Luureajaloolane Ivo Juurvee: Austraalia on hästi vitaalne riik

Tartu Ülikooli ajaloodoktorant, "luureajaloolane" Ivo Juurvee käis hiljuti australlastele tutvustamas, kuidas KGB üritas omal ajal avaliku arvamusega manipuleerida ja näidata väliseestlasi natside käsilastena. Intervjuus Meie Kodule räägib Ivo oma esmamuljetest Austraalias ja Eesti riigisaladuse kaitsevõimest.

Ivo Juurvee. Foto: Airi Ilisson-Cruz Mida Sa Austraalias teed? Kõigepealt käisin esinemas Delaney Skerretti eestvedamisel korraldatud Balti Uuringute Arendamise Assotsiatsiooni konverentsil Melbourne'is ja andsin seminari Queenslandi Ülikoolis. Vahepeal külastasin Sydneyt, kus töötasin Eesti majas asuvas Austraalia Eesti Arhiivis ja Austraalia riigiarhiivi kohalikus filiaalis.   Mis Sydneys veel ära nägid? Käisin Eesti Majas, seal saavad igal neljapäeva õhtul eestlased kokku, söövad eesti toitu ja joovad eesti õlut. Selle ürituse juures meeldis mulle eriti, et erinevad põlvkonnad olid väga ilusasti segunenud ja silmnähtavalt nautisid üksteise seltskonda. Kogesin, et inimesed on siin väga sõbralikud, nii eestlased kui austraallased. Kohe, kui jäin nõutu näoga kusagil vaatama, tuldi küsima ja pakkuma, et mida sa teha ja mida näha tahad.   See oli Su esimene külaskäik Austraaliasse. Millise mulje see riik Sulle jättis? Ma ei salga, et mulle see maa väga meeldib. Siin on koloniaalpärand värskem kui Ameerikas, kus eriti ei tunneta, et tegu on endise Briti kolooniaga. Võrreldes Inglismaaga, kus olen pool aastat elanud, on siin oluliselt rohkem vitaalsust. Nähtavat progressi, et asjad lähevad kas paremuse poole või vähemalt ei lähe halvemuse suunas. Inglismaa näeb välja rohkem väsinud ja kohati ka lagunev. Väga tore on rongiga sõites vaadata kohanimesid, mis on kohati Londonist pärit, ükskõik, millises Austraalia osas parajasti ei viibiks. Brisbane'is avaldasid suurt muljet kiired "jõetrammid". Tavaliselt on need suhteliselt aeglased ja päevinäinud. Siinsed Citycatid on päris äkilised. Kiirendus ja manööverdamisvõime olid muljetavaldavad. Melbournes kohtusin veel ka oma täditütardega, kes võtsid mind sõbralikult vastu ja näitasid natuke Austraalia loodust ka. Tädi, kes lahkus Eestist 1944. aastal, ei olnud praegu paraku kodus, vaid hoopis puhkas Hispaanias.   Mis oli Su uurimustöö teemaks ja miks tulid seda Austraaliasse tutvustama? Uurin eriteenistuste ajalugu, naljatlemisi võiks mind luureajaloolaseks nimetada. Siin rääkisin sellest, mida KGB omal ajal tegi väliseestlaste ning kuidas KGB algatusel tehti filme ja kirjutati raamatuid, mille eesmärk oli väliseestlasi omavahel tülli ajada või neid kodu-eesti publiku jaoks halvustada. Miks ma tulin? Arvasin et sellise teema vastu võiks siin huvi olla ja ma ei eksinud, mind kuulati huviga.   Milliseid järeldusi võiks meie lugejatele Su uurimistööst välja tuua? Võib-olla polegi see järeldus nii üllatav, aga suurelt jaolt oli väliseestlaste natsideks tembeldamise taga KGB. Et see nii võiks olla, arvati loomulikult varemgi, kuid on ikkagi suur vahe, kas seda oletada või dokumentaalselt tõestada.   Kes oli kuulajaskond, kas eestlased või pigem austraallased? Balti uuringute konverentsil osalesid peamiselt välisbaltlased, aga ka kohalikud Balti riikide huvilised. Queenslandi ülikoolis jagunes kuulajaskond laias laastus kolmeks: austraallased, välisleedulased ja taiwanlased.   Mis Taiwani kuulajaskond teemast arvas? Rääkisin nendega pärast loengut, tundus, et see oli neile arusaadav. Mis saab uurimistööst edasi - see on ju nii põnev teema? Sellest on valminud mõned artiklid, aga ega mul hetkel väga selget sihti ole, mis sellest edasi saab. Minu doktoritöö teema Tartu Ülikoolis on natuke teine ja selle peale on viimasel ajal läinud niipalju auru, et pole jõudnud seekordset teemat väga edasi uurida.   Palun valgusta ehk veidi lähemalt, et mida Sa doktoritöös uurisid? Töö teema oli "Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918-1940". Uurisingi riigisaladuse kaitset laiemalt - see tähendab mitte ainult spionaa¾ivastast võitlust ehk vastuluuret, vaid ka muid ja sugugi mitte vähem tähtsaid valdkondi. Kindlasti vajavad riigisaladused õiguslikku kaitset – seadused peavad sätestama, mis on saladus ja ühtlasi ka karistused selle lekitamise eest. Oluline on ka taustakontroll, et hoida salajaste dokumentidega töötamisest eemal riigikorra vastased isikud ja muidu pätid. Saladuste turvaliseks ühest kohast teise toimetamiseks on oluline krüptograafia ehk salakirjade kasutamine ning korralike sidevõrkude väljaehitamine. Ja valdkondi on muidugi veel.   Kust sellise delikaatse teema uurimiseks materjali leidsid? Sõjaeelse Eesti kohta on sellist arhiivimaterjali päris palju - ütleks isegi, et oluliselt rohkem kui suuremas osas teistes riikides. Kuna Eestit ei okupeeritud sõja tulemusel, jäid hävitamata paljud arhiivimaterjalid ja said pärast okupatsiooni lõppu uurijatele kättesaadavaks. Normaalsetes tingimustes oleks dokumente alles jäänud vähem. See teeb Eesti puhul uurimise eriti huvitavaks.   Mida huvitavat uurimise tulemusel leidsid? Esiteks muidugi, et saladusi on keeruline kaitsta. Tihti on oma saladusi kaitsta isegi palju keerulisem kui võõraste saladusi teada saada. Ma poleks oodanud, et tegelikult osutus saladuse õiguslik defineerimine väga keeruliseks. Võib ju küll öelda nii, et „see on see, mida teised teada saada ei tohi", aga seda täpselt piiritleda ei suudetudki. Ka järgnenud 70 aasta jooksul pole täiuslikku lahendust sellele probleemile leitud, ei Eestis ega ka mujal maailmas. Minu jaoks oli üllatav ka see, et kui palju aega ja vaeva – mis ühtlasi tähendab ka raha – Eestis enne Teist maailmasõda saladuste kaitseks kulutati. Enne olulistele ametikohtadele määramist kontrolliti tuhandete inimeste tausta, korraga oli kasutusel kümneid erinevaid salakirju, jne. Muide, salakirjade osas jõuti 1939. aasta suvel „Sõjaväe kood nr 1" kasutuselevõtuga väga turvalise raadiosideni.   Nii et Eesti riik suutis oma saladusi hoida? Suutis küll, üldiselt oli Eesti riigisaladus kindlalt kaitstud.   Kuhu järgmiseks reisid? Kohe varsti lendan Iirimaale, sedakorda esinema rohkem doktoritööga seotud teemaga. Sealse konverentsil teemaks väikeriikide mereväed ja mina räägin sõja-eelse Eesti mereväe avalikest suhtest.   Kas 1920ndate Eestis oli ka PR juba olemas? PR-iks seda toona muidugi ei nimetatud. Kuid rahvaga pidid suhtlema nii eraettevõtted kui riigiasutused, sealhulgas ka sõjavägi. Kaitsekulutuste vajadus pidi olema rahvale arusaadav, samas oli riigikaitses palju salajast. Siin salajase ja avaliku vahel õige tasakaalu ära tabamine oli keeruline ning minu hinnangul sai merevägi sellega eriti osavalt hakkama. Näiteks Allveelaevastiku Sihtkapitali kaudu tegeldi sellega, mida praegu nimetatakse kaasamiseks. Samas suudeti hoida saladuseloori merekindluste ümber, kuigi rajatised olid suured ja asusid pealinna vahetus läheduses.   Kust tuli mõte hakata luureajaloolaseks? Eks inimesed ikka vaatavad lapsepõlves filme - nii ka mina. Spioonide värk mind väga huvitas ning kui pooleldi juhuslikult ajalugu õppima läksin, siis oli millalgi vaja valida lõputöö teema. Saigi selline valik tehtud.   Millised on edasised plaanid seoses Austraaliaga? Miks mitte siia kunagi jälle tagasi tulla. See pole ilmselt mingi uudis, aga tegu on päris toreda riigiga. Siin on olemas nii Austraalia kui Euroopa plussid. Siin on soe nagu Aasias, Vaikne ookean nagu Aasias. Siin on puhas või kohati koguni puhtamgi kui Euroopas, ja nii edasi (naerab). Turisti eeliseks on, et sa ei paista kohalike jaoks silma ja sulle ei üritata jõuliselt kaupa pähe määrida. Lähed poodi, vaatad mis maksab ja kui hind sobib, siis ostad.   CV Ivo Juurvee kaitses magistrikraadi Kesk-Euroopa Ülikoolis ja on alates 2005. aastast Tartu Ülikooli ajaloodoktorant. Ta on õpetanud Londoni Ülikooli Slaavi ja Ida-Euroopa Uuringute Koolis (School of Slavonic and East European Studies) ning (Eesti) Sisekaitseakadeemias ja osalenud lektorina erinevatel koolitustel. Tema peamised uurimisvaldkonnad on eriteenistuste ajalugu ning propagandaga seotud teemad, laiemalt võttes 20. sajandi poliitiline ajalugu. Praegu osaleb Ivo kahes uurimisprojektis ning on rahvusvahelise uurimisvõrgustiku NORECENCOWAR ja Balti Uuringute Arendamise Assotsiatsiooni (AABS) liige. Ta on osalenud teaduskonverentsidel Eestis, Soomes, Lätis, Poolas, Saksamaal, Belgias, Iirimaal, USAs ja Austraalias ning kureerinud Helsingis filmiprogrammi „Propaganda Nõukogude Eesti kinos". Tema artiklit „KGB, Stasi ja Eesti luureajalugu" hinnati ajakirja Tuna 2008. aasta parimaks artikliks ja see on inspireerinud kirjanik Sofi Oksaneni tema viimase romaani „Kui tuvid kadusid" kirjutamisel.   Tartu Ülikooli ajaloodoktorant, "luureajaloolane" Ivo Juurvee käis hiljuti australlastele tutvustamas, kuidas KGB üritas omal ajal avaliku arvamusega manipuleerida ja näidata väliseestlasi natside käsilastena. Intervjuus Meie Kodule räägib Ivo oma esmamuljetest Austraalias ja Eesti riigisaladuse kaitsevõimest. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Luureajaloolane Ivo Juurvee: Austraalia on hästi vitaalne riik

AIRI ILISSON-CRUZ 9. nov. 2012

Tartu Ülikooli ajaloodoktorant, "luureajaloolane" Ivo Juurvee käis hiljuti australlastele tutvustamas, kuidas KGB üritas omal ajal avaliku arvamusega manipuleerida ja näidata väliseestlasi natside käsilastena. Intervjuus Meie Kodule räägib Ivo oma esmamuljetest Austraalias ja Eesti riigisaladuse kaitsevõimest.

Luureajaloolane Ivo Juurvee: Austraalia on hästi vitaalne riik
Ivo Juurvee. Foto: Airi Ilisson-Cruz

Mida Sa Austraalias teed?

Kõigepealt käisin esinemas Delaney Skerretti eestvedamisel korraldatud Balti Uuringute Arendamise Assotsiatsiooni konverentsil Melbourne'is ja andsin seminari Queenslandi Ülikoolis. Vahepeal külastasin Sydneyt, kus töötasin Eesti majas asuvas Austraalia Eesti Arhiivis ja Austraalia riigiarhiivi kohalikus filiaalis.

 

Mis Sydneys veel ära nägid?

Käisin Eesti Majas, seal saavad igal neljapäeva õhtul eestlased kokku, söövad eesti toitu ja joovad eesti õlut. Selle ürituse juures meeldis mulle eriti, et erinevad põlvkonnad olid väga ilusasti segunenud ja silmnähtavalt nautisid üksteise seltskonda.

Kogesin, et inimesed on siin väga sõbralikud, nii eestlased kui austraallased. Kohe, kui jäin nõutu näoga kusagil vaatama, tuldi küsima ja pakkuma, et mida sa teha ja mida näha tahad.

 

See oli Su esimene külaskäik Austraaliasse. Millise mulje see riik Sulle jättis?

Ma ei salga, et mulle see maa väga meeldib. Siin on koloniaalpärand värskem kui Ameerikas, kus eriti ei tunneta, et tegu on endise Briti kolooniaga. Võrreldes Inglismaaga, kus olen pool aastat elanud, on siin oluliselt rohkem vitaalsust. Nähtavat progressi, et asjad lähevad kas paremuse poole või vähemalt ei lähe halvemuse suunas. Inglismaa näeb välja rohkem väsinud ja kohati ka lagunev.

Väga tore on rongiga sõites vaadata kohanimesid, mis on kohati Londonist pärit, ükskõik, millises Austraalia osas parajasti ei viibiks. Brisbane'is avaldasid suurt muljet kiired "jõetrammid". Tavaliselt on need suhteliselt aeglased ja päevinäinud. Siinsed Citycatid on päris äkilised. Kiirendus ja manööverdamisvõime olid muljetavaldavad.

Melbournes kohtusin veel ka oma täditütardega, kes võtsid mind sõbralikult vastu ja näitasid natuke Austraalia loodust ka. Tädi, kes lahkus Eestist 1944. aastal, ei olnud praegu paraku kodus, vaid hoopis puhkas Hispaanias.

 

Mis oli Su uurimustöö teemaks ja miks tulid seda Austraaliasse tutvustama?

Uurin eriteenistuste ajalugu, naljatlemisi võiks mind luureajaloolaseks nimetada. Siin rääkisin sellest, mida KGB omal ajal tegi väliseestlaste ning kuidas KGB algatusel tehti filme ja kirjutati raamatuid, mille eesmärk oli väliseestlasi omavahel tülli ajada või neid kodu-eesti publiku jaoks halvustada. Miks ma tulin? Arvasin et sellise teema vastu võiks siin huvi olla ja ma ei eksinud, mind kuulati huviga.

 

Milliseid järeldusi võiks meie lugejatele Su uurimistööst välja tuua?

Võib-olla polegi see järeldus nii üllatav, aga suurelt jaolt oli väliseestlaste natsideks tembeldamise taga KGB. Et see nii võiks olla, arvati loomulikult varemgi, kuid on ikkagi suur vahe, kas seda oletada või dokumentaalselt tõestada.

 

Kes oli kuulajaskond, kas eestlased või pigem austraallased?

Balti uuringute konverentsil osalesid peamiselt välisbaltlased, aga ka kohalikud Balti riikide huvilised. Queenslandi ülikoolis jagunes kuulajaskond laias laastus kolmeks: austraallased, välisleedulased ja taiwanlased.

 

Mis Taiwani kuulajaskond teemast arvas?

Rääkisin nendega pärast loengut, tundus, et see oli neile arusaadav.

Mis saab uurimistööst edasi - see on ju nii põnev teema?

Sellest on valminud mõned artiklid, aga ega mul hetkel väga selget sihti ole, mis sellest edasi saab. Minu doktoritöö teema Tartu Ülikoolis on natuke teine ja selle peale on viimasel ajal läinud niipalju auru, et pole jõudnud seekordset teemat väga edasi uurida.

 

Palun valgusta ehk veidi lähemalt, et mida Sa doktoritöös uurisid?

Töö teema oli "Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918-1940". Uurisingi riigisaladuse kaitset laiemalt - see tähendab mitte ainult spionaa¾ivastast võitlust ehk vastuluuret, vaid ka muid ja sugugi mitte vähem tähtsaid valdkondi.

Kindlasti vajavad riigisaladused õiguslikku kaitset – seadused peavad sätestama, mis on saladus ja ühtlasi ka karistused selle lekitamise eest. Oluline on ka taustakontroll, et hoida salajaste dokumentidega töötamisest eemal riigikorra vastased isikud ja muidu pätid.

Saladuste turvaliseks ühest kohast teise toimetamiseks on oluline krüptograafia ehk salakirjade kasutamine ning korralike sidevõrkude väljaehitamine. Ja valdkondi on muidugi veel.

 

Kust sellise delikaatse teema uurimiseks materjali leidsid?

Sõjaeelse Eesti kohta on sellist arhiivimaterjali päris palju - ütleks isegi, et oluliselt rohkem kui suuremas osas teistes riikides. Kuna Eestit ei okupeeritud sõja tulemusel, jäid hävitamata paljud arhiivimaterjalid ja said pärast okupatsiooni lõppu uurijatele kättesaadavaks.

Normaalsetes tingimustes oleks dokumente alles jäänud vähem. See teeb Eesti puhul uurimise eriti huvitavaks.

 

Mida huvitavat uurimise tulemusel leidsid?

Esiteks muidugi, et saladusi on keeruline kaitsta. Tihti on oma saladusi kaitsta isegi palju keerulisem kui võõraste saladusi teada saada. Ma poleks oodanud, et tegelikult osutus saladuse õiguslik defineerimine väga keeruliseks. Võib ju küll öelda nii, et „see on see, mida teised teada saada ei tohi", aga seda täpselt piiritleda ei suudetudki. Ka järgnenud 70 aasta jooksul pole täiuslikku lahendust sellele probleemile leitud, ei Eestis ega ka mujal maailmas.

Minu jaoks oli üllatav ka see, et kui palju aega ja vaeva – mis ühtlasi tähendab ka raha – Eestis enne Teist maailmasõda saladuste kaitseks kulutati. Enne olulistele ametikohtadele määramist kontrolliti tuhandete inimeste tausta, korraga oli kasutusel kümneid erinevaid salakirju, jne. Muide, salakirjade osas jõuti 1939. aasta suvel „Sõjaväe kood nr 1" kasutuselevõtuga väga turvalise raadiosideni.

 

Nii et Eesti riik suutis oma saladusi hoida?

Suutis küll, üldiselt oli Eesti riigisaladus kindlalt kaitstud.

 

Kuhu järgmiseks reisid?

Kohe varsti lendan Iirimaale, sedakorda esinema rohkem doktoritööga seotud teemaga. Sealse konverentsil teemaks väikeriikide mereväed ja mina räägin sõja-eelse Eesti mereväe avalikest suhtest.

 

Kas 1920ndate Eestis oli ka PR juba olemas?

PR-iks seda toona muidugi ei nimetatud. Kuid rahvaga pidid suhtlema nii eraettevõtted kui riigiasutused, sealhulgas ka sõjavägi. Kaitsekulutuste vajadus pidi olema rahvale arusaadav, samas oli riigikaitses palju salajast. Siin salajase ja avaliku vahel õige tasakaalu ära tabamine oli keeruline ning minu hinnangul sai merevägi sellega eriti osavalt hakkama. Näiteks Allveelaevastiku Sihtkapitali kaudu tegeldi sellega, mida praegu nimetatakse kaasamiseks. Samas suudeti hoida saladuseloori merekindluste ümber, kuigi rajatised olid suured ja asusid pealinna vahetus läheduses.

 

Kust tuli mõte hakata luureajaloolaseks?

Eks inimesed ikka vaatavad lapsepõlves filme - nii ka mina. Spioonide värk mind väga huvitas ning kui pooleldi juhuslikult ajalugu õppima läksin, siis oli millalgi vaja valida lõputöö teema. Saigi selline valik tehtud.

 

Millised on edasised plaanid seoses Austraaliaga?

Miks mitte siia kunagi jälle tagasi tulla. See pole ilmselt mingi uudis, aga tegu on päris toreda riigiga. Siin on olemas nii Austraalia kui Euroopa plussid. Siin on soe nagu Aasias, Vaikne ookean nagu Aasias. Siin on puhas või kohati koguni puhtamgi kui Euroopas, ja nii edasi (naerab). Turisti eeliseks on, et sa ei paista kohalike jaoks silma ja sulle ei üritata jõuliselt kaupa pähe määrida. Lähed poodi, vaatad mis maksab ja kui hind sobib, siis ostad.

 

CV

Ivo Juurvee kaitses magistrikraadi Kesk-Euroopa Ülikoolis ja on alates 2005. aastast Tartu Ülikooli ajaloodoktorant. Ta on õpetanud Londoni Ülikooli Slaavi ja Ida-Euroopa Uuringute Koolis (School of Slavonic and East European Studies) ning (Eesti) Sisekaitseakadeemias ja osalenud lektorina erinevatel koolitustel. Tema peamised uurimisvaldkonnad on eriteenistuste ajalugu ning propagandaga seotud teemad, laiemalt võttes 20. sajandi poliitiline ajalugu.

Praegu osaleb Ivo kahes uurimisprojektis ning on rahvusvahelise uurimisvõrgustiku NORECENCOWAR ja Balti Uuringute Arendamise Assotsiatsiooni (AABS) liige. Ta on osalenud teaduskonverentsidel Eestis, Soomes, Lätis, Poolas, Saksamaal, Belgias, Iirimaal, USAs ja Austraalias ning kureerinud Helsingis filmiprogrammi „Propaganda Nõukogude Eesti kinos". Tema artiklit „KGB, Stasi ja Eesti luureajalugu" hinnati ajakirja Tuna 2008. aasta parimaks artikliks ja see on inspireerinud kirjanik Sofi Oksaneni tema viimase romaani „Kui tuvid kadusid" kirjutamisel.

 

Luureajaloolane Ivo Juurvee: Austraalia on hästi vitaalne riik Tartu Ülikooli ajaloodoktorant, "luureajaloolane" Ivo Juurvee käis hiljuti australlastele tutvustamas, kuidas KGB üritas omal ajal avaliku arvamusega manipuleerida ja näidata väliseestlasi natside käsilastena. Intervjuus Meie Kodule räägib Ivo oma esmamuljetest Austraalias ja Eesti riigisaladuse kaitsevõimest.
Luureajaloolane Ivo Juurvee: Austraalia on hästi vitaalne riik
Äraütlemata veebilehe arendamine kohe ära teha. Raske on võrrelda veebilehe arendamine optimeeritult suudab pakkuda millalgi kodulehe uuendamine detailsemalt terviklik lähenemine veebilehtede valmistamine kujunduslikult kui ka, ja sisukuse poolest tervikliku kodulehe valmistamine optimeeritult kuidas lähemalt elemendid
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: