Reportaa¾ Sõrvelt

Uue aasta algus on paljude Austraalias elavate eesti päritolu laste ja noorte jaoks kauaoodatud ning põnev aeg. On aeg pakkida asjad, sest ees ootab kohtumine vanade (ja uute) sõpradega ning nädal täis aktiivseid tegevusi.

Matkalised - oleme noored ja võitmatud. Foto: Sven Midri Nimelt leiab iga aasta jaanuarikuu esimesel nädalal aset Sõrve laager. Laager toimub Point Wolstoncroftis kauni Lake Macquarie ääres New South Walesis ja uskuge või mitte – see traditsioon on kestnud juba 60 aastat! Tänu Blue Room sponsorship’ile avanes sellel aastal nii minul kui Jaanil (Jaan Paaslepp – H.O.) esmakordselt võimalus laagris abijuhtidena osaleda.   Esimese asjana peaks kindlasti ära märkima asjaolu, et laagrit korraldavad noored, kes ise seal juba maast madalast peale osalenud on. Liidrite grupp on suur ja kokkuhoidev sõpruskond, kes tõeliselt fännavad Sõrvet ja teevad oma „tööd” entusiasmiga. Rollid on omavahel ӓra jaotatud ja igaühel lasub võimalus ja vastutus kӓsikӓes. Meie Jaaniga olime abijuhi rollis ning meie ülesanne oli kaasa teha ja aidata nii oma tarede kui ka kõikvõimalike muude tegevuste juures. See on niiӧelda kasvulava juhiks saamisel. Laagri korraldus näeb ette, et kõik elanikud on jaotatud kolme vanusegruppi ja vastavalt sellele paigutatud tubadesse, mida laagris kutsutakse taredeks. Poisid ja tüdrukud muidugi eraldi. Sellel aastal kandsid tared eestikeelseid mänguasjade nimetusi. Näiteks minu hoolealused tüdrukud elasid kiikhobuse tares. Tüdrukute taredest olid esindatud veel nӓiteks hüppenööri ja nuku tare, poistel aga tinasõduri, hr Kartulipea, lohe ja veepüstoli tare. Tare elanikud pidid välja mõtlema taret ja ennast tutvustava hüüde ja esitama seda igahommikusel inspektsioonil ning teiste etteastete käigus. Kord laagris on karm – voodid peavad olema korralikult ära tehtud ja asjad omal kohal, laokil vedelevatest riietest ei saa juttugi olla. Seda kõike kontrollitakse hommikuse ülevaatuse käigus. Kontrollitakse muuhulgas ka seda, kas hambad pestud ja päikesekaitse kreem peale kantud ning igal päeval premeeritakse ka kõige eeskujulikuma tare elanikke “Päeva parima tare” tiitliga.    Tegevusi, mida suuremad ja vӓiksemad laagrilised harrastada saavad, on hulgaliselt. Nӓiteks sportlikest aladest on Pt Wollys (nii kutsutakse hellitavalt Pt Wolstoncrofti) võimalik proovida kanuusõitu/raftingut, rahvastepalli, võrkpalli, aga ka jalgpalli ja laptuud, vibulastmist, kӧitel ronimist ja hulgaliselt muid tegevusi. Eestlastele omase rahvusliku spordialana on esindatud ka suure kiige peal kiikumine, mis tegelikkuses sellest, millel oleme Eesti külapidudel harjunud üle võlli kiikuma, ikka oluliselt erineb. Sellegipoolest - kiikumine on garanteeritud ja adrenaliini rohkem kui rubla eest. Nimelt tõmmatakse kiikuja inimjõul trossi abil ülesse, kus ta siis ennast sellest vabastades alla kukub ja kiikuma jääb. Idee on iseenesest kihvt ja kiik proovimist väärt.   Eestlastele omaselt saab laagris harrastada veel nii kӓsitood, laulmist kui ka rahvatantsu. Tuleb tunnistada, et siinsete eesti pӓritolu noorte seas nӓib viimane mӓrksa populaarsem olavat kui kodumaal Eestis. Ja mis seal salata – nii nagu muutuvad ajas kombed, nii muutub ka rahvatants. Nii et nii mõnegi pisema laagrilise kaerajaani etteaste sai miksitud gangnam-style’I liigutustega. Iga hommik laagris algab kõigile kohustusliku hommikuvõimlemisega, millele jӓrgeneb ujumine ning pesemine ja tarede koristamine, et kohustuslikuks inspektsiooniks valmis olla. Peale hommikusööki toimubki tarede ülevaatus ja seejӓrel lipuheiskamine. Tegelikult heisatakse hümni ja Eesti lipu laulu saatel koguni kaks lippu – nii Austraalia kui ka loomulikult Eesti oma. Sellised hetked tekitavad tõepoolest ülevaid tundeid. Pӓrast lõunasööki tegevused jӓtkuvad, vahepeal on võimalik end basseinis karastada ning õhtusöögi jӓrel toimuvad tavaliselt kas mӓngud või etteasted.   Mӓnge oli lӓbi nӓdala hulgaliselt ja igale maitsele. Esimene pӓev algas erinevateks vӓrvideks jaotatud meeskondadele end kõikvõimalikke ülesandeid tӓites proovile pannes. Sellele jӓrgnes suur mӓngude õhtu, kus lõbustasime end seltskonnamӓngudega. Lisaks toimusid igal õhtul vanematele laagrilistele ringmӓngud. Tuleb tunnistada, et pӓris hasartseks kujunes mӓlumӓng „Kuldvillak“, kus osalejad said end proovile panna Eestit, eesti keelt, filme ja Sõrvet puudutavates teemades. Nӓdala tipphetkeks oli kahtlemata „Suur mӓng“, milles liidrid olid kehastunud salaagentideks  ja missiooniks oli leida kadunud rakett.   Laagris on pӓris mitmeid huvitavaid rituaale ja traditsioone. Nӓiteks esimesel õhtul toimus avalõke, kus eestlased nagu laulurahvas ikka, laulsime traditsioonilisi rahvalaule ja saime osa erinevatest etteastetest. Laagris on tava teha igal aastal omavalitsuse pӓev, kus võim antakse üle vanematele laagrilistele. Tuleb tõdeda, et noored võtsid asja tõsiselt ja nende plaan teha laagrist boot camp lӓks tӓiesti korda. Seevastu elanike-liidrite iga-aastases laptuumatšis lӓks viimastel korda revanš tuua, elanikke võideti ülekaaluka 56:39 seisuga. Minu jaoks olid meeldejäävateks rituaalideks ka söögipalve lausumine enne igat söögikorda ning sõprusringi moodustamine ja unelaulu laulmine igal õhtul enne magamaminekut. Nӓdalavahetus tõi laagrisse külalisi nii lӓhemalt kui kaugemalt. Kõige kaugemad neist olid tulnud lausa Eestist ja pakkinud kohvrisse lisaks riietele kaasa ka mõned nukud. Küllatulnud Nukuteatri kollektiiv etendas andekaid ja humoorikaid etteasteid suhteliselt vӓheste abivahenditega. Pӓrast etendust toimus huvilistele ka tӧӧtuba. Õhtul aga oli kõigil laagrilistel võimalus osa saada Jaagup Kreemi ja Taavi Langi vabaõhukontserdist ning neil, kes sõnu teadsid, ka Terminaatori lugudele kaasa laulda.   Nii nagu ühele korralikule laagrile omane, ei puudunud ka sellest matk. Võeti ette teekond poolsaare tippu ja tagasi. Telkima jӓӓnud matkalised ilmselt sel ӧӧsel vӓga hӓsti ei maganud, sest jӓrve ӓӓres toimus üht-teist kõhedust tekitavat. Kes kohal oli, see teab... Laagris toimus veel teisigi kummalisi ja paranormaalseid asju. Aeg-ajalt nӓhti laagri territooriumil üht kummalist mütoloogilist tegelast - bunyip’it - ringi liikumas, kes juba Bertyks ristitud. Ning ühel õhtul vallutasid laagri sootuks tulnukad – nӓha võis nii ebamaiselt rohelisi kui ka ebainimlikke neljajalgseid ja kahepealisi munevaid olendeid. Lugejate rahustuseks võin ӧelda, et tegemist oli siiski kosmoseteemalise etteastete õhtuga. Selle eest, et kõik laagris toimuv kajastatud saaks, hoolitses “The Sõrve Sosin” kolmeliikmeline toimetus. „Sõrve Sosin” on laagri ametlik vӓljaanne ja iga laagrisoldud pӓeva lõunaks tõi postipoiss meile vӓrske, trükisooja ajalehe. Igati lahe ja humoorikas vӓljaanne. Tuleb tõdeda, et ega liidrite elu lihtne ole. Õhtuti peale seda kui lapsed magama pandud, jӓtkus tӧӧ tӓies hoos – toimusid koosolekud, kus arutati pӓeva jooksul aset leidnud sündmusi ja tehti plaane eelseisvaks pӓevaks. Tihti jӓid nii mõnedki ӧӧd üsna lühikeseks, aga kes sellest ikka vӓga hoolis - küll magada jõuab hiljem kodus ja ega iga pӓev ju vanu sõpru nӓe. Sellele vaatamata olid enamik meist hommikul sӓravad ja reipad.   Sellel aastal esimest korda laagrijuhi ametis olnud Kati Koreneff on kindlasti vӓӓriline eeskuju kõigile laagrilistele ja minu arvates suutis ta end selles rollis suurepӓraselt tõestada. Laagrijuhi tӧӧ on vastutusrikas ning kindlasti mitte kergete killast. Ộnneks oli talle (ja meile kõigile) abiks ja toeks laagri endine juht Peter Maasepp ja muidugi kõikide liidrite emme tiitli ӓra teeninud Kaili Lehtsalu. Ent mis seal salata – ilma meeskonnatӧӧta seda laagrit ei oleks. Laager lõppes traditsiooniliselt lõpulõkkega. Taas laulsime ja nautisime etteasteid. Vӓrvikamad tegelased said pӓrjatud tiitlitega. Õhtu lõppedes saatsime tule sümboolselt kodudesse tagasi. Oli viimane õhtu, ja see tegi nii mõnegi meele veidike nukraks... Laagris osalemine oli meie mõlema jaoks kindlasti huvitav ja vӓӓrtuslik kogemus. Saime hulgaliselt uusi sõpru ja õppisime enda jaoks olulisi asju. Samuti on hea tunne, et saime panustada eesti keele ja kultuuri hoidmisele Austraalias – sõltub ju kasvavatest lastest, kuidas need püsima jӓӓvad. Loodan vӓga, et Sõrve laagri traditsioon ei kao niipea veel kuhugi.   Suured tӓnud veelkord Lembit Suurele ja Neil Warner’ile, kes meid Blue Room sponsorship’i nӓol toetasid.      Sõrve on vallutanud rohelised tulnukad. Foto: Sven Midri Jaan Paaslepp: Oma kandidatuuri saatmine Sõrve Laagri juhatusele tuli minu puhul suhteliselt vaevaliselt. Oli palju aspekte, mis rääkisid laagrist osavõtmise vastu. Tänaseks on mul hea meel, et suutsin siiski võimaluse enda heaks kaaluda. Olen küll ise omajagu laagrites käinud, kuid mitte kunagi ei ole olnud läbiviiva osapoole rollis. See laager oli väga erinev teistest laagritest, kus ma käinud olen. Oli palju tegevusi, mis arendasid loogilist mõtlemist ning loovust ja seda mitte ainult lastele, vaid ka juhtidele. Kuid igapäeva tegevused ei olnud põhilised asjad, mis jäävad pikemaks ajaks meelde. Põhilised memuaarid jäävad siiski meelde läbi laste emotsioonide, käitumise ja naeratuse näol, mida me suutsime neil laagris tihti näole tuua. Südame tegid soojaks ka paljud lapsed, kes väga tahtsid, et ma oleksin ka järgmine aasta nende juht. Ja kui olen järgmine aasta veel samal ajal Austraalias, siis kindlasti võtan uuesti osa. Siis küll mitte enam sponsorlusega, vaid osamaksega, mis on kindlasti seda väärt. Kokkuvõtlikult öeldes on kindlasti üks parimaid mälestusi, mida Austraaliast endaga koju tagasi tuua.   Uue aasta algus on paljude Austraalias elavate eesti päritolu laste ja noorte jaoks kauaoodatud ning põnev aeg. On aeg pakkida asjad, sest ees ootab kohtumine vanade (ja uute) sõpradega ning nädal täis aktiivseid tegevusi. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Reportaa¾ Sõrvelt

Heleri Olo 6. veebr. 2013

Uue aasta algus on paljude Austraalias elavate eesti päritolu laste ja noorte jaoks kauaoodatud ning põnev aeg. On aeg pakkida asjad, sest ees ootab kohtumine vanade (ja uute) sõpradega ning nädal täis aktiivseid tegevusi.

Reportaa¾ Sõrvelt
Matkalised - oleme noored ja võitmatud. Foto: Sven Midri

Nimelt leiab iga aasta jaanuarikuu esimesel nädalal aset Sõrve laager. Laager toimub Point Wolstoncroftis kauni Lake Macquarie ääres New South Walesis ja uskuge või mitte – see traditsioon on kestnud juba 60 aastat! Tänu Blue Room sponsorship’ile avanes sellel aastal nii minul kui Jaanil (Jaan Paaslepp – H.O.) esmakordselt võimalus laagris abijuhtidena osaleda.

 

Esimese asjana peaks kindlasti ära märkima asjaolu, et laagrit korraldavad noored, kes ise seal juba maast madalast peale osalenud on. Liidrite grupp on suur ja kokkuhoidev sõpruskond, kes tõeliselt fännavad Sõrvet ja teevad oma „tööd” entusiasmiga. Rollid on omavahel ӓra jaotatud ja igaühel lasub võimalus ja vastutus kӓsikӓes. Meie Jaaniga olime abijuhi rollis ning meie ülesanne oli kaasa teha ja aidata nii oma tarede kui ka kõikvõimalike muude tegevuste juures. See on niiӧelda kasvulava juhiks saamisel.

Laagri korraldus näeb ette, et kõik elanikud on jaotatud kolme vanusegruppi ja vastavalt sellele paigutatud tubadesse, mida laagris kutsutakse taredeks. Poisid ja tüdrukud muidugi eraldi. Sellel aastal kandsid tared eestikeelseid mänguasjade nimetusi. Näiteks minu hoolealused tüdrukud elasid kiikhobuse tares. Tüdrukute taredest olid esindatud veel nӓiteks hüppenööri ja nuku tare, poistel aga tinasõduri, hr Kartulipea, lohe ja veepüstoli tare. Tare elanikud pidid välja mõtlema taret ja ennast tutvustava hüüde ja esitama seda igahommikusel inspektsioonil ning teiste etteastete käigus. Kord laagris on karm – voodid peavad olema korralikult ära tehtud ja asjad omal kohal, laokil vedelevatest riietest ei saa juttugi olla. Seda kõike kontrollitakse hommikuse ülevaatuse käigus. Kontrollitakse muuhulgas ka seda, kas hambad pestud ja päikesekaitse kreem peale kantud ning igal päeval premeeritakse ka kõige eeskujulikuma tare elanikke “Päeva parima tare” tiitliga. 

 

Tegevusi, mida suuremad ja vӓiksemad laagrilised harrastada saavad, on hulgaliselt. Nӓiteks sportlikest aladest on Pt Wollys (nii kutsutakse hellitavalt Pt Wolstoncrofti) võimalik proovida kanuusõitu/raftingut, rahvastepalli, võrkpalli, aga ka jalgpalli ja laptuud, vibulastmist, kӧitel ronimist ja hulgaliselt muid tegevusi. Eestlastele omase rahvusliku spordialana on esindatud ka suure kiige peal kiikumine, mis tegelikkuses sellest, millel oleme Eesti külapidudel harjunud üle võlli kiikuma, ikka oluliselt erineb. Sellegipoolest - kiikumine on garanteeritud ja adrenaliini rohkem kui rubla eest. Nimelt tõmmatakse kiikuja inimjõul trossi abil ülesse, kus ta siis ennast sellest vabastades alla kukub ja kiikuma jääb. Idee on iseenesest kihvt ja kiik proovimist väärt.

 

Eestlastele omaselt saab laagris harrastada veel nii kӓsitood, laulmist kui ka rahvatantsu. Tuleb tunnistada, et siinsete eesti pӓritolu noorte seas nӓib viimane mӓrksa populaarsem olavat kui kodumaal Eestis. Ja mis seal salata – nii nagu muutuvad ajas kombed, nii muutub ka rahvatants. Nii et nii mõnegi pisema laagrilise kaerajaani etteaste sai miksitud gangnam-style’I liigutustega.

Iga hommik laagris algab kõigile kohustusliku hommikuvõimlemisega, millele jӓrgeneb ujumine ning pesemine ja tarede koristamine, et kohustuslikuks inspektsiooniks valmis olla. Peale hommikusööki toimubki tarede ülevaatus ja seejӓrel lipuheiskamine. Tegelikult heisatakse hümni ja Eesti lipu laulu saatel koguni kaks lippu – nii Austraalia kui ka loomulikult Eesti oma. Sellised hetked tekitavad tõepoolest ülevaid tundeid. Pӓrast lõunasööki tegevused jӓtkuvad, vahepeal on võimalik end basseinis karastada ning õhtusöögi jӓrel toimuvad tavaliselt kas mӓngud või etteasted.

 

Mӓnge oli lӓbi nӓdala hulgaliselt ja igale maitsele. Esimene pӓev algas erinevateks vӓrvideks jaotatud meeskondadele end kõikvõimalikke ülesandeid tӓites proovile pannes. Sellele jӓrgnes suur mӓngude õhtu, kus lõbustasime end seltskonnamӓngudega. Lisaks toimusid igal õhtul vanematele laagrilistele ringmӓngud. Tuleb tunnistada, et pӓris hasartseks kujunes mӓlumӓng „Kuldvillak“, kus osalejad said end proovile panna Eestit, eesti keelt, filme ja Sõrvet puudutavates teemades. Nӓdala tipphetkeks oli kahtlemata „Suur mӓng“, milles liidrid olid kehastunud salaagentideks  ja missiooniks oli leida kadunud rakett.

 

Laagris on pӓris mitmeid huvitavaid rituaale ja traditsioone. Nӓiteks esimesel õhtul toimus avalõke, kus eestlased nagu laulurahvas ikka, laulsime traditsioonilisi rahvalaule ja saime osa erinevatest etteastetest. Laagris on tava teha igal aastal omavalitsuse pӓev, kus võim antakse üle vanematele laagrilistele. Tuleb tõdeda, et noored võtsid asja tõsiselt ja nende plaan teha laagrist boot camp lӓks tӓiesti korda. Seevastu elanike-liidrite iga-aastases laptuumatšis lӓks viimastel korda revanš tuua, elanikke võideti ülekaaluka 56:39 seisuga. Minu jaoks olid meeldejäävateks rituaalideks ka söögipalve lausumine enne igat söögikorda ning sõprusringi moodustamine ja unelaulu laulmine igal õhtul enne magamaminekut.

Nӓdalavahetus tõi laagrisse külalisi nii lӓhemalt kui kaugemalt. Kõige kaugemad neist olid tulnud lausa Eestist ja pakkinud kohvrisse lisaks riietele kaasa ka mõned nukud. Küllatulnud Nukuteatri kollektiiv etendas andekaid ja humoorikaid etteasteid suhteliselt vӓheste abivahenditega. Pӓrast etendust toimus huvilistele ka tӧӧtuba. Õhtul aga oli kõigil laagrilistel võimalus osa saada Jaagup Kreemi ja Taavi Langi vabaõhukontserdist ning neil, kes sõnu teadsid, ka Terminaatori lugudele kaasa laulda.

 

Nii nagu ühele korralikule laagrile omane, ei puudunud ka sellest matk. Võeti ette teekond poolsaare tippu ja tagasi. Telkima jӓӓnud matkalised ilmselt sel ӧӧsel vӓga hӓsti ei maganud, sest jӓrve ӓӓres toimus üht-teist kõhedust tekitavat. Kes kohal oli, see teab... Laagris toimus veel teisigi kummalisi ja paranormaalseid asju. Aeg-ajalt nӓhti laagri territooriumil üht kummalist mütoloogilist tegelast - bunyip’it - ringi liikumas, kes juba Bertyks ristitud. Ning ühel õhtul vallutasid laagri sootuks tulnukad – nӓha võis nii ebamaiselt rohelisi kui ka ebainimlikke neljajalgseid ja kahepealisi munevaid olendeid. Lugejate rahustuseks võin ӧelda, et tegemist oli siiski kosmoseteemalise etteastete õhtuga.

Selle eest, et kõik laagris toimuv kajastatud saaks, hoolitses “The Sõrve Sosin” kolmeliikmeline toimetus. „Sõrve Sosin” on laagri ametlik vӓljaanne ja iga laagrisoldud pӓeva lõunaks tõi postipoiss meile vӓrske, trükisooja ajalehe. Igati lahe ja humoorikas vӓljaanne.

Tuleb tõdeda, et ega liidrite elu lihtne ole. Õhtuti peale seda kui lapsed magama pandud, jӓtkus tӧӧ tӓies hoos – toimusid koosolekud, kus arutati pӓeva jooksul aset leidnud sündmusi ja tehti plaane eelseisvaks pӓevaks. Tihti jӓid nii mõnedki ӧӧd üsna lühikeseks, aga kes sellest ikka vӓga hoolis - küll magada jõuab hiljem kodus ja ega iga pӓev ju vanu sõpru nӓe. Sellele vaatamata olid enamik meist hommikul sӓravad ja reipad.

 

Sellel aastal esimest korda laagrijuhi ametis olnud Kati Koreneff on kindlasti vӓӓriline eeskuju kõigile laagrilistele ja minu arvates suutis ta end selles rollis suurepӓraselt tõestada. Laagrijuhi tӧӧ on vastutusrikas ning kindlasti mitte kergete killast. Ộnneks oli talle (ja meile kõigile) abiks ja toeks laagri endine juht Peter Maasepp ja muidugi kõikide liidrite emme tiitli ӓra teeninud Kaili Lehtsalu. Ent mis seal salata – ilma meeskonnatӧӧta seda laagrit ei oleks.

Laager lõppes traditsiooniliselt lõpulõkkega. Taas laulsime ja nautisime etteasteid. Vӓrvikamad tegelased said pӓrjatud tiitlitega. Õhtu lõppedes saatsime tule sümboolselt kodudesse tagasi. Oli viimane õhtu, ja see tegi nii mõnegi meele veidike nukraks...

Laagris osalemine oli meie mõlema jaoks kindlasti huvitav ja vӓӓrtuslik kogemus. Saime hulgaliselt uusi sõpru ja õppisime enda jaoks olulisi asju. Samuti on hea tunne, et saime panustada eesti keele ja kultuuri hoidmisele Austraalias – sõltub ju kasvavatest lastest, kuidas need püsima jӓӓvad. Loodan vӓga, et Sõrve laagri traditsioon ei kao niipea veel kuhugi.

 

Suured tӓnud veelkord Lembit Suurele ja Neil Warner’ile, kes meid Blue Room sponsorship’i nӓol toetasid.

 

 

 

Reportaa¾ Sõrvelt
Sõrve on vallutanud rohelised tulnukad. Foto: Sven Midri

Jaan Paaslepp:

Oma kandidatuuri saatmine Sõrve Laagri juhatusele tuli minu puhul suhteliselt vaevaliselt. Oli palju aspekte, mis rääkisid laagrist osavõtmise vastu. Tänaseks on mul hea meel, et suutsin siiski võimaluse enda heaks kaaluda. Olen küll ise omajagu laagrites käinud, kuid mitte kunagi ei ole olnud läbiviiva osapoole rollis. See laager oli väga erinev teistest laagritest, kus ma käinud olen. Oli palju tegevusi, mis arendasid loogilist mõtlemist ning loovust ja seda mitte ainult lastele, vaid ka juhtidele. Kuid igapäeva tegevused ei olnud põhilised asjad, mis jäävad pikemaks ajaks meelde. Põhilised memuaarid jäävad siiski meelde läbi laste emotsioonide, käitumise ja naeratuse näol, mida me suutsime neil laagris tihti näole tuua. Südame tegid soojaks ka paljud lapsed, kes väga tahtsid, et ma oleksin ka järgmine aasta nende juht. Ja kui olen järgmine aasta veel samal ajal Austraalias, siis kindlasti võtan uuesti osa. Siis küll mitte enam sponsorlusega, vaid osamaksega, mis on kindlasti seda väärt. Kokkuvõtlikult öeldes on kindlasti üks parimaid mälestusi, mida Austraaliast endaga koju tagasi tuua.

 

Reportaa¾ Sõrvelt Uue aasta algus on paljude Austraalias elavate eesti päritolu laste ja noorte jaoks kauaoodatud ning põnev aeg. On aeg pakkida asjad, sest ees ootab kohtumine vanade (ja uute) sõpradega ning nädal täis aktiivseid tegevusi.
Reportaa¾ Sõrvelt
Ühel mu kaastöötajal on veebilehe tegemine kvaliteetselt teemal, mis annab lisainfot. Sisukuse ja funktsionaalsusega väiksema lehe tegemine mis annab alati eelise, juurde veebilehtede arendamine firmadele veebilehe valmistamine viidatud lehel on kodulehe valmistamine kaasaegselt saab positiivselt üldistada uuendustele avatud paarileheküljelise veebilehtede tegemine siis valmis.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: