ABI EESTI LASTE VANEMATELE AUSTRAALIAS

Eile õhtul hilja saabus järgmine teade mu meilikasti: “Annan teada, et rahvuskaaslaste programmi hariduskomisjon otsustas toetada teie projekti täissummas.” Hüüdsin mõttes hurraa!, et mitte äratada oma magavat meest ja saatsin tänukirja Eesti Instituudi välisõppe koordineerijale.

Milles seisis asi? Juba aastaid on Eesti riik toetanud oma välismaal elavaid kodanikke nende püüdlustes jääda ka välismaa heades oludes elades eestlasteks. EV on toetanud igasugu eesti kultuurilisi üritusi, kuid väga õieti on aru saadud, et alustada tuleb just lastest. Sest millegipärast on paljud ajendatutena kas seiklushimust või majaduslikel kaalutlustel, või hoopis tööga lähetatutena mujale elama asunud eestlased hakanud tundma oma seotust kodumaaga. Mõned lastevanemad on isegi leidnud, et nende lapsed peaks ka välismaal elades eesti keelt oskama ning laste kasvades on isegi taas eesti koole välismaal asutatud (kuna 60-70 aasta eest pagulaseestlaste asutatud koolid on enamuses laste puudusel lakanud töötamast), milliseid nüüd Eesti riik rahvuskaalaste programmi kaudu toetab.   Austraaliasse ei ole lähetatud eestlastest ametnike armeed, nagu seda on näiteks Brüsselis Euroopa Liidu ametkonnas, kes kõik Eestisse tagasimineku ootuses oma laste eesti keele oskust aktiivselt säilitada püüavad, et need seal oma kooliteed jätkata saaks. Austraaliasse on viimastel aastatel tulnud mitmeid tuhandeid eestlasi peamiselt töötava puhkuse viisaga. Ja kuna tegemist on enamasti nooremate inimestega, on mitmed neist ka endale elukaaslase leidnud, vahel teise eestlase, kuid sageli hoopis mitte-eestlase, ja peagi on ka lapsi sündinud ning ka mitte-eestikeelsed kodud tekkinud.   Nagu ikka võõrsil, on kodu kaugelt armsam ja omasuguste selts oluline. Nii on tekkinud paljudel Austraaliasse elama asunutel vajadus eestikeelse seltskonna järele, mida on hakatud regulaarse kooskäimisega rahuldama ja on isegi loodud kontakte kohalike üle poole sajandi kohapeal olnud eestlaskonnaga, kellest alul eemale hoiti. Noored emad otsisid kontakti teiste noorte eesti emadega. Varsti saadi juba regulaarselt kokku, et samalaadseid rõõme ning muresid jagada. Tekkisid nn. beebiklubid, esimene neist umbes kahe aasta eest Brisbane'is, hiljem ka Melbourne'is. Lapsed aga kasvasid ja hakkasid juba kõnelema, ning mingi ime toimel tekkis emades soov, et nad oskaksid eesti keeles kõnelda. Võibolla oli põhjuseks noorte emade vajadus lapsega ligidase sideme loomiseks kasutada keelt, mida tema endaga oli lapsepõlves kasutatud.   Kui tutvusin hiljuti Austraaliasse saabunud meeldiva noore perega hakkasin aru saama lastele eestikeelse seltskonna ja keelelist arenemist soodustava õhkkonna andmise hädavajalikkusest. Üheks probleemiks tundus olema eesti vanavanemate puudumisel laste täielik keeleline olenemine oma eestlasest vanemast. Kui selgus, et on veel teisigi väikelastega peresid, toimus oktoobris 2011 lastevanemate koosolek Sydney eesti kiriku saalis, kus 8 lapse vanemad otsustasid asutada Sydney Eesti Mudilasringi, et lapsed saaks regulaarselt omataolistega koos käies oma keelelisi oskusi arendada ja praktiseerida. Koos varem registreeritud 7 lapsega, sai kokku 15 väga noort last: alla aastaseid oli 4, 1-4-aastaseid 8, 4-5-aastaseid 2 ja 10-aastaseid 1. Otsustati hakata kirikusaalis käima kord nädalas, kus lapsed laulsid, liikusid, tegid käsitööd, mängisid ringmänge ja kuulasid etteloetud lugusid - kõik eesti keeles. Paistis, et enamusele meeldis, sest käesolevaks aastaks on nimekirjas juba 32 last, kellest iga kahe nädala tagant on Sydney Mudilasringist osa võtnud 4-15 last. Melbourne'is ja Brisbane' is on laste arv väiksem ja alles loodame nende kooskäimise regulaarsemaks muutumist.   Kuna üheski keskuses ei ole olnud kuskilt võtta eesti keelt oskavat väljaõppinud väikelaste õpetajat, õieti lasteaednikku, siis on tulnud laste tegevuse sisustamisega hakkama saada lastevanematel endil. Nii on pea iga ema püüdnud oma oskusi edasi anda nii hästi, kui võimalik. EV Haridus-ja Teadusministeerium ja isegi kirjastus "Koolibri" on aidanud raamatute annetamisega. Kuid nende õppematerjalide täielikuks kasutamiseks ja laste võimete arendamiseks oleks rohkem oskuslikku abi vaja.   Austraalia on Eestist nii kaugel, et siia mõne oskusliku õpetaja või isegi lektori saatmine on väga kallis ülesanne. Möödunud aastal osutus edukaks 10-tunnine skaibikursus, mida Mall Pesti siinsetele täiskasvanutele eesti keelt õpetada püüdvatele isikutele andis. Tema rääkis kokkulepitud ajal Eestis mikrofoni ja 9 õpetajat Austraalia erinurkades: Adelaide'is, Hobartis, Melbourne'is, Sydneys, Brisbane'is ja Athertonis kuulasid ning vestlesid.   Kuna nüüdseks on Sydneys 3-6-aastaseid lapsi 11, kellele võiks juba lugemist õpetada, tekkis küsimus: miks mitte korraldada ka lastevanematele skaibi kaudu kursus, mille abil nad saaks praktilisi teadmisi, kuidas laste eesti keele oskusi arendada? Tuli kohe meelde sel suvel välismaiste eesti keele õpetajate täiendkursuselt väga kogenud ja kompetentne õpetaja Anne Kaskman, kes oli nõus abistama. Haridusministeeriumis suhtuti ebaametlikesse järelpärimistesse positiivselt ja küsitlus lastevanematega näitas nendegi huvi. Nii sündis otsus pöörduda Eesti Instituudi kaudu Rahvuskaaslaste programmi poole toetuse saamiseks skaibikursuseks Austraalias elavatele lastevanematele vähese eesti keele oskusega väikelastele eesti keeles lugema õpetamiseks. Tegelikult jätkub 10 tunnist muudegi keelearendamise küsimuste lahendamispüüdeks. Selliseks esmalaadseks teedrajavaks kursuseks siis saimegi toetust.   Tasuta kursus tuleb praktilise orientatsiooniga ja mõttevahetusvõimalustega. Kursusest osavõtuks peab osavõtjal olema skaibiühenduse viimane versioon (seda soovitati õpetajate kursusel, kui vahest oli kuuldavusega probleeme) ja võimalus tund aega ilma segamata tunnist osa võtta. Seni on soovi avaldanud osavõtuks 11 isikut Brisbane'ist, Melbourne'ist ja Sydneyst või selle lähedalt. Nende ja lektori soovide kohaselt algavad tunnid uuel aastal jaanuaris ja toimuvad üle kahe nädala teisipäeva/neljapäeva õhtuti umbes kella 20.00-23.00 vahel. Kui peaks veel leiduma osa võtta soovijaid, siis tuleb kiiremas korras ühendust võtta allakirjutanuga sala[No SpaM]soo@ihug.com.au .   Eile õhtul hilja saabus järgmine teade mu meilikasti: “Annan teada, et rahvuskaaslaste programmi hariduskomisjon otsustas toetada teie projekti täissummas.” Hüüdsin mõttes hurraa!, et mitte äratada oma magavat meest ja saatsin tänukirja Eesti Instituudi välisõppe koordineerijale. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

ABI EESTI LASTE VANEMATELE AUSTRAALIAS

Tiiu Salasoo 5. dets. 2012

Eile õhtul hilja saabus järgmine teade mu meilikasti: “Annan teada, et rahvuskaaslaste programmi hariduskomisjon otsustas toetada teie projekti täissummas.” Hüüdsin mõttes hurraa!, et mitte äratada oma magavat meest ja saatsin tänukirja Eesti Instituudi välisõppe koordineerijale.

Milles seisis asi? Juba aastaid on Eesti riik toetanud oma välismaal elavaid kodanikke nende püüdlustes jääda ka välismaa heades oludes elades eestlasteks. EV on toetanud igasugu eesti kultuurilisi üritusi, kuid väga õieti on aru saadud, et alustada tuleb just lastest. Sest millegipärast on paljud ajendatutena kas seiklushimust või majaduslikel kaalutlustel, või hoopis tööga lähetatutena mujale elama asunud eestlased hakanud tundma oma seotust kodumaaga. Mõned lastevanemad on isegi leidnud, et nende lapsed peaks ka välismaal elades eesti keelt oskama ning laste kasvades on isegi taas eesti koole välismaal asutatud (kuna 60-70 aasta eest pagulaseestlaste asutatud koolid on enamuses laste puudusel lakanud töötamast), milliseid nüüd Eesti riik rahvuskaalaste programmi kaudu toetab.

 

Austraaliasse ei ole lähetatud eestlastest ametnike armeed, nagu seda on näiteks Brüsselis Euroopa Liidu ametkonnas, kes kõik Eestisse tagasimineku ootuses oma laste eesti keele oskust aktiivselt säilitada püüavad, et need seal oma kooliteed jätkata saaks. Austraaliasse on viimastel aastatel tulnud mitmeid tuhandeid eestlasi peamiselt töötava puhkuse viisaga. Ja kuna tegemist on enamasti nooremate inimestega, on mitmed neist ka endale elukaaslase leidnud, vahel teise eestlase, kuid sageli hoopis mitte-eestlase, ja peagi on ka lapsi sündinud ning ka mitte-eestikeelsed kodud tekkinud.

 

Nagu ikka võõrsil, on kodu kaugelt armsam ja omasuguste selts oluline. Nii on tekkinud paljudel Austraaliasse elama asunutel vajadus eestikeelse seltskonna järele, mida on hakatud regulaarse kooskäimisega rahuldama ja on isegi loodud kontakte kohalike üle poole sajandi kohapeal olnud eestlaskonnaga, kellest alul eemale hoiti. Noored emad otsisid kontakti teiste noorte eesti emadega. Varsti saadi juba regulaarselt kokku, et samalaadseid rõõme ning muresid jagada. Tekkisid nn. beebiklubid, esimene neist umbes kahe aasta eest Brisbane'is, hiljem ka Melbourne'is. Lapsed aga kasvasid ja hakkasid juba kõnelema, ning mingi ime toimel tekkis emades soov, et nad oskaksid eesti keeles kõnelda. Võibolla oli põhjuseks noorte emade vajadus lapsega ligidase sideme loomiseks kasutada keelt, mida tema endaga oli lapsepõlves kasutatud.

 

Kui tutvusin hiljuti Austraaliasse saabunud meeldiva noore perega hakkasin aru saama lastele eestikeelse seltskonna ja keelelist arenemist soodustava õhkkonna andmise hädavajalikkusest. Üheks probleemiks tundus olema eesti vanavanemate puudumisel laste täielik keeleline olenemine oma eestlasest vanemast.

Kui selgus, et on veel teisigi väikelastega peresid, toimus oktoobris 2011 lastevanemate koosolek Sydney eesti kiriku saalis, kus 8 lapse vanemad otsustasid asutada Sydney Eesti Mudilasringi, et lapsed saaks regulaarselt omataolistega koos käies oma keelelisi oskusi arendada ja praktiseerida. Koos varem registreeritud 7 lapsega, sai kokku 15 väga noort last: alla aastaseid oli 4, 1-4-aastaseid 8, 4-5-aastaseid 2 ja 10-aastaseid 1. Otsustati hakata kirikusaalis käima kord nädalas, kus lapsed laulsid, liikusid, tegid käsitööd, mängisid ringmänge ja kuulasid etteloetud lugusid - kõik eesti keeles. Paistis, et enamusele meeldis, sest käesolevaks aastaks on nimekirjas juba 32 last, kellest iga kahe nädala tagant on Sydney Mudilasringist osa võtnud 4-15 last. Melbourne'is ja Brisbane' is on laste arv väiksem ja alles loodame nende kooskäimise regulaarsemaks muutumist.

 

Kuna üheski keskuses ei ole olnud kuskilt võtta eesti keelt oskavat väljaõppinud väikelaste õpetajat, õieti lasteaednikku, siis on tulnud laste tegevuse sisustamisega hakkama saada lastevanematel endil. Nii on pea iga ema püüdnud oma oskusi edasi anda nii hästi, kui võimalik. EV Haridus-ja Teadusministeerium ja isegi kirjastus "Koolibri" on aidanud raamatute annetamisega. Kuid nende õppematerjalide täielikuks kasutamiseks ja laste võimete arendamiseks oleks rohkem oskuslikku abi vaja.

 

Austraalia on Eestist nii kaugel, et siia mõne oskusliku õpetaja või isegi lektori saatmine on väga kallis ülesanne. Möödunud aastal osutus edukaks 10-tunnine skaibikursus, mida Mall Pesti siinsetele täiskasvanutele eesti keelt õpetada püüdvatele isikutele andis. Tema rääkis kokkulepitud ajal Eestis mikrofoni ja 9 õpetajat Austraalia erinurkades: Adelaide'is, Hobartis, Melbourne'is, Sydneys, Brisbane'is ja Athertonis kuulasid ning vestlesid.

 

Kuna nüüdseks on Sydneys 3-6-aastaseid lapsi 11, kellele võiks juba lugemist õpetada, tekkis küsimus: miks mitte korraldada ka lastevanematele skaibi kaudu kursus, mille abil nad saaks praktilisi teadmisi, kuidas laste eesti keele oskusi arendada? Tuli kohe meelde sel suvel välismaiste eesti keele õpetajate täiendkursuselt väga kogenud ja kompetentne õpetaja Anne Kaskman, kes oli nõus abistama.

Haridusministeeriumis suhtuti ebaametlikesse järelpärimistesse positiivselt ja küsitlus lastevanematega näitas nendegi huvi. Nii sündis otsus pöörduda Eesti Instituudi kaudu Rahvuskaaslaste programmi poole toetuse saamiseks skaibikursuseks Austraalias elavatele lastevanematele vähese eesti keele oskusega väikelastele eesti keeles lugema õpetamiseks. Tegelikult jätkub 10 tunnist muudegi keelearendamise küsimuste lahendamispüüdeks. Selliseks esmalaadseks teedrajavaks kursuseks siis saimegi toetust.

 

Tasuta kursus tuleb praktilise orientatsiooniga ja mõttevahetusvõimalustega. Kursusest osavõtuks peab osavõtjal olema skaibiühenduse viimane versioon (seda soovitati õpetajate kursusel, kui vahest oli kuuldavusega probleeme) ja võimalus tund aega ilma segamata tunnist osa võtta. Seni on soovi avaldanud osavõtuks 11 isikut Brisbane'ist, Melbourne'ist ja Sydneyst või selle lähedalt. Nende ja lektori soovide kohaselt algavad tunnid uuel aastal jaanuaris ja toimuvad üle kahe nädala teisipäeva/neljapäeva õhtuti umbes kella 20.00-23.00 vahel. Kui peaks veel leiduma osa võtta soovijaid, siis tuleb kiiremas korras ühendust võtta allakirjutanuga .

 

ABI EESTI LASTE VANEMATELE AUSTRAALIAS Eile õhtul hilja saabus järgmine teade mu meilikasti: “Annan teada, et rahvuskaaslaste programmi hariduskomisjon otsustas toetada teie projekti täissummas.” Hüüdsin mõttes hurraa!, et mitte äratada oma magavat meest ja saatsin tänukirja Eesti Instituudi välisõppe koordineerijale.
ABI EESTI LASTE VANEMATELE AUSTRAALIAS
Mu bossil on testitud kodulehe arendamine kohta kirjutatud. Mõistusega võttes on veebilehtede valmistamine kaasaegselt mille puhul on alati ajavaru tasub lugeda kodulehe uuendamine http://www.aara.ee/Objektiivselt_kodulehe_kvaliteet_kolm_toori_71 miks mitte vaadata veebilehe valmistamine asjatundjatelt saab positiivselt üldistada uuendustele avatud hallatava kodulehtede valmistamine ja töötab kõigil platvormidel.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: