Vanavaralaat

Mai- ja oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel peetakse Tallinna lähedal vanavaralaata. Sajad müüjad ja tuhanded külastajad on muutnud laada väga populaarseks.

Kuid tegemist ei ole tavapäraste laadalistega. Peamiselt näete te siin mehi. Naisi, kes oma õnnetuid kaasasid enda järel müüjate juurest ära tiriksid, te siin ei kohta. Mehed on sellel laadal heatujulised ja rõõmsad nagu lapsed jõulude ajal, kes tulevad kohale oma seltskonnaga ja kostümeeritult.   Mulle meenutasid nad kunagisi ulmehuviliste kokkutulekuid (Science Fiction Conventions), kus kõik pidid kandma näiteks filmist „Tähesõjad“ tuntud kostüüme. Kui Ameerikas ilmus minu fantaasiaromaan „Down Town“, siis kutsuti mindki sellistele kokkutulekutele.   Aga vanavaralaadal müüsid inimesed kõike, mida võib vaid ette kujutada. Mina saabusin sinna koos autotäie palkmööbliga, mida valmistavad minu head naabrid Karli Kaska ja Viljar Nõmmik ja millest ma mõni aeg tagasi juba ka juttu tegin. Küsisin Viljarilt, ega ta ei ole sugulane kaitseväe endise peakaplani Tõnis Nõmmikuga. Viljar vastas, et ta pole kindel, aga see võib küll tõsi olla. Meie kõrval müüsid ühel pool vene kaubitsejad ikoone, ohvitserimõõku, lühtreid ja Teisest ilmasõjast pärit asju, teisel pool müüs keegi aga värvilisest klaasist ehteid, mis olid üsnagi silmapaistvad.   Tähelepanuväärne on laat selle poolest, et seda on peetud kogu Nõukogude aja vältel ja see kasvab iga aastaga. Siin müüakse oma käsitööd, aga ka need, kes vajavad mingit juppi vana auto parandamiseks või vahendeid remondi tegemiseks, võivad siit endale vajaliku leida. Karli näiteks vajaski midagi oma vana veneaegse neljarattaveolise bussi jaoks. Veel paar aastat tagasi sõitsime sellega jõulude ajal läbi lume metsa kuuski tooma. Karli buss meenutab välimuselt VW bussi, aga välimusega kokkulangevus piirdubki – Karli buss võib ja suudab tungida igale poole. Lõpuks Karli leidiski selle, mida ta otsis. Aga see polnud kõik – Karli leidis laadalt ka adrale ja traktorile vajalikke osi.   Mina ei ole küll kuidagi oma naabrite palkmööbliäriga seotud, lihtsalt mu naabrid on kenad inimesed ja mulle meeldib nende valmistatud palkmööbel. Pealegi on mul võimalik nendega koos sõita mööda Eestit ning suhelda kümnete inimestega, andes mulle võimaluse tulla välja igapäevaelu rutiinist. Pealegi on Karli ja Viljari mööbel valmistatud sada protsenti Eestis ja eesti materjalist. Olen oma silmaga näinud, kuidas kõik, kes seda on ostnud, on mööbliga väga rahule jäänud. Isegi need, kes ei osta, kiidavad tehtut. Aga eestlase suust kiidusõnu just eriti tihti ju ei kuule.   Karli ja Viljar nautisid laadapäeva ja suhtlemist. Mulle tundubki, et eestlastele meeldib selline suhtlemise viis oma kauba tutvustamisel rohkem kui kõrgeklassiline müügistrateegia, nagu teevad näiteks automüüjad, matkides ameerikalikku lähenemist kliendile. Laata ilmestasid 30–40-aastased dressidesse riietunud mehed oma heavy-metal riietuse ja mootorratastega.  Nad olid tulnud kohale Soomest ekstra sellele laadale. Siin kohtasid nad oma vanu sõpru ning said muretseda oma Harley Davidsonidele vajalikke osi, mis uutena maksaksid terveid varandusi. Äkki põrkas üks laps kogemata kokku ühe mootorratturiga  ja vabandas südamlikult. Aga vanamees põrnitses poisikest niisuguse pilguga, mis oleks igaühe verest välja löönud. Tegelikus elus võis see mees olla kas pankur või ärimees, aga siin tahtis ta olla lihtsalt hirmuäratav!   Kohal olid ka mehed, kes kandsid sõjaväelikku riietust, peas kõrbetormi eest kaitsvad mütsid ja jalas vastavad saapad. Selliste meeste hulgas oli neid, kes kandsid tohutu kalleid päikeseprille ja muid aksessuaare, ning neid, kes olid endale pannud ümber vanad vene sõjaväe sinelid. Vanavaralaat erines tavapärasest populaarsest Hauka laadast Antslas, mis on perelaat. See siin oli meeste ettevõtmine. Muidugi oli kohal ka naisi, enamus neist trofeenaised miniseelikutes või mootorratturite kaaslased. Eks ma praegu natuke ka liialdasin. Igatahes 2013. aasta mais kavatsen ma sellele laadale uuesti minna ja sedakorda koos oma naise Heliga. Ma tean, et talle seal meeldiks.   Mai- ja oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel peetakse Tallinna lähedal vanavaralaata. Sajad müüjad ja tuhanded külastajad on muutnud laada väga populaarseks. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Vanavaralaat

Viido Polikarpus 5. nov. 2012

Mai- ja oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel peetakse Tallinna lähedal vanavaralaata. Sajad müüjad ja tuhanded külastajad on muutnud laada väga populaarseks.

Kuid tegemist ei ole tavapäraste laadalistega. Peamiselt näete te siin mehi. Naisi, kes oma õnnetuid kaasasid enda järel müüjate juurest ära tiriksid, te siin ei kohta. Mehed on sellel laadal heatujulised ja rõõmsad nagu lapsed jõulude ajal, kes tulevad kohale oma seltskonnaga ja kostümeeritult.   Mulle meenutasid nad kunagisi ulmehuviliste kokkutulekuid (Science Fiction Conventions), kus kõik pidid kandma näiteks filmist „Tähesõjad“ tuntud kostüüme. Kui Ameerikas ilmus minu fantaasiaromaan „Down Town“, siis kutsuti mindki sellistele kokkutulekutele.

 

Aga vanavaralaadal müüsid inimesed kõike, mida võib vaid ette kujutada. Mina saabusin sinna koos autotäie palkmööbliga, mida valmistavad minu head naabrid Karli Kaska ja Viljar Nõmmik ja millest ma mõni aeg tagasi juba ka juttu tegin. Küsisin Viljarilt, ega ta ei ole sugulane kaitseväe endise peakaplani Tõnis Nõmmikuga. Viljar vastas, et ta pole kindel, aga see võib küll tõsi olla.

Meie kõrval müüsid ühel pool vene kaubitsejad ikoone, ohvitserimõõku, lühtreid ja Teisest ilmasõjast pärit asju, teisel pool müüs keegi aga värvilisest klaasist ehteid, mis olid üsnagi silmapaistvad.

 

Tähelepanuväärne on laat selle poolest, et seda on peetud kogu Nõukogude aja vältel ja see kasvab iga aastaga. Siin müüakse oma käsitööd, aga ka need, kes vajavad mingit juppi vana auto parandamiseks või vahendeid remondi tegemiseks, võivad siit endale vajaliku leida. Karli näiteks vajaski midagi oma vana veneaegse neljarattaveolise bussi jaoks. Veel paar aastat tagasi sõitsime sellega jõulude ajal läbi lume metsa kuuski tooma. Karli buss meenutab välimuselt VW bussi, aga välimusega kokkulangevus piirdubki – Karli buss võib ja suudab tungida igale poole. Lõpuks Karli leidiski selle, mida ta otsis. Aga see polnud kõik – Karli leidis laadalt ka adrale ja traktorile vajalikke osi.

 

Mina ei ole küll kuidagi oma naabrite palkmööbliäriga seotud, lihtsalt mu naabrid on kenad inimesed ja mulle meeldib nende valmistatud palkmööbel. Pealegi on mul võimalik nendega koos sõita mööda Eestit ning suhelda kümnete inimestega, andes mulle võimaluse tulla välja igapäevaelu rutiinist. Pealegi on Karli ja Viljari mööbel valmistatud sada protsenti Eestis ja eesti materjalist. Olen oma silmaga näinud, kuidas kõik, kes seda on ostnud, on mööbliga väga rahule jäänud. Isegi need, kes ei osta, kiidavad tehtut. Aga eestlase suust kiidusõnu just eriti tihti ju ei kuule.

 

Karli ja Viljar nautisid laadapäeva ja suhtlemist. Mulle tundubki, et eestlastele meeldib selline suhtlemise viis oma kauba tutvustamisel rohkem kui kõrgeklassiline müügistrateegia, nagu teevad näiteks automüüjad, matkides ameerikalikku lähenemist kliendile.

Laata ilmestasid 30–40-aastased dressidesse riietunud mehed oma heavy-metal riietuse ja mootorratastega.  Nad olid tulnud kohale Soomest ekstra sellele laadale. Siin kohtasid nad oma vanu sõpru ning said muretseda oma Harley Davidsonidele vajalikke osi, mis uutena maksaksid terveid varandusi.

Äkki põrkas üks laps kogemata kokku ühe mootorratturiga  ja vabandas südamlikult. Aga vanamees põrnitses poisikest niisuguse pilguga, mis oleks igaühe verest välja löönud. Tegelikus elus võis see mees olla kas pankur või ärimees, aga siin tahtis ta olla lihtsalt hirmuäratav!

 

Kohal olid ka mehed, kes kandsid sõjaväelikku riietust, peas kõrbetormi eest kaitsvad mütsid ja jalas vastavad saapad. Selliste meeste hulgas oli neid, kes kandsid tohutu kalleid päikeseprille ja muid aksessuaare, ning neid, kes olid endale pannud ümber vanad vene sõjaväe sinelid.

Vanavaralaat erines tavapärasest populaarsest Hauka laadast Antslas, mis on perelaat. See siin oli meeste ettevõtmine. Muidugi oli kohal ka naisi, enamus neist trofeenaised miniseelikutes või mootorratturite kaaslased. Eks ma praegu natuke ka liialdasin.

Igatahes 2013. aasta mais kavatsen ma sellele laadale uuesti minna ja sedakorda koos oma naise Heliga. Ma tean, et talle seal meeldiks.

 

Vanavaralaat Mai- ja oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel peetakse Tallinna lähedal vanavaralaata. Sajad müüjad ja tuhanded külastajad on muutnud laada väga populaarseks.
Vanavaralaat
Ühel mu kaastöötajal on klubi veebilehe loomine võib leida häid lahendusi. Miks mitte asuda tervikliku veebilehtede programmeerimine professionaalselt samavõrd tähtis nagu visiitkaartki selle poolest hallatava lehe tegemine professionaalselt http://www.aara.ee/Kodulehe_pusikulud_46 algupärase raamistikuga veebilehtede loomine kaasaegselt ja paljude aspektide poolest mis on veebilehtede koostamine kaasaegselt on samuti kaasaegne.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: