Reisikiri nr 5

Olen päris mitu nädalat vaikinud, sest algul oli uudiseid vähe, hiljem aga tegevust nii palju, et polnudki aega kirjutamiseks. Kõige suurem probleem oli aga asjaolus, et Austraalia internetikorraldus on ju isegi kehvem kui Aafrikas.

Kui ostad hirmkalli paketi, on sul näiteks kodus piiratud mahuga internetiühendus olemas. Oleksin ehk ostnud internetipulga, aga siinsete pakettide puhul tuleks iga paari nädala tagant ca 30 dollarit juurde maksta, muidu aegub eelmine makse ja kogu raha lendab tuulde (ka siis, kui pole teenust üldsegi kasutanud). Ka Tartu-suuruses linnas sageli pole ühtegi avalikku internetipunkti, McDonaldsis justkui on, aga ühendust pole seni seal saanud, Officemax kauplused on üke väheseid reaalseid võimalusi. Nüüd aga asja juurde.   2. – 8. Jaanuar 2013 Peale Eesti Päevasid ja aastavahetusemöllu saabus ka meie jaoks rahulikum periood. Olime põhiliselt Sydneys, käisime randades, mõnes kaupluses, liikusime rattaga linnas ringi. Ratas on muidugi olnud meie suur abimees, sest nii saime hõlpsasti oma käigud käidud ja nägime päris palju linnaelu. Ilmad olid muutlikud. Kui ühel päeval oli ilm jahe, siis järgmisel võis olla tapvalt kuum. Nüüd on siin püstitatud ka kuumuserekordeid. Temperatuurid ulatusid 46 kraadi taha. Meie jaoks oli kõige kuumem ilm Sydneys olles, kus ametlikult teatati 42-kraadisest kuumusest, aga majade vahel kuumaval asfaldil tundus veelgi karmim. Koduhoovilgi näitas termomeeter mõnel hetkel 50 kraadi. Tegime sellise ilmaga midagi sellist, mis Austraallaste silmis oli selge hullumeelsus. Sõitsime ratastega 12 km kaugusele Brightoni randa. Sinna sõites polnudki väga hull, kella 15 ajal tagasiteel päike suisa kõrvetas ja joogivett kulus liitrite kaupa. Rahvast oli rannas hõredalt. Olime vaheldumisi pidevalt vees, sest üle kõrvetava liiva polnud lihtne mõne varju alla minna ja otse päikese käes kaua olla ei suutnud. Kui vette minnes mõni tuulehoog üle käis, oli see nagu pahvakas saunaleili. Aga tehtud sai ja olime taas rahul. Muuseas, 1 kuu vältel sõitsime ratastega läbi 885 km. Seda on oodatust palju rohkem, aga ringi liikuda oli vaja ja parim viis selleks on ju ikkagi rattasõit.   9.- 10 jaanuar 2013 Käisime sel päeval Thirlmeres, kus elavad väga paljud eakamad eestlased. Huvitav oli seda eesti küla näha, kohtuda mitmete inimestega, näha sealsete teenuste taset. Paraku on see küla tasapisi hääbumas, sest paljud vanemad inimesed ei soovi enam uude kohta kolida ja jäävad oma endisesse elupaika edasi. Koht on aga muidugi legendaarne. Sel päeval pidid aga ka Mare ja Evald siiapoole teel olema. Pikka aega õhus olnud Estonian Airi streigiähvardus võeti tagasi päris viimase hetkel ja nii nad said plaanipäraselt Helsingisse. Seal aga keeras Air China paraja käru – lend tühistati tehnilistel põhjustel ja nii nad pidid terve ööpäeva Helsingis ootama. Anti küll süüa ja tuba hotellis, aga muret oli ikka omajagu. Järgmisel õhtul said nad ikkagi teele. Ei hakanud enam Pekingiga riskima ja lendasid vastavalt pakutule Tokio kaudu. See lennureis kulges nüüd juba tõrgeteta, kui arvata välja asjaolu, et Tokiost alates pandi neid istuma bisnesklassi kohtadele, toideti-joodeti nõrkemiseni ja selle võrra said nad vähem magada. Meile tekkis üks plaaniväline vaba päev. Käisime ühes kaugemas ülisuures Factory Outlet kaubanduskeskuses. Ostuhuvi oli meil vähene, pigem vaatasime seda keskust ja tutvusime uue linnarajooniga.   11.-12. Jaanuar 2013 Plaanitust päev hiljem saabusid Mare ja Evald. Olime koos Meelisega tal lennujaamas vastas ja tulime meie ühisesse kodumajja pannkooke sööma. Oli tõeliselt mõnus. Peale väikest sisseseadmist läksime neljakesi linnaga tutvuma. Eks uni vaevas neid mõlemaid, aga Evaldil lõi välja ka mingi seljahäda ja tal oli päris raske liikuda. Käisime muidugi ooperiteatri juures, jalutasime läbi Hyde Pargi, katedraali juurest, kaubandustänavailt. Väsinuina jõudsime koju tagasi, aga õhtu viis Meelis meid veel oma kodu ja kirikut vaatama. Evald võitles kõige rohkem unega, kuigi ka teele jäänud suur surnuaed (paljude eestlaste matmiskohtadega) oli põnev, samuti ka olümpiapark. Meelise kodukirik ja samas majas olev elamine olid mõnusad. Tema hiinlannast naine tegi hiinapärast toitu ja nii me selle õhtu seal mõnusasti veetsime. Järgmise päeva veetsime oma kodukandi kauplusi külastades ja järgmisel päeval algavaks autoreisiks valmistudes.   13. jaanuar 2013 Käisin kohe hommikul rendiautol järel. Kõik läks üsna ladusalt, sain vastavalt lubatule suure ja uhke Holden Commodore, mis ehmatas veidi oma suurusega. Nii tuli eriti manööverdades väga ettevaatlik olla. Kuna ilm oli pilvine, siis sõitsime randade asemel ikkagi sisemaale päikest otsima. Olime juba kolmandat korda Sinimägedes ja jälle saime vihmasaju kaela. Meie õnneks saabus vihm koos uduga, kui olime ühe peamise koha kose juures jõudnud üle vaadata. Hetk hiljem oli kadunud igasugune vaade orule. Sõitsime läbi mägede sisemaa poole vahelduva ilmada. Kohati sadu lakkas ja oli hea loodust ja linnakesi jälgida. Sõitsime sel päeval ligi 300 km ja jõudsime kuhugile Bathursti taha. Telgi saime püstitada päris mõnusassa maanteeäärsesse puhkekohta, kus olid nii varjualune laua ja pinkidega, käimlad, kenad vaated. See piirkond veel päris tõelise Outbacki mõõtu välja ei anna, ka loomad end seal eriti ei näidanud.   14. jaanuar 2013 See päev pidi olema otsustava tähtsusega, seda eriti loomariigiga suhete loomise osas. Juba hommikul nägime paari kängurut, aga esialgu veel suht eemalt, emusid oli veidi rohkem. Selle päeva veetsime suures osas ratastel. Distantsid on pikad (kuigi liikusime vaid ühes väikeses Austraalia nurgakeses). Õhtuks kogunes 600 km, mida oli päris palju. Kuni Bourke linnani oli elusat loodust vähe. Oli ka kuum keskpäev ja kõik elukad üritasid kusagil varjulises kohas tududa. Bourkes jalutasime veidi ringi. Tänavad olid üsnagi tühjad –ikkagi palav õhtupoolik. Nägime üsnagi ilmekaid aborigeenide lapsi, aga pildistada nad end eriti ei tahtnud lasta. Linnast põhja poole välja sõites sattusime peagi tõelisse loomaparadiisi. Kängurusid nägime nüüd juba kümnete kaupa, mõni poseeris päris lähedal ja usutavasti saime palju häid pilte ja videovõtteid. Palju oli ka emukarju ja muid lindusid. Päevateekonda lõpetades filmiseme ka üht tundmtut lindu, kes pidi olema saatanast pärit. Ta oli nii kole, et sõnades on lausa raske kirjeldada. Aga ka juba tuttavaks saanud linde ja loomi liikus meie telgiplatsi ümbruses palju ringi. Kõige rohkem oli kitsi, aga ka kängurud jälgisid huviga meie toimetamisi.   15. jaanuar 2013 Asusime endiselt tõelisel sisemaal. Hommikupoolikul külastasime Cunnamulla väikelinna, kus oli palju linde – papagoid, mingid kanalaadsed linnud, kurelaadsed jne. Jõe kallas oma reljeefsete eukalüptidega oli taas põnev. Infopunktis saime akusid laadida, väljas tegime lõuna ja sõit võis jätkuda. Teekonnal St George linnani nägime aeg-ajalt ka loomi, aga selles osas oli märgata juba hõrenemise märke. Kohati oli tee väga ilus. Ühes väikese külakeses olid väljas suured sildid, et see on koaalade tuntud elupaik. Kohalike jutu järgi oli jõeäärsel matkarajal liikudes lootust neid imelisi loomi näha, aga vaid lootuseks see jäigi. Käisime ülespoole puuokstesse vahtides läbi mitmeid kilomeetreid, aga tulutult. Selgus, et samal hommikul oli küll koaalat nähtud, aga see oli vaid üksikjuhtum peale pikki nädalaid. Veidi pettunult jätkasime teekonda, kuni taas tuli aeg end laagrisse seada.   16. jaanuar 2013 Sel päeval üritasime ranniku lähistele jõuda. Hirmpika põhjapoolse ringi jätsime ära ja võtsime suuna Brisbanest põhja poole jäävale Päikesarannikule. Teekond oli jätkuvalt pikk, samas muutus tee aga üha huvitavamaks. Läksime üle kõrgete voorede, sõitsime läbi ilusate metsade, õhtupoolikul avanes palju eriti ilusaid vaateid maalilistele orgudele. Loomi nägime ka, aga seda juba märksa harvemini. Dalby linnakese tegime veidi pikema peatuse. Üritasime internetti pääseda, aga seda üsna tulutult. See teenus on siinmail praktiliselt olematu. Telkimiskoha valikuga nägime päris palju vaeva, aga ega me midagi head ei leidnudki. Panime ühe põllumajandustee äärde end pimeduse saabudes paika, tegime süüa, seadsime tähistaeva alla magama. Paraku lõhkusid mingid okkad madratsi ja nii tuli seda veel öösel uuesti pumbata.   17. jaanuar 2013 Hommikul teele asude jõudsime kohe Kilkivani külakesse. See oli fantastiliselt ilus paik, kus iga maja vääris pildistamist. Seal ja ka mõned kilomeetrid hiljem oleksime võinud leida fantastilisi telkimiskohti, aga kahjuks on see vaid tagantjärele tarkus. Kauneid teid mööda sõites jõudsime Gympie linna, kus taas pildistamiseks palju põhjust oli. Künklikul maastikul paikneva linna tänavaile avenes palju võrratuid vaateid, majad olid hästi korrastatud ja üks uhkem kui teine. Lõunast alates külastasime mitmeid Sunshine Coasti randasid. Enne randa jõudmist ronisime kõrge mäe otsa vaateid nautima, siis aga juba mõnulesime peagi soojas ja mõnusas ookeanivees. Käisime Noos Heads rannas ja hiljem ka mõnes järgnevas rannas kuni Caloundrani. Maalilises kohas tegime eine, kus nautisime poest ostetud grillkana. Õhtul külastasime Ants ja Kulla Puuseppade peret kaunil Bribie saarel. Jutuajamine oli mõnus, kahjuks oli taas aeg piiratud. Telkisime lahe kaldal rannas.   18. jaanuar 2013 Hommikul sõitsime taas üle silla Bribie saarele. Leidsime võrratu ranna, kus võrratuid vaateid nautides tegime hommikusöögi ja hiljem nautisime rannamõnusid. Fantastiline koht! Teekond Brisbane suunas oli vaevaline, sest kiirtee oli äärmiselt uinutav. Brisbane on aga suurte linnade hulgas silmapaistvalt kaunis. Tegime tunniajalise jalutuskäigu, mis ajas vaid hamba verele – nii kenas linnas oleks võinud veel kaua ringi käia. Aga parkimisaeg sai läbi ja ka uus kohtumine oli ees ootamas. Pealelõunal kell 3 jõudsime Heidi ja Rein Aedma juurde Gold Coasti linnakeses Mudgeerabas. Nende fantastiline maja mäeveerul sai meie koduks kaheks järgnevaks ööks. Algul oli meil plaanis vaid paaritunniline vestlus, aga õhtu kulgedes sai grilli ja veini saatel vestlus nii hoogu, et tundsime ju vist kõik end nii hästi, nagu oleksime juba ammused sõbrad. Eks meil ole ka veidi ühine taust (ajastu ja Tartu Ülikool!), aga ka paljud sarnased elukogemused. Anektoodid said jälle üle räägitud, lõputult naerdud ja hiljem väga rahulikult magatud.Võrratu kohtumine!   19. jaanuar 2013 Selle võrratu päeva veetsime koos Heidi ja Reinuga. Hommikupoolikul käisime naabruses asuvas Springbrooki rahvuspargis, kus tõusime enam kui kilomeetri kõrgusele ja vaatlesime maastikku nõlvadel asuvatest vaatekohtadest. Lisaks veel jalutuskäigud metsaradadel väga erilise taimestiku keskel. Pealelõunal käisime mereäärsetes rahvusparkides, rannas jalutamas ja ujumas. Õhtul tegi peremees meile fantastilise stritsli. Nautisime toitu, veini ja poole ööni kestvat vestlust. Teele asume homme hommikupoolikul. Kahju oli lahkuda, kuid kuna suvel Eestis taas kindlasti kohtume, siis selle ootuses polnud ärasõit nii kurb.  Bondi rand kuumal suvepäeval. Darling Harbour. Fotod: Rein Lepik Olen päris mitu nädalat vaikinud, sest algul oli uudiseid vähe, hiljem aga tegevust nii palju, et polnudki aega kirjutamiseks. Kõige suurem probleem oli aga asjaolus, et Austraalia internetikorraldus on ju isegi kehvem kui Aafrikas. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Reisikiri nr 5

REIN LEPIK 26. jaan. 2013

Olen päris mitu nädalat vaikinud, sest algul oli uudiseid vähe, hiljem aga tegevust nii palju, et polnudki aega kirjutamiseks. Kõige suurem probleem oli aga asjaolus, et Austraalia internetikorraldus on ju isegi kehvem kui Aafrikas.

Kui ostad hirmkalli paketi, on sul näiteks kodus piiratud mahuga internetiühendus olemas. Oleksin ehk ostnud internetipulga, aga siinsete pakettide puhul tuleks iga paari nädala tagant ca 30 dollarit juurde maksta, muidu aegub eelmine makse ja kogu raha lendab tuulde (ka siis, kui pole teenust üldsegi kasutanud). Ka Tartu-suuruses linnas sageli pole ühtegi avalikku internetipunkti, McDonaldsis justkui on, aga ühendust pole seni seal saanud, Officemax kauplused on üke väheseid reaalseid võimalusi.

Nüüd aga asja juurde.

 

2. – 8. Jaanuar 2013

Peale Eesti Päevasid ja aastavahetusemöllu saabus ka meie jaoks rahulikum periood. Olime põhiliselt Sydneys, käisime randades, mõnes kaupluses, liikusime rattaga linnas ringi. Ratas on muidugi olnud meie suur abimees, sest nii saime hõlpsasti oma käigud käidud ja nägime päris palju linnaelu.

Ilmad olid muutlikud. Kui ühel päeval oli ilm jahe, siis järgmisel võis olla tapvalt kuum. Nüüd on siin püstitatud ka kuumuserekordeid. Temperatuurid ulatusid 46 kraadi taha. Meie jaoks oli kõige kuumem ilm Sydneys olles, kus ametlikult teatati 42-kraadisest kuumusest, aga majade vahel kuumaval asfaldil tundus veelgi karmim. Koduhoovilgi näitas termomeeter mõnel hetkel 50 kraadi. Tegime sellise ilmaga midagi sellist, mis Austraallaste silmis oli selge hullumeelsus. Sõitsime ratastega 12 km kaugusele Brightoni randa. Sinna sõites polnudki väga hull, kella 15 ajal tagasiteel päike suisa kõrvetas ja joogivett kulus liitrite kaupa. Rahvast oli rannas hõredalt. Olime vaheldumisi pidevalt vees, sest üle kõrvetava liiva polnud lihtne mõne varju alla minna ja otse päikese käes kaua olla ei suutnud. Kui vette minnes mõni tuulehoog üle käis, oli see nagu pahvakas saunaleili. Aga tehtud sai ja olime taas rahul.

Muuseas, 1 kuu vältel sõitsime ratastega läbi 885 km. Seda on oodatust palju rohkem, aga ringi liikuda oli vaja ja parim viis selleks on ju ikkagi rattasõit.

 

9.- 10 jaanuar 2013

Käisime sel päeval Thirlmeres, kus elavad väga paljud eakamad eestlased. Huvitav oli seda eesti küla näha, kohtuda mitmete inimestega, näha sealsete teenuste taset. Paraku on see küla tasapisi hääbumas, sest paljud vanemad inimesed ei soovi enam uude kohta kolida ja jäävad oma endisesse elupaika edasi. Koht on aga muidugi legendaarne.

Sel päeval pidid aga ka Mare ja Evald siiapoole teel olema. Pikka aega õhus olnud Estonian Airi streigiähvardus võeti tagasi päris viimase hetkel ja nii nad said plaanipäraselt Helsingisse. Seal aga keeras Air China paraja käru – lend tühistati tehnilistel põhjustel ja nii nad pidid terve ööpäeva Helsingis ootama. Anti küll süüa ja tuba hotellis, aga muret oli ikka omajagu.

Järgmisel õhtul said nad ikkagi teele. Ei hakanud enam Pekingiga riskima ja lendasid vastavalt pakutule Tokio kaudu. See lennureis kulges nüüd juba tõrgeteta, kui arvata välja asjaolu, et Tokiost alates pandi neid istuma bisnesklassi kohtadele, toideti-joodeti nõrkemiseni ja selle võrra said nad vähem magada.

Meile tekkis üks plaaniväline vaba päev. Käisime ühes kaugemas ülisuures Factory Outlet kaubanduskeskuses. Ostuhuvi oli meil vähene, pigem vaatasime seda keskust ja tutvusime uue linnarajooniga.

 

11.-12. Jaanuar 2013

Plaanitust päev hiljem saabusid Mare ja Evald. Olime koos Meelisega tal lennujaamas vastas ja tulime meie ühisesse kodumajja pannkooke sööma. Oli tõeliselt mõnus.

Peale väikest sisseseadmist läksime neljakesi linnaga tutvuma. Eks uni vaevas neid mõlemaid, aga Evaldil lõi välja ka mingi seljahäda ja tal oli päris raske liikuda. Käisime muidugi ooperiteatri juures, jalutasime läbi Hyde Pargi, katedraali juurest, kaubandustänavailt. Väsinuina jõudsime koju tagasi, aga õhtu viis Meelis meid veel oma kodu ja kirikut vaatama. Evald võitles kõige rohkem unega, kuigi ka teele jäänud suur surnuaed (paljude eestlaste matmiskohtadega) oli põnev, samuti ka olümpiapark. Meelise kodukirik ja samas majas olev elamine olid mõnusad. Tema hiinlannast naine tegi hiinapärast toitu ja nii me selle õhtu seal mõnusasti veetsime.

Järgmise päeva veetsime oma kodukandi kauplusi külastades ja järgmisel päeval algavaks autoreisiks valmistudes.

 

13. jaanuar 2013

Käisin kohe hommikul rendiautol järel. Kõik läks üsna ladusalt, sain vastavalt lubatule suure ja uhke Holden Commodore, mis ehmatas veidi oma suurusega. Nii tuli eriti manööverdades väga ettevaatlik olla.

Kuna ilm oli pilvine, siis sõitsime randade asemel ikkagi sisemaale päikest otsima. Olime juba kolmandat korda Sinimägedes ja jälle saime vihmasaju kaela. Meie õnneks saabus vihm koos uduga, kui olime ühe peamise koha kose juures jõudnud üle vaadata. Hetk hiljem oli kadunud igasugune vaade orule.

Sõitsime läbi mägede sisemaa poole vahelduva ilmada. Kohati sadu lakkas ja oli hea loodust ja linnakesi jälgida. Sõitsime sel päeval ligi 300 km ja jõudsime kuhugile Bathursti taha. Telgi saime püstitada päris mõnusassa maanteeäärsesse puhkekohta, kus olid nii varjualune laua ja pinkidega, käimlad, kenad vaated.

See piirkond veel päris tõelise Outbacki mõõtu välja ei anna, ka loomad end seal eriti ei näidanud.

 

14. jaanuar 2013

See päev pidi olema otsustava tähtsusega, seda eriti loomariigiga suhete loomise osas. Juba hommikul nägime paari kängurut, aga esialgu veel suht eemalt, emusid oli veidi rohkem.

Selle päeva veetsime suures osas ratastel. Distantsid on pikad (kuigi liikusime vaid ühes väikeses Austraalia nurgakeses). Õhtuks kogunes 600 km, mida oli päris palju. Kuni Bourke linnani oli elusat loodust vähe. Oli ka kuum keskpäev ja kõik elukad üritasid kusagil varjulises kohas tududa. Bourkes jalutasime veidi ringi. Tänavad olid üsnagi tühjad –ikkagi palav õhtupoolik. Nägime üsnagi ilmekaid aborigeenide lapsi, aga pildistada nad end eriti ei tahtnud lasta.

Linnast põhja poole välja sõites sattusime peagi tõelisse loomaparadiisi. Kängurusid nägime nüüd juba kümnete kaupa, mõni poseeris päris lähedal ja usutavasti saime palju häid pilte ja videovõtteid. Palju oli ka emukarju ja muid lindusid. Päevateekonda lõpetades filmiseme ka üht tundmtut lindu, kes pidi olema saatanast pärit. Ta oli nii kole, et sõnades on lausa raske kirjeldada. Aga ka juba tuttavaks saanud linde ja loomi liikus meie telgiplatsi ümbruses palju ringi. Kõige rohkem oli kitsi, aga ka kängurud jälgisid huviga meie toimetamisi.

 

15. jaanuar 2013

Asusime endiselt tõelisel sisemaal. Hommikupoolikul külastasime Cunnamulla väikelinna, kus oli palju linde – papagoid, mingid kanalaadsed linnud, kurelaadsed jne. Jõe kallas oma reljeefsete eukalüptidega oli taas põnev. Infopunktis saime akusid laadida, väljas tegime lõuna ja sõit võis jätkuda. Teekonnal St George linnani nägime aeg-ajalt ka loomi, aga selles osas oli märgata juba hõrenemise märke. Kohati oli tee väga ilus. Ühes väikese külakeses olid väljas suured sildid, et see on koaalade tuntud elupaik. Kohalike jutu järgi oli jõeäärsel matkarajal liikudes lootust neid imelisi loomi näha, aga vaid lootuseks see jäigi. Käisime ülespoole puuokstesse vahtides läbi mitmeid kilomeetreid, aga tulutult. Selgus, et samal hommikul oli küll koaalat nähtud, aga see oli vaid üksikjuhtum peale pikki nädalaid. Veidi pettunult jätkasime teekonda, kuni taas tuli aeg end laagrisse seada.

 

16. jaanuar 2013

Sel päeval üritasime ranniku lähistele jõuda. Hirmpika põhjapoolse ringi jätsime ära ja võtsime suuna Brisbanest põhja poole jäävale Päikesarannikule. Teekond oli jätkuvalt pikk, samas muutus tee aga üha huvitavamaks. Läksime üle kõrgete voorede, sõitsime läbi ilusate metsade, õhtupoolikul avanes palju eriti ilusaid vaateid maalilistele orgudele. Loomi nägime ka, aga seda juba märksa harvemini.

Dalby linnakese tegime veidi pikema peatuse. Üritasime internetti pääseda, aga seda üsna tulutult. See teenus on siinmail praktiliselt olematu.

Telkimiskoha valikuga nägime päris palju vaeva, aga ega me midagi head ei leidnudki. Panime ühe põllumajandustee äärde end pimeduse saabudes paika, tegime süüa, seadsime tähistaeva alla magama. Paraku lõhkusid mingid okkad madratsi ja nii tuli seda veel öösel uuesti pumbata.

 

17. jaanuar 2013

Hommikul teele asude jõudsime kohe Kilkivani külakesse. See oli fantastiliselt ilus paik, kus iga maja vääris pildistamist. Seal ja ka mõned kilomeetrid hiljem oleksime võinud leida fantastilisi telkimiskohti, aga kahjuks on see vaid tagantjärele tarkus.

Kauneid teid mööda sõites jõudsime Gympie linna, kus taas pildistamiseks palju põhjust oli. Künklikul maastikul paikneva linna tänavaile avenes palju võrratuid vaateid, majad olid hästi korrastatud ja üks uhkem kui teine.

Lõunast alates külastasime mitmeid Sunshine Coasti randasid. Enne randa jõudmist ronisime kõrge mäe otsa vaateid nautima, siis aga juba mõnulesime peagi soojas ja mõnusas ookeanivees. Käisime Noos Heads rannas ja hiljem ka mõnes järgnevas rannas kuni Caloundrani. Maalilises kohas tegime eine, kus nautisime poest ostetud grillkana.

Õhtul külastasime Ants ja Kulla Puuseppade peret kaunil Bribie saarel. Jutuajamine oli mõnus, kahjuks oli taas aeg piiratud. Telkisime lahe kaldal rannas.

 

18. jaanuar 2013

Hommikul sõitsime taas üle silla Bribie saarele. Leidsime võrratu ranna, kus võrratuid vaateid nautides tegime hommikusöögi ja hiljem nautisime rannamõnusid. Fantastiline koht!

Teekond Brisbane suunas oli vaevaline, sest kiirtee oli äärmiselt uinutav. Brisbane on aga suurte linnade hulgas silmapaistvalt kaunis. Tegime tunniajalise jalutuskäigu, mis ajas vaid hamba verele – nii kenas linnas oleks võinud veel kaua ringi käia. Aga parkimisaeg sai läbi ja ka uus kohtumine oli ees ootamas.

Pealelõunal kell 3 jõudsime Heidi ja Rein Aedma juurde Gold Coasti linnakeses Mudgeerabas. Nende fantastiline maja mäeveerul sai meie koduks kaheks järgnevaks ööks. Algul oli meil plaanis vaid paaritunniline vestlus, aga õhtu kulgedes sai grilli ja veini saatel vestlus nii hoogu, et tundsime ju vist kõik end nii hästi, nagu oleksime juba ammused sõbrad. Eks meil ole ka veidi ühine taust (ajastu ja Tartu Ülikool!), aga ka paljud sarnased elukogemused. Anektoodid said jälle üle räägitud, lõputult naerdud ja hiljem väga rahulikult magatud.Võrratu kohtumine!

 

19. jaanuar 2013

Selle võrratu päeva veetsime koos Heidi ja Reinuga. Hommikupoolikul käisime naabruses asuvas Springbrooki rahvuspargis, kus tõusime enam kui kilomeetri kõrgusele ja vaatlesime maastikku nõlvadel asuvatest vaatekohtadest. Lisaks veel jalutuskäigud metsaradadel väga erilise taimestiku keskel.

Pealelõunal käisime mereäärsetes rahvusparkides, rannas jalutamas ja ujumas. Õhtul tegi peremees meile fantastilise stritsli. Nautisime toitu, veini ja poole ööni kestvat vestlust.

Teele asume homme hommikupoolikul. Kahju oli lahkuda, kuid kuna suvel Eestis taas kindlasti kohtume, siis selle ootuses polnud ärasõit nii kurb.

 

Reisikiri nr 5
Bondi rand kuumal suvepäeval.
Reisikiri nr 5
Darling Harbour. Fotod: Rein Lepik
Reisikiri nr 5 Olen päris mitu nädalat vaikinud, sest algul oli uudiseid vähe, hiljem aga tegevust nii palju, et polnudki aega kirjutamiseks. Kõige suurem probleem oli aga asjaolus, et Austraalia internetikorraldus on ju isegi kehvem kui Aafrikas.
Reisikiri nr 5
Kõlab isegi uskumatult klubi kodulehe koostamine tehniliselt ja seal on täielik info. Viimistletus on üheks võtmesõnaks, et asjaliku kodulehe valmistamine firmadele võib vajada lisaaega järjekorras veebilehe valmistus veebilehe valmistamine teadmiste poolest kodulehe valmistamine põhjalikult mis töötab ka koormusega investeering lihtsa kodulehtede valmistus firma poolt on samuti kaasaegne.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: