurimas muusika - ja kultuuriajakirjas Limelight Magazine'is oli hiljuti pikem lugu Neeme Järvist. Arvo Volmer on hetkel Adelaide Symphony Orchestras ametis, teda teatakse ja temaga olen Sydney Eesti Majas kohtunud. Kuulsad Eesti nimed just klassikalises maailmas on tuntud. Ja kui ma mainin, et olen mänginud Neeme Järvi käe all, siis ollakse küll üllatunud.   Räägi sellest lähemalt! Karin Kapsi: Ma mängisin Üle-eestilises Noorte Sümfooniaorkestris ja käisime Leigo Järvemuusikal esinemas, mis oli ühtlasi Järvi suveakadeemia koos dirigentidega üle maailma.   Sydney Eesti Majaga oled seotud ka läbi SES juhatuse, kus oled läbi aegade noorim liige. Karin Kapsi: Jah, valimise hetkel olin 20-aastane, mis on noorim juhatuse liige seltsi asutamisest peale. Ma võtan Eesti asju südamesse ja otsustasin kandideerida.   Mis Su tulevikuplaanid on? Karin Kapsi: Minu plaan on võimalikult palju erinevat muusikat teha, reisida ning ärgata igal hommikul õnnetundega. Eesti tüdruk Karin Kapsi, 21, sattus esimest korda Austraaliasse teismelisena. Ta käis Tartu muusikakooli orkestriga siin ringreisil ja Austraalia jättis unustamatu mulje. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Tšellist Karin Kapsi: elu on seiklus

AALE KASK-ONG 14. okt. 2013

Eesti tüdruk Karin Kapsi, 21, sattus esimest korda Austraaliasse teismelisena. Ta käis Tartu muusikakooli orkestriga siin ringreisil ja Austraalia jättis unustamatu mulje.

Tšellist Karin Kapsi: elu on seiklus
Trio Femme Fatale: Karin Kapsi tšellol, Greta Beaumont viiulil ja laulab Carly-Anne Evans. Foto: Raul Seepter

Kui kool läbi, võttis Karin tšello ja tuli siia tagasi. Praegu õpib ta Sydney JMC'is kaasaegset muusikat, töötab Sydney Symphony Orchestra kontoris, esineb, ja nagu sellest oleks veel vähe - Karin Kapsi on Sydney Eesti Seltsi juhatuse noorim liige alates selle asutamisest.

 

Kõik teavad Sind kui tüdrukut, kes käib tšellokastiga mööda linna ringi. Kuidas Sa jõudsid muusikani?

Karin Kapsi: Ma kasvasin üles ümbritsetuna muusikast. Mu ema on muusikaõpetaja ja dirigent. Käisin juba väiksest peale kooriproovides kaasas, mängisin klaveri all kodu või peitust ja 5-aastasena läksin muusikakooli. Alguses õppisin ma mõned aastad viiulit, siis läksin üle klaverile, aga ikka polnud õige tunne.

Kui ma olin kolmteist, siis sattusin kuulutusele, et muusikakoolis otsitakse tšelloõpilasi. Täitsin avalduse ja kui sisse sain, siis ütlesin vanemate üllatuseks kodus ka.

Tegelikult oli ka üks film, mida ma nägin enne selle kooliaasta algust. See film mõjutas mind tšellot õppima.

 

Räägi lähemalt sellest filmist...

Karin Kapsi: See on film tüdrukust, kes põhjustab õnnetuse läbi oma ema surma. Ta isa hülgab ta ja tüdruk kasvab metsikult looduses. Tegevus toimub 19. sajandi Norras. Ühel hetkel aga otsustatakse talle palgata koduõpetaja, kes mängib tšellot. Kui tüdruk tšellomuusikat kuuleb, siis on ta lummatud. Temast saab tšellist ja läbi tšellomängu liigub ta oma elus edasi.

 

Kui kaua Sa oled juba tšellot õppinud?

Karin Kapsi: Nüüd juba kaheksa aastat. Alustasin Tähe tänaval asuvas Tartu I Muusikakoolis. Seal tegin ma viie aastaga kõik seitse klassi ära.

 

Esinemine tõi Su esmakordselt ka siinsele mandrile...

Karin Kapsi: 2008. aastal käisime Tähe muusikakooli orkestriga Austraalias ringreisil. Me olime siin neli nädalat ja me kõik - neljateist-viieteist aastased - olime Austraaliast sillas.

Mul on ikka veel meeles, kuidas tulime teiselt poolt maakera siia ja kaks tundi pärast pea kahepäevast lendamist oli meil riigikogu liikmetele Sydney Eesti Majas esinemine. Oli kohutav astuda lavale, magamata ja arusaamata, kus ajavööndis sa oled.

 

Millal küpses otsus tagasi tulla?

Karin Kapsi: Peale gümnaasiumi ja muusikakooli lõpetamist otsustasin töö - ja puhkeviisaga Austraaliasse tagasi tulla. Aasta oli 2011. Mul oli vaid tšello ja käsipagas ning otsustasin vaadata, mis elu toob.

Ma ei teadnud, mida oodata, aga mul läks päris hästi. Ma leidsin endale väga hea õpetaja, kellega mängisime ühes orkestris. Aasta jooksul mängisin North Sydney, TOPS, Marrickville ja Strathfieldi sümfooniaorkestrites. Mosmani sümfooniaorkestris töötasin kontsertmeistrina.

Ostsin siit ka parema tšello, sest vanaga, millega Eestist tulin, juhtus väike õnnetus. Sain teada, et Eestist toodud pill ei kannata 47 kraadi sooja. Nimelt ühel kontserdipäeval kukkus temperatuur 47lt 19-kraadile ning mu tšello puit ei pidanud nii järsule temperatuurimuutusele vastu ning pilli kael tuli otsast. See oli päris ekstreemne.

 

Ja kuidas on uus pill?

Karin Kapsi: Uus pill on minuga juba kolm aastat ja ma olen sellega väga õnnelik. Kui ma muusikakooli lõpetasin, siis oli mul kolm unistust. Saada endale parema kõlaga pill, kollane tšellokast ja mängida Bizet' Carmenit. Kõik need kolm unistust esimesel Austraalia aastal ka täitusid.

 

Nüüd õpid Sa muusikat Sydneys. Kuidas see juhtus?

Karin Kapsi: Tegelikult läksin peale aastat siin Eestisse tagasi ja asusin Tartu H. Elleri nimelises muusikakoolis õppima klassikalist muusikat. Olin seal aasta ja siis tulin tagasi siia, et kaasaegse muusika poolt endas täiendada.

 

Aga tudengiviisaga Austraaliasse naasmine oli Sulle paras seiklus. Enne kui said alustada muusikaõpingutega siin olid "Balil pagenduses", mis juhtus?

Karin Kapsi: Lihtsalt bürokraatia pärast, ma pidin tudengiviisa saamiseks riigist lahkuma. Pidin olema eelisjärjekorras - 4 päevaga viisa kätte saama, sest kooli alguseni oli väga vähe aega, - aga midagi läks sassi ning jäin Balile kinni viieks nädalaks. Helistada Austraalia Immigratsiooni kontorisse sealt ei saanud, emailidele tuli ainult automaatne vastus, mis ütles, et maksimaalne ooteaeg on 28 päeva ja keegi ei teadnud ka Indoneesia Austraalia saatkonnas mulle midagi tarka öelda. Kui olin 29 päeva olnud teadmatuses ja juba Indoneesia viisagi otsakorral, hakkasin häält tõstma - helistasin Berliini Austraalia saatkonda, kirjutasin kõikvõimalikele ametkondadele ja lõpuks, paar päeva enne kooli algust, potsatas ka viisa emailile. Kuu aega džunglielu oli küll närvesööv, aga samas ka päris põnev - õppisin kohalikku rahvuspilli gamelani mängima, sain ahvilt hammustada ning matkasin looduses.

 

Kus Sa muusikat õpid?

Karin Kapsi: Kolm kuud tagasi alustasin õpinguid Sydneys, JMC Academy of Music, kaasaegse muusika osakonnas ja teen siin bakalaureusekraadi.

 

Kui suur hüpe on muusikule üleminek klassikaliselt kaasaegsele?

Karin Kapsi: See on teistmoodi väljakutse. Kui ma läksin koolis esimesse bändiproovi, siis mu juhendaja Rick Grossman ütles ühel hetkel "Karin, mängi nüüd soolot!" Klassikalises maailmas seda ei juhtu, et sa ilma eelnevalt kirja pandud noodita lihtsalt soolot mängid.

Olen harjunud sellega, et ennast usaldada kui nooti pole ees. Et improviseerida ja teisi kuulata.

 

Oled siin üsna palju juba esinenud. Milline on Austraalia publik?

Karin Kapsi: Kindlasti publik loob siin fiilingu ja on hoopis avatum kui Eestis. Täiesti suvalised inimesed tulevad peale kontserti õlale patsutama, arvamust avaldama ja teinekord kutsuti ka salvestama.

Võimalused siin kaasaegset muusikat teha on palju suuremad kui Eestis. Eks Eestis ole ka publikut, aga siinne rahvaarv on juba niipalju suurem, et kõik valdkonnad on kaetud.

 

Ometi JMC'is oled Sa ainus tšellomängija. Kuidas nii?

Karin Kapsi: Eestlased on väga õnnelikud selles mõttes, et meil on lastemuusikakoolid, kuhu lapsed saavad väga väikse raha eest minna. Austraalias on kogu pilliõpe eraõpetajate peal ja see maksab hingehinda, kui laps mingit pilli õpib. Eestis on pea igaüks käinud mingi aeg muusikakoolis ja õppinud pilli, siin on aga raskem lapsena sattuda muusika keskele. Seda vähem on ka täiskasvanud professionaalseid mängijaid.

Muidugi on ka neid, kes mängivad tšellot, kuid ei taha välja astuda klassikalise muusika maailmast. Ma rikun siin piire.

 

Aga Su kursusekaaslased JMC'is, mis on nende valdkond?

Karin Kapsi: Meil on hästi palju lauljaid, 11 inimest 16st. Mõned kitarristid, üks klahvpillimängija ja trummar.

 

Kas muusika alghariduse kättesaadavusega Eestis võib seletada ka seda, et niipalju tuntud nimesid on Eestist tulnud?

Karin Kapsi: Kui ma räägin siin inimestele, et meil lähevad lapsed pärast kooli muusikakooli, kus õpitakse teooriat, muusikaajalugu ja pilli mängima, siis kõlab "wow!" Tegelikult on see nõukogude aja jäänuk ja ma loodan, et see jääb alles. Praegu Eestis tahetakse ju kaotada või vähendada muusikaõpet lasteaedades ja koolides. Ma loodan, et see ei lähe nii.

 

Samas on olnud Sul võimalust siin leiba teenida tšelloõpetajana.

Karin Kapsi: Alustasin õpetamist juba Eestis. Mu esimesed õpilased olid täiskasvanud, kes polnud kunagi ühtegi pilli õppinud. Mulle pakkus niipalju rõõmu näha, kuidas nad avastasid muusikamaailma. See rõõm on saatnud mind siin.

 

Oled kolm kuud käinud koolis ja juba oled sattunud üsna mitme põneva projekti peale?

Karin Kapsi: Päris huvitavad projektid on jah tulekul. Olen käinud juba mõnede bändidega stuudios. Need pole küll suured nimed.

Nüüd on soolas natuke suurem projekt, kus bassist Rick Grossman, kes on mu bändi juhendaja koolis ning üks Austraalia suurim rockmuusika 1970-80. aastate bändide bassist, palus mul stuudios salvestada originaalloomingut oma bändiga.

Lisaks saan ka kooli kaudu nüüd ühe projektina minna National Geographicu filmile muusikat salvestada.

Kuna ma töötan Sydney Symphony Orchestra kontoris, palusid tuttavad töölt mul tulla salvestama ühe helilooja süiti tšellole, tuubale ja harfile. Me salvestame seda Sydney Sümfooniaorkestri tuuba ja harfimängijaga Australian Concert Hall'is, et saada salvestusele kontsertsaali kõla.

Hästi põnev on mängida koos SSO muusikutega. Kui keegi oleks mulle seda aasta tagasi öelnud, oleksin kõva häälega naernud. Elukutselisena orkestris töötamiseks läheb mul veel aega, eriti Sydney Sümfooniaorkestris, mis on maailma tipptase.

 

Kas orkestris mängimine on see, kuhu tahaksid jõuda?

Karin Kapsi: See on suur asi aga ma ei usu, et tahaksin end orkestris mängimisele pühendada. Praegusel hetkel tunnen, et ma tahan teha kaasaegset muusikat, mängida bändidega ja avastada seda maailma.

North Sydney orkestris ja TOPS orkestris ma siiski aeg ajalt mängin, et hoida tasakaalu klassikalise ja kaasaegse vahel.

 

Ja Sydney Eesti Majas olete esinenud oma trioga. Kes seal on? Mis on teie repertuaar?

Karin Kapsi: Meie trios Femme Fatale on viiuldaja Greta Beaumont, mina tšellol ja klassikaline laulja Carly-Anne Evans. Teeme selliseid pop-jazz covereid ja bluesi.

Oleme ise oma peremehed, teeme, mis meid huvitab kergmuusikast ja teeme mõnuga. Mu triokaaslased fännavad ka eesti keelt ja toitu ning olen õpetanud neile mõned eestikeelsed sõnad. Vahel viskame nalja, et eelmises elus on nad vist eestlased olnud.

Novembrikuus mängime ka Eesti Majas salongiõhtul. Tuleb kokteiliõhtu baarmeni ja muusikaga.

 

Kuidas Femme Fatale kokku sai?

Karin Kapsi: Kui ma 2010. aastal siia tulin, siis käisin konservatooriumi harjutusruumides harjutamas ja kohtusin juhuslikult tüdrukuga, kes õppis ooperilauljaks. Me saime headeks sõpradeks ja ühel päeval ütles ta mulle, et tema tuttavad tahavad kvartetti moodustada ja oleks vaja tšellot. Ja ma vastasin: siin ma olen! Meil oli tavaline keelpillikvartett ja natuke ebatavalisem kvartett - viiul, vioola, tšello ja laulja. Kui ma 2011. aastal Eestisse tagasi läksin, siis läks asi lahku ja nüüd kui tagasi tulin, saime uuesti kokku, kuid läksime edasi triona.

 

Kui tihti Sa koolis ja tööl pead seletama, mis ja kus on Eesti?

Karin Kapsi: Selline tore juhtum oli, et ühel päeval rääkisin koolis Eestist ja üks kooliõde tuli suurte silmadega minu juurde ning küsis: "Mida sa just ütlesid?"

Selgus, et ta on pooleestlane ja suur Eesti fänn. Käib Eesti vapiga sõrmusega ja telefoni taustapildiks Tallinna vanalinn. Ta ei teadnud, et mina Eestist olen.

Vahel peab aga ikka seletama, kus Eesti on. Sydney Symphonys on aga uhke tunne, kui inimesed helistavad meile kontorisse ja küsivad, kas te Arvo Pärti järgmine hooaeg mängite. Selline kõne tuli mulle 20. augustil ja ma vastasin, et "Te poleks leidnud paremat päeva ja inimest siin kontoris, kellelt seda küsida."

Teatakse muidugi Arvo Pärti ja Neeme Järvit. Austraalia suurimas muusika - ja kultuuriajakirjas Limelight Magazine'is oli hiljuti pikem lugu Neeme Järvist. Arvo Volmer on hetkel Adelaide Symphony Orchestras ametis, teda teatakse ja temaga olen Sydney Eesti Majas kohtunud. Kuulsad Eesti nimed just klassikalises maailmas on tuntud. Ja kui ma mainin, et olen mänginud Neeme Järvi käe all, siis ollakse küll üllatunud.

 

Räägi sellest lähemalt!

Karin Kapsi: Ma mängisin Üle-eestilises Noorte Sümfooniaorkestris ja käisime Leigo Järvemuusikal esinemas, mis oli ühtlasi Järvi suveakadeemia koos dirigentidega üle maailma.

 

Sydney Eesti Majaga oled seotud ka läbi SES juhatuse, kus oled läbi aegade noorim liige.

Karin Kapsi: Jah, valimise hetkel olin 20-aastane, mis on noorim juhatuse liige seltsi asutamisest peale.
Ma võtan Eesti asju südamesse ja otsustasin kandideerida.

 

Mis Su tulevikuplaanid on?

Karin Kapsi: Minu plaan on võimalikult palju erinevat muusikat teha, reisida ning ärgata igal hommikul õnnetundega.

Tšellist Karin Kapsi: elu on seiklus Eesti tüdruk Karin Kapsi, 21, sattus esimest korda Austraaliasse teismelisena. Ta käis Tartu muusikakooli orkestriga siin ringreisil ja Austraalia jättis unustamatu mulje.
Tšellist Karin Kapsi: elu on seiklus
Paljud tuttavad on soovitanud selge kodulehe valmistamine kiiresti on samuti tulevikkuvaatav. Sisukuse ja funktsionaalsusega kodulehtede valmistamine kujunduslikult tegemine on haruldane kunst, sisukalt toodete netilehe tegemine asjatundjatelt veebilehe firma aara.ee suurema külastatavusega veebilehtede valmistamine ja on parem tellida sisukuse poolest kodulehtede tegemine asjatundjatelt siis saab tehtud õigeks ajaks.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: