Saak saagi vastu

Enne, kui ma hakkasin Valjala poole sõitma uut sugulast kohtama küsis mu ämm "Mida sa kaasa viid? Kas seeni või moosi?" Kuna kipun arvama, et moosi teeb enamus eesti perenaisi, kellel oma marjapõõsad, siis otsustasin seente kasuks.

Vaevalt, et kõik nii palju aega metsas seenel veedavad, kui minu äi. "Omas mahlas, marineeritud või võis?" kõlas järgmine küsimus. "See, mida sul kõige enam tehtud on ja raatsid anda." Raatsimisest pole mõtet maal muidugi rääkida, vähemalt mitte lõikuskuul toiduandide suhtes. Sama päeva õhtul lahkusime Valjalast tomatitega, kui kuuldi, et meie kilehoone omad olid alles rohekad. Järgmise päeva Kuressaare külaskäigul anti kaasa selle suve esimesi lillakarva ploome ja naabertänava aiast veel kuldrenett õunu.   Nii eriline on süüa oma sugulaste kasvatatud vilju. Teatada kodukööki sisenedes, et siin on Kindlamite tomateid ja Pea pere ploome. Silme ees looklevad sugupuu oksad, mida mööda näppu ajades üritan selgeks saada sugulussidemeid. Lõhnavad tomativarred ja päevinäinud õunapuud on justkui piltlikud näited kõigist sellest, mis meid seob ja mille üle rõõmustame.   Päris uut sugulast ma tol päeval siiski kohtama ei läinud. Võiks isegi öelda, et ta oli 101 aastat jõudnud oodata, et me kohtuda saaks. Igatepidi ime: et ma tema olemasolu avastasin, et ta on terve ja selge mõistusega ning elab kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel paigast, kus ma tänu oma saarlasest ämmale ise nüüd suvitan. On see juhus või sügav saatus? "Kui kaugele peab üldse juhuse mõistet laiendama või kui kaugele võib teda laiendada, et tema abil ime mõistet tagasi tõrjuda. Ja kas seda viimast on üldse vaja?" küsis kirjanik Jaan Kross. Mis siin tõrjuda, ime ta ongi. Üks arukas tuttav on minuga jaganud, et "Juhus on Jumala soov jääda anonüümseks". Ehk juhuseid pole. Sellega nõustun hea meelega. Sellest, et Kindlamite algkodu on Valjala, sai kinnitust 2010. a. kevadel internetis oleva genealoogia programmi "Geni" kaudu. Tol korral avanes ühe arvutihiire klõpsuga minu ees viis põlve aastani 1700, mil sündis Riimu Käsper. Järgnes pimesi omapäine otsing Valjala kalmistul, mis vilja kandis: leidsingi kiviaiaäärse koha, kus üksteise läheduses puhkab palju esivanemaid, k.a. minu vana-vanaisa vend. Nüüd oligi haua hooldaja, lahkunu 70-aastane tütretütar giidina kaasas, kui käisime küünaid panemas. "Giidi" ema, 101-aastane Marie pole enam kalmistul käinud, küll aga liigub ringi oma tütre Valve majas ja aias. Pesi ja sorteeris viimati kartuleid. Ning mõte ja pilk on sulaselged. Ta rääkis, kuidas noorena meres lambaid pesi ja käis Valjalast Koikla veskil. See tähendab veskil, mis asus künka otsas 100 meetrit meie praegusest suvetalust!   Marie juurde viin järgmine kord foto pere kalmistunurgast ja küsin temalt abi. Seal on mitu hauaküngast, kus tähised puudu ja mitu kiviristi, mille kiri peaaegu tundmatuseni kadunud. Kui keegi midagigi nendest teab, siis on see ainult tema. Ta on teiste seas matnud sinna ühe üksiku sugulase ja lubanud tema haual käia. Too Viiu suri 1932, samal aastal, kui minu isa sündis...   Lubasin järgmise kuu jooksul oma kahte eakat sugulast jälle külastada. Nendest muidu vägagi delikaatne 93-aastane Aino lausa ütles, "Ära sa mind reeda, tule jälle." Tal pole oma järglasi ning elab viimased 1,5 aastat kahaneva tervise tõttu "pärijate" tagatoas Kuressaares, südames igatsedes tagasi kodutallu Meedla külla. Sinna ma tahan teda ka hirmasti viia, kas või üheks päevaks. See on vastastiku kinkimine, nagu saak saagi vastu. Temal nii palju kogemusi kadunud aegadest ja teadmisi oma inimestest; kui mina ullike nende kõige kohta vaid küsida oskaks. Peab oskama; peab eelnevalt mõtlema MIDA küsida. Mul on omakorda vastu kinkida tähelepanu, austust ja lihtlabane auto, millega teda koduõuele toimetada. Pärijad pole teda tänavu kordagi sinna viinud, väites, et ta tervis seda ei luba. Meie omavahel teame, et lubab küll. Viin ta kasvõi süles, aga viidud ta saab. Imedele peab avalisüli vastu minema.   Enne, kui ma hakkasin Valjala poole sõitma uut sugulast kohtama küsis mu ämm "Mida sa kaasa viid? Kas seeni või moosi?" Kuna kipun arvama, et moosi teeb enamus eesti perenaisi, kellel oma marjapõõsad, siis otsustasin seente kasuks. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Saak saagi vastu

Riina Kindlam, Tallinn 14. sept. 2012

Enne, kui ma hakkasin Valjala poole sõitma uut sugulast kohtama küsis mu ämm "Mida sa kaasa viid? Kas seeni või moosi?" Kuna kipun arvama, et moosi teeb enamus eesti perenaisi, kellel oma marjapõõsad, siis otsustasin seente kasuks.

Vaevalt, et kõik nii palju aega metsas seenel veedavad, kui minu äi. "Omas mahlas, marineeritud või võis?" kõlas järgmine küsimus. "See, mida sul kõige enam tehtud on ja raatsid anda." Raatsimisest pole mõtet maal muidugi rääkida, vähemalt mitte lõikuskuul toiduandide suhtes. Sama päeva õhtul lahkusime Valjalast tomatitega, kui kuuldi, et meie kilehoone omad olid alles rohekad. Järgmise päeva Kuressaare külaskäigul anti kaasa selle suve esimesi lillakarva ploome ja naabertänava aiast veel kuldrenett õunu.

 

Nii eriline on süüa oma sugulaste kasvatatud vilju. Teatada kodukööki sisenedes, et siin on Kindlamite tomateid ja Pea pere ploome. Silme ees looklevad sugupuu oksad, mida mööda näppu ajades üritan selgeks saada sugulussidemeid. Lõhnavad tomativarred ja päevinäinud õunapuud on justkui piltlikud näited kõigist sellest, mis meid seob ja mille üle rõõmustame.

 

Päris uut sugulast ma tol päeval siiski kohtama ei läinud. Võiks isegi öelda, et ta oli 101 aastat jõudnud oodata, et me kohtuda saaks. Igatepidi ime: et ma tema olemasolu avastasin, et ta on terve ja selge mõistusega ning elab kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel paigast, kus ma tänu oma saarlasest ämmale ise nüüd suvitan. On see juhus või sügav saatus?

"Kui kaugele peab üldse juhuse mõistet laiendama või kui kaugele võib teda laiendada, et tema abil ime mõistet tagasi tõrjuda. Ja kas seda viimast on üldse vaja?" küsis kirjanik Jaan Kross. Mis siin tõrjuda, ime ta ongi. Üks arukas tuttav on minuga jaganud, et "Juhus on Jumala soov jääda anonüümseks". Ehk juhuseid pole. Sellega nõustun hea meelega.

Sellest, et Kindlamite algkodu on Valjala, sai kinnitust 2010. a. kevadel internetis oleva genealoogia programmi "Geni" kaudu. Tol korral avanes ühe arvutihiire klõpsuga minu ees viis põlve aastani 1700, mil sündis Riimu Käsper. Järgnes pimesi omapäine otsing Valjala kalmistul, mis vilja kandis: leidsingi kiviaiaäärse koha, kus üksteise läheduses puhkab palju esivanemaid, k.a. minu vana-vanaisa vend. Nüüd oligi haua hooldaja, lahkunu 70-aastane tütretütar giidina kaasas, kui käisime küünaid panemas. "Giidi" ema, 101-aastane Marie pole enam kalmistul käinud, küll aga liigub ringi oma tütre Valve majas ja aias. Pesi ja sorteeris viimati kartuleid. Ning mõte ja pilk on sulaselged. Ta rääkis, kuidas noorena meres lambaid pesi ja käis Valjalast Koikla veskil. See tähendab veskil, mis asus künka otsas 100 meetrit meie praegusest suvetalust!

 

Marie juurde viin järgmine kord foto pere kalmistunurgast ja küsin temalt abi. Seal on mitu hauaküngast, kus tähised puudu ja mitu kiviristi, mille kiri peaaegu tundmatuseni kadunud. Kui keegi midagigi nendest teab, siis on see ainult tema. Ta on teiste seas matnud sinna ühe üksiku sugulase ja lubanud tema haual käia. Too Viiu suri 1932, samal aastal, kui minu isa sündis...

 

Lubasin järgmise kuu jooksul oma kahte eakat sugulast jälle külastada. Nendest muidu vägagi delikaatne 93-aastane Aino lausa ütles, "Ära sa mind reeda, tule jälle." Tal pole oma järglasi ning elab viimased 1,5 aastat kahaneva tervise tõttu "pärijate" tagatoas Kuressaares, südames igatsedes tagasi kodutallu Meedla külla. Sinna ma tahan teda ka hirmasti viia, kas või üheks päevaks. See on vastastiku kinkimine, nagu saak saagi vastu. Temal nii palju kogemusi kadunud aegadest ja teadmisi oma inimestest; kui mina ullike nende kõige kohta vaid küsida oskaks. Peab oskama; peab eelnevalt mõtlema MIDA küsida. Mul on omakorda vastu kinkida tähelepanu, austust ja lihtlabane auto, millega teda koduõuele toimetada. Pärijad pole teda tänavu kordagi sinna viinud, väites, et ta tervis seda ei luba. Meie omavahel teame, et lubab küll. Viin ta kasvõi süles, aga viidud ta saab. Imedele peab avalisüli vastu minema.

 

Saak saagi vastu Enne, kui ma hakkasin Valjala poole sõitma uut sugulast kohtama küsis mu ämm "Mida sa kaasa viid? Kas seeni või moosi?" Kuna kipun arvama, et moosi teeb enamus eesti perenaisi, kellel oma marjapõõsad, siis otsustasin seente kasuks.
Saak saagi vastu
Üks mu sõber soovitas kodulehe tegemine ja teiselt poolt samuti. Olen alatasa täheldanud veebilehtede valmistamine firmadele tasub leida usaldusväärne partner sisukuse poolest kodulehe koostamine sisukas firma aara.ee vajalik ja hobi jaoks veebilehe tegemine kujunduslikult olulistele aspektidele kindlasti tasub tellida veebilehe valmistus ja sealsamas kõrval ka
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: