Oktoobrikuu eestlaste Brisbane'is

Oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel sai taaskord Brisbane Eesti Seltsi üritusel süüa maitsvat hapukapsast ja kartuliputru, mis oli naelaks meeleolukale programmile.

Neli sünnipäevalast äsjavalminud kringlilt küünlaid puhumas. Foto: Airi Ilisson-Cruz Brisbane'is on käes soe suvi: soojapügalad kerkivad 30le kraadile. Soe ilm aga ei takistanud sugugi eestlaste seltskonda kogunemast igakuisel seltsiüritusel. Programm oli mitmekülgne. Kõigepealt pidas teise põlvkonna eestlane ja seltsi juhatuse liige Harry Ling värvika loengu oma juurtest ja seotusest Eestimaaga, mida vürtsitas eesti ja inglise keelsete lauludega (loengu kokkuvõte on ära toodud allpool). Edasi rääkis ajaloo õpetaja Keio Kovalevski septembri- ja oktoobrikuu tähtpäevadest ning Andres Truus esitas võluvaid klaveripalu. Ise (so artikli autor, Airi Ilisson) andsin teada uudise, et liigun vahepeal aastaks Eestisse, mistõttu lähiajal seltsiüritustele kahjuks rohkem ei jõua. "Usun siiralt, et me oleme üks erilisemaid Austraalia eestlaste seltse ning mul on olnud suur au selle pisikese, aga põneva seltsi juhatuses olla ja osa võtta meie tormilisest arengust viimasel aastal," lisasin. Kui ametlikum osa möödas, löödi klaase kokku septembri- ja oktoobrikuu sünnipäevalastega, keda oli sedakorda koguni neli: Rein Aedma (60), Ille Uscinski (93), Tarmo Saar (30) ja Tiina Taemets (81). Tubli koka Kertu Ehala kohapeal valminud kringlit maitsti mõnuga nagu ka uhket sünnipäevatorti. Oktoobrikuus on eestlastel veel teinegi üritus plaanis, ja nimelt kinoõhtu. Laupäeval, 27. oktoobril vaadatakse ühiselt lätlastega filmi The Singing Revolution ning seda filmi saab kohapeal ka DVD-l osta. Kultuuri jagub kõvasti ka ülejärgmisse üritusse. Nimelt on esimesel novembrikuu pühapäeval tulekul traditsiooniline kirjanduslik kadripäev Kultuuriklubi ja perekond Aedmate juhendusel. Seekordse ürituse raames loetakse Jüri Talveti J. Liivi luuleauhinna võitnud luuletust "Armastus". Luuletus on tõlgitud 80 keelde ning eripärane ongi seda ühte luuletust plaanis võimalikult paljudes keeltes ette lugeda. Kui kellelgi on huvi mõnes omapärases keeles etelda, siis on ta julgesti oodatud perekond Aedmatega ühendust võtma.   Muhulane Harry Ling räägib enda saamislugu.Foto: Airi Ilisson-Cruz Harry Ling: kuidas ma muhu juurteni jõudsin Juba varajasest lapseeast alates olen olnud segaduses.  Las ma toon mõned näited. Ma sündisin Lääne-Sydneys, kahe põgeniku järeltulijana. Ema nimi oli Leili ja see oli nii tore nimi, et oma tütrele panin ka nimeks Imbi Leili. Isa oli Daniel ja küllap olid nende kogemused sarnased sellele, mida on korduvalt välja toodud inimestelt, kes kasvasid üles Austraalia põgenikena. Isa on kirjutanud raamatu, mis on ühest küljest ajalooline ja teisalt kristliku perspektiiviga. Raamatu nimi on "Every Day in Jesus", seal ta räägib spirituaalsest kasvamisest, kui kolis Eestist Austraaliasse. Sydneys üles kasvada polnud lihtne ning muudatused 1960ndate ja 70ndate ühiskonnas kindlasti veelgi vaid süvendasid segadust minus. Elasime kuuel aakril Plumptonis. Meie peres oli reegel: "Räägi ainult eesti keeles!" Meil olid eesti sõbrad ja sealsamas kõrval oli anglosaksi kultuur, küllalt vaenulik välismaalaste suhtes. Ma ei saanud aru, miks sõid kõik jõulude ajal oma täidetud kalkuneid ja parte, samas kui meil oli laual hapukapsas (mida kohalikud sõbrad ema eeskujul küpsetama hakkasid). Paneme sinna kõrvale minu vanaema ja tema tuntud lause: "Ära üldse räägigi minuga venelastest - mitte mingil juhul!" Kuidas sellises kaksikpidises keskkonnas ellu jääda? Sa muutud rohkem oziks kui mõni teine! Sa keeldud osalemast igalaupäeva hommikustel reisidel Surry Hillsis asuvasse eesti kooli. Sa mõtled, mispärast sa laulad igal laupäeva hommikul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ning saluteerid sinimustvalgele lipule. Kontrastina esmaspäeva hommikul Plumptoni algkoolis vaatad sa Kuninganna Elisabeth II pilti ja laulad "Jumal, päästa meie lahke kuninganna..." Kus oli Konstantin Päts, kui teda oli vaja? Austraalia oli toona kindlasti üks teine koht, võrreldes tänasega. Alatasa pidin tegelema faktiga, et kas olen austraallane või eestlane või eesti austraallane. Kas olen väliseestlane või mitte?   Samal ajal olin mõnel alal väga osav. Näiteks NQ Cowboys - kes saidki absoluutselt ja igat moodi ära kasutatud!  Teisalt jälle olen Eesti Tennise Fännklubi Austraalia juht. Kui vaid oleksite tulnud mullu Brisbane Australian Openile ja näinud, kuidas Kaia Kanepi võidu koju viib! Oleksite näinud "väikest musta parti" sinimustvalgeks võõbatud näoga üle Pat Crafteri areeni rõkkamas, sulaselges eesti keeles: "Eestlased, kas kuulete mind! Täna õhtul on võit!"" Ja seda juba poolfinaalis!  Finaali järel tulid eestlased mind üles korjama, hüüdes "Afterparty!"... oi, milline pidu see oli! Kaia Kanepi fänniklubi juht Riho Kallus on väga pühendunud tennisele ja reisib Kanepi võistlustega kaasas. Meie võidupeo ajal helistas Rihole Eesti välisminister ja õnnitles teda.   Tahan teiega jagada mõtteid inimeselt, kes elab kahes maailmas. Ilmselgelt elan Austraalias. Samas on mu perel olnud õnne hoida alles maja, mis on lühikese jalutuskäigu kaugusel Kuressaare lossist. Paar kuud tagasi käisin taaskord külas oma emamaal. Ütlen meelega nii, inglisepäraselt - sõnale "isamaa" on natsid jätnud kohutava kõrvalmaigu. Kasvõi ooper - austraalia pool minust ei lähe ooperi lähedalegi. Aga Eestis ma käisin ooperis ära ja sain väga põneva kogemuse, sest neil oli tõlge, küll kohati päris huvitav. Näiteks "jumalarahu"  (pace of god) oli tõlgitud "jumalatükkideks" (piece of god).   Kokku olen käinud Eestis seitse korda ning, üllatus-üllatus!, abiellusin Eestis nõukogude ajal. Me rändasime mu tüdruksõbra Fionaga, seljakotid seljas, mööda Euroopat, tegime Ozi kogemust. Sõitsime rongiga Helsinkisse ja ma mõtlesin, et tutvustan oma tüdrukule sugulasi, kellest vaid ühte olin korra näinud. 30 aastat tagasi polnud kerge Eestisse saada. Meil võttis Helsinkis viis päeva, et viisa saada, ning lõpuks ühe soome turismigrupi koosseisus me selle saimegi. Samal ajal helistasin oma isa nõole Eimarile, kes osutus väga kasulikuks kontaktiks, kuna viibis parasjagu suguvõsa peol. Me saabusime Tallinna sadamasse 1982. aasta lumisel ja külmal talvel. Ootamatult oli vastas suurem hulk rahvast  - kõik need mitmelt poolt vastu tulnud sugulased, kõigil lilled kaasas. See oli uskumatu, väga liigutav ja emotsionaalne hetk! See muutis kõik mu varasemad dimensioonid - ma teadsin, et olen sealt pärit! Eimari naine Evi ajas kiiresti asjad reisigrupiga korda. Me hülgasime nad ja olime viieks päevaks oma sugulaste kätes. Ma võin ainult oletada, mida Fiona mõtles. Tüdruk Katoombast, Sinimägedest, kelle esivanemad toodi Austraaliasse vangidena 1788. aastal. Nüüd tohtisime me reisida ainult 5 miili ulatuses kesk-Tallinnas. See oli meie sisenemise tingimus, nagu ka kohustus kulutada palju raha dollaripoodides ja ööbida Viru hotellis. Me nautisime väga aega sugulaste juures ja ma üritasin tõlkida Fionale nii palju kui võimalik. Kuni mu tädi uuris: "Harry, kes see tüdruk on?" Ma vastasin: "Me abiellume kunagi, võib-olla, njah..." Tädi kadus. Tund hiljem oli ta tagasi ja sosistas mu kõrva: "Te abiellute homme!" Ma vaatasin Fionale otsa, ja ilmselt lõi minus ozi pool välja, sest ma küsisin: "Kas tahad homme abielluda?" Enne kui arvata oskasin, olid tal seljas muhu rahvariided, mul muhu vest. Ma tõlkisin luteri vaimuliku Leevi Reinaru juttu Fionale, kes vastas tõsistele küsimustele: "Jahh!" Nii sidus Fiona end abielu kaudu imeliku kaksikkeelse mehega, keda ta kohtas kui ragbit mängivat ozit!   1990. aastal läksime Eestisse kahe vanema lapse, 3-aastase Elijah' ja 12 kuuse Isaaciga. See oli muutuste ja transformatsiooni aeg, Eesti oli just saavutanud iseseisvuse ning me käisime laulu- ja tantsupeol. Seekord võisime vabalt ringi reisida ja jäime Pärnusse mu onu Jaani poole. Esmakordselt võisin külastada oma esivanemate kodukanti, Muhumaad ja Linnusi küla. Sel ajal kontrollisid vene sõdurid veel sadamates saareleminejate passe. Seal saarel sündiski, et segadus minus kadus. Inimesed räägivad hingelisest seotusest maaga, näiteks nagu aborigeenid Austraalia kohta. Tundsin, et olin jõudnud koju! Ma nägin inimesi, kes olid stereotüüpsest eestlasest erinevad ja ma tunnistan, ma siinkohal panen küsimuse alla Justin Petrone raamatu, kes näeb eestlasi tõsiste ja igavate Viljandi inimestena.  Sel päeval tegin ma avastuse. Kuigi meid on vaid üks miljon, pole eestlased sugugi tüüpiliselt stereotüüpsed, vaid vägagi erinevad inimesed.   Ma sain aru, et minu kohati kuivavõitu huumorimeel ei pärine mitte Austraaliast ega pole see ka mitte tüüpilise eestlase jagu, vaid on tehtud Muhu- ja Saaremaal! Oma perepuud tean viiesaja aasta kaugusele. Sisuliselt on kõik Muhu inimesed kuidagiviisi sugulased. 1227 oli karm võitlus Linnusis, minu kodukülas, kus mu esiisad surid vabaduse nimel. Võin kinnitada, et kui seisan selles kohas, siis tunnen spirituaalset sidet nendega, kes tol päeval surid. Nüüd on meil meie vabadus ja ma olen tänulik, et mu segadus on tänaseks kadunud. Sellest oli muidugi palju kasu - see võimaldas mul kõik oma peas läbi töötada. Selge on üks - ma võin mõtelda nagu ozi, ma mõtlen nagu eestlane, aga hingelt olen muhulane - eile, täna ja homme!   Oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel sai taaskord Brisbane Eesti Seltsi üritusel süüa maitsvat hapukapsast ja kartuliputru, mis oli naelaks meeleolukale programmile. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Oktoobrikuu eestlaste Brisbane'is

AIRI ILISSON-CRUZ 26. okt. 2012

Oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel sai taaskord Brisbane Eesti Seltsi üritusel süüa maitsvat hapukapsast ja kartuliputru, mis oli naelaks meeleolukale programmile.

Oktoobrikuu eestlaste Brisbane'is
Neli sünnipäevalast äsjavalminud kringlilt küünlaid puhumas. Foto: Airi Ilisson-Cruz

Brisbane'is on käes soe suvi: soojapügalad kerkivad 30le kraadile. Soe ilm aga ei takistanud sugugi eestlaste seltskonda kogunemast igakuisel seltsiüritusel. Programm oli mitmekülgne. Kõigepealt pidas teise põlvkonna eestlane ja seltsi juhatuse liige Harry Ling värvika loengu oma juurtest ja seotusest Eestimaaga, mida vürtsitas eesti ja inglise keelsete lauludega (loengu kokkuvõte on ära toodud allpool).

Edasi rääkis ajaloo õpetaja Keio Kovalevski septembri- ja oktoobrikuu tähtpäevadest ning Andres Truus esitas võluvaid klaveripalu. Ise (so artikli autor, Airi Ilisson) andsin teada uudise, et liigun vahepeal aastaks Eestisse, mistõttu lähiajal seltsiüritustele kahjuks rohkem ei jõua. "Usun siiralt, et me oleme üks erilisemaid Austraalia eestlaste seltse ning mul on olnud suur au selle pisikese, aga põneva seltsi juhatuses olla ja osa võtta meie tormilisest arengust viimasel aastal," lisasin.

Kui ametlikum osa möödas, löödi klaase kokku septembri- ja oktoobrikuu sünnipäevalastega, keda oli sedakorda koguni neli: Rein Aedma (60), Ille Uscinski (93), Tarmo Saar (30) ja Tiina Taemets (81).

Tubli koka Kertu Ehala kohapeal valminud kringlit maitsti mõnuga nagu ka uhket sünnipäevatorti.

Oktoobrikuus on eestlastel veel teinegi üritus plaanis, ja nimelt kinoõhtu. Laupäeval, 27. oktoobril vaadatakse ühiselt lätlastega filmi The Singing Revolution ning seda filmi saab kohapeal ka DVD-l osta.

Kultuuri jagub kõvasti ka ülejärgmisse üritusse. Nimelt on esimesel novembrikuu pühapäeval tulekul traditsiooniline kirjanduslik kadripäev Kultuuriklubi ja perekond Aedmate juhendusel.

Seekordse ürituse raames loetakse Jüri Talveti J. Liivi luuleauhinna võitnud luuletust "Armastus". Luuletus on tõlgitud 80 keelde ning eripärane ongi seda ühte luuletust plaanis võimalikult paljudes keeltes ette lugeda. Kui kellelgi on huvi mõnes omapärases keeles etelda, siis on ta julgesti oodatud perekond Aedmatega ühendust võtma.

 

Oktoobrikuu eestlaste Brisbane'is
Muhulane Harry Ling räägib enda saamislugu.Foto: Airi Ilisson-Cruz

Harry Ling: kuidas ma muhu juurteni jõudsin

Juba varajasest lapseeast alates olen olnud segaduses.  Las ma toon mõned näited.

Ma sündisin Lääne-Sydneys, kahe põgeniku järeltulijana. Ema nimi oli Leili ja see oli nii tore nimi, et oma tütrele panin ka nimeks Imbi Leili. Isa oli Daniel ja küllap olid nende kogemused sarnased sellele, mida on korduvalt välja toodud inimestelt, kes kasvasid üles Austraalia põgenikena. Isa on kirjutanud raamatu, mis on ühest küljest ajalooline ja teisalt kristliku perspektiiviga. Raamatu nimi on "Every Day in Jesus", seal ta räägib spirituaalsest kasvamisest, kui kolis Eestist Austraaliasse.

Sydneys üles kasvada polnud lihtne ning muudatused 1960ndate ja 70ndate ühiskonnas kindlasti veelgi vaid süvendasid segadust minus. Elasime kuuel aakril Plumptonis. Meie peres oli reegel: "Räägi ainult eesti keeles!" Meil olid eesti sõbrad ja sealsamas kõrval oli anglosaksi kultuur, küllalt vaenulik välismaalaste suhtes. Ma ei saanud aru, miks sõid kõik jõulude ajal oma täidetud kalkuneid ja parte, samas kui meil oli laual hapukapsas (mida kohalikud sõbrad ema eeskujul küpsetama hakkasid). Paneme sinna kõrvale minu vanaema ja tema tuntud lause: "Ära üldse räägigi minuga venelastest - mitte mingil juhul!"

Kuidas sellises kaksikpidises keskkonnas ellu jääda? Sa muutud rohkem oziks kui mõni teine! Sa keeldud osalemast igalaupäeva hommikustel reisidel Surry Hillsis asuvasse eesti kooli. Sa mõtled, mispärast sa laulad igal laupäeva hommikul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ning saluteerid sinimustvalgele lipule. Kontrastina esmaspäeva hommikul Plumptoni algkoolis vaatad sa Kuninganna Elisabeth II pilti ja laulad "Jumal, päästa meie lahke kuninganna..." Kus oli Konstantin Päts, kui teda oli vaja?

Austraalia oli toona kindlasti üks teine koht, võrreldes tänasega. Alatasa pidin tegelema faktiga, et kas olen austraallane või eestlane või eesti austraallane. Kas olen väliseestlane või mitte?

 

Samal ajal olin mõnel alal väga osav. Näiteks NQ Cowboys - kes saidki absoluutselt ja igat moodi ära kasutatud!  Teisalt jälle olen Eesti Tennise Fännklubi Austraalia juht. Kui vaid oleksite tulnud mullu Brisbane Australian Openile ja näinud, kuidas Kaia Kanepi võidu koju viib! Oleksite näinud "väikest musta parti" sinimustvalgeks võõbatud näoga üle Pat Crafteri areeni rõkkamas, sulaselges eesti keeles: "Eestlased, kas kuulete mind! Täna õhtul on võit!"" Ja seda juba poolfinaalis!  Finaali järel tulid eestlased mind üles korjama, hüüdes "Afterparty!"... oi, milline pidu see oli! Kaia Kanepi fänniklubi juht Riho Kallus on väga pühendunud tennisele ja reisib Kanepi võistlustega kaasas. Meie võidupeo ajal helistas Rihole Eesti välisminister ja õnnitles teda.

 

Tahan teiega jagada mõtteid inimeselt, kes elab kahes maailmas. Ilmselgelt elan Austraalias. Samas on mu perel olnud õnne hoida alles maja, mis on lühikese jalutuskäigu kaugusel Kuressaare lossist. Paar kuud tagasi käisin taaskord külas oma emamaal. Ütlen meelega nii, inglisepäraselt - sõnale "isamaa" on natsid jätnud kohutava kõrvalmaigu. Kasvõi ooper - austraalia pool minust ei lähe ooperi lähedalegi. Aga Eestis ma käisin ooperis ära ja sain väga põneva kogemuse, sest neil oli tõlge, küll kohati päris huvitav. Näiteks "jumalarahu"  (pace of god) oli tõlgitud "jumalatükkideks" (piece of god).

 

Kokku olen käinud Eestis seitse korda ning, üllatus-üllatus!, abiellusin Eestis nõukogude ajal. Me rändasime mu tüdruksõbra Fionaga, seljakotid seljas, mööda Euroopat, tegime Ozi kogemust. Sõitsime rongiga Helsinkisse ja ma mõtlesin, et tutvustan oma tüdrukule sugulasi, kellest vaid ühte olin korra näinud.

30 aastat tagasi polnud kerge Eestisse saada. Meil võttis Helsinkis viis päeva, et viisa saada, ning lõpuks ühe soome turismigrupi koosseisus me selle saimegi. Samal ajal helistasin oma isa nõole Eimarile, kes osutus väga kasulikuks kontaktiks, kuna viibis parasjagu suguvõsa peol.

Me saabusime Tallinna sadamasse 1982. aasta lumisel ja külmal talvel. Ootamatult oli vastas suurem hulk rahvast  - kõik need mitmelt poolt vastu tulnud sugulased, kõigil lilled kaasas. See oli uskumatu, väga liigutav ja emotsionaalne hetk! See muutis kõik mu varasemad dimensioonid - ma teadsin, et olen sealt pärit! Eimari naine Evi ajas kiiresti asjad reisigrupiga korda. Me hülgasime nad ja olime viieks päevaks oma sugulaste kätes.

Ma võin ainult oletada, mida Fiona mõtles. Tüdruk Katoombast, Sinimägedest, kelle esivanemad toodi Austraaliasse vangidena 1788. aastal. Nüüd tohtisime me reisida ainult 5 miili ulatuses kesk-Tallinnas. See oli meie sisenemise tingimus, nagu ka kohustus kulutada palju raha dollaripoodides ja ööbida Viru hotellis.

Me nautisime väga aega sugulaste juures ja ma üritasin tõlkida Fionale nii palju kui võimalik. Kuni mu tädi uuris: "Harry, kes see tüdruk on?" Ma vastasin: "Me abiellume kunagi, võib-olla, njah..." Tädi kadus. Tund hiljem oli ta tagasi ja sosistas mu kõrva: "Te abiellute homme!" Ma vaatasin Fionale otsa, ja ilmselt lõi minus ozi pool välja, sest ma küsisin: "Kas tahad homme abielluda?"

Enne kui arvata oskasin, olid tal seljas muhu rahvariided, mul muhu vest. Ma tõlkisin luteri vaimuliku Leevi Reinaru juttu Fionale, kes vastas tõsistele küsimustele: "Jahh!" Nii sidus Fiona end abielu kaudu imeliku kaksikkeelse mehega, keda ta kohtas kui ragbit mängivat ozit!

 

1990. aastal läksime Eestisse kahe vanema lapse, 3-aastase Elijah' ja 12 kuuse Isaaciga. See oli muutuste ja transformatsiooni aeg, Eesti oli just saavutanud iseseisvuse ning me käisime laulu- ja tantsupeol. Seekord võisime vabalt ringi reisida ja jäime Pärnusse mu onu Jaani poole. Esmakordselt võisin külastada oma esivanemate kodukanti, Muhumaad ja Linnusi küla. Sel ajal kontrollisid vene sõdurid veel sadamates saareleminejate passe. Seal saarel sündiski, et segadus minus kadus.

Inimesed räägivad hingelisest seotusest maaga, näiteks nagu aborigeenid Austraalia kohta. Tundsin, et olin jõudnud koju! Ma nägin inimesi, kes olid stereotüüpsest eestlasest erinevad ja ma tunnistan, ma siinkohal panen küsimuse alla Justin Petrone raamatu, kes näeb eestlasi tõsiste ja igavate Viljandi inimestena.  Sel päeval tegin ma avastuse. Kuigi meid on vaid üks miljon, pole eestlased sugugi tüüpiliselt stereotüüpsed, vaid vägagi erinevad inimesed.

 

Ma sain aru, et minu kohati kuivavõitu huumorimeel ei pärine mitte Austraaliast ega pole see ka mitte tüüpilise eestlase jagu, vaid on tehtud Muhu- ja Saaremaal! Oma perepuud tean viiesaja aasta kaugusele. Sisuliselt on kõik Muhu inimesed kuidagiviisi sugulased. 1227 oli karm võitlus Linnusis, minu kodukülas, kus mu esiisad surid vabaduse nimel. Võin kinnitada, et kui seisan selles kohas, siis tunnen spirituaalset sidet nendega, kes tol päeval surid.

Nüüd on meil meie vabadus ja ma olen tänulik, et mu segadus on tänaseks kadunud. Sellest oli muidugi palju kasu - see võimaldas mul kõik oma peas läbi töötada. Selge on üks - ma võin mõtelda nagu ozi, ma mõtlen nagu eestlane, aga hingelt olen muhulane - eile, täna ja homme!

 

Oktoobrikuu eestlaste Brisbane'is Oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel sai taaskord Brisbane Eesti Seltsi üritusel süüa maitsvat hapukapsast ja kartuliputru, mis oli naelaks meeleolukale programmile.
Oktoobrikuu eestlaste Brisbane'is
Pole palju aega möödunud, kui kodulehe tegemine kohe ära teha. Kui on kindel tähtaeg lihtsa kodulehe valmistus kujunduslikult seda on ka raske hinnata sisukalt klubi kodulehtede valmistamine kodulehe optimeerimine otsingumootoritele teadmiste poolest kiire veebilehe valmistamine saab positiivselt üldistada sisukuse poolest asjalik kodulehe loomine firma poolt väga hea pakkumine.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: