Triinu Rajasalu: "Puutun oma töös kokku põnevate lugude ja saatustega"

Aastas saabub rohelisele mandrile keskmiselt 1500 noort eestlast, paljud neist otse keskkoolist, teab Eesti peakonsul Austraalias Triinu Rajasalu. Eksklusiivintervjuus Meie Kodule räägib Triinu Austraaliasse sattumisest ja konsulaadi loomisest, igapäevatöös ette tulevatest ootamatustest ning annab esialgse hinnangu hiljuti SBSi veebiküljel avaldatud rahvaloenduse andmetele.

Triinu Rajasalu ja äsja ametist tagasi astunud Queenslandi aukonsul dr. William Tõnisson. Foto: Airi Ilisson-cruz Kuidas Sa Austraaliasse sattusid? Tavapärase diplomaatilise rotatsiooni käigus. Austraalia peale ei julgenud esialgu isegi mõelda, aga siis otsustas Eesti riik Austraalias konsulaadi avada. Saabusin Sydneysse mullu augusti algul. Kuna aga Eestil ei olnud Sydneys konsulaati, kuigi oli väga tubli aukonsul Aivo Takis, siis tuli esimese asjana hakata otsima, kus võiks asuda meie kontor ja kus ise hakkan elama. Esimesed poolteist kuud elasingi meie endise aukonsuli kodus üürilisena.   Nii et ehitasite konsulaadi nullist üles. Jah, ning väga palju oli abi mõlemast endisest aukonsulist. Nii Aivo Takis kui endine aupeakonsul Malle Tohver-Tinni ja tema abi Vella Pihlak aitasid mind palju. Ja muidugi aitas Aivo assistent Kadri Stamos, kes nüüd töötab vastavatud konsulaadis. Lisaks endistele aukonsulitele sain väga palju abi Sydney Eesti Seltsilt ja muidugi kõigilt eestlastelt, kellega saabudes kokku puutusin.   Miks ei asu konsulaat Austraalia pealinnas Canberras? Seda küsitakse palju ja eks seda ka meie välisministeeriumis pikalt kaaluti. Kuid konsulaadi põhiline eesmärk on teenindada nii siin elavaid kui ajutiselt viibivaid eesti kodanikke, ja nemad asuvad enim Austraalia suuremates linnades nagu Sydney, Melbourne, Brisbane. Samuti on lennuühendus Sydneyga igasse linna väga hea.   Sydney ongi vist üks eestlaste keskpunkte? Syndey kogukond ja seltsielu on kahtlemata väga aktiivsed. Samas uued tulijad, kes saabuvad enamasti aastase noorte tööviisaga, alustavad reeglina Lääne-Austraalias, Perthis ja sealkandis asuvates erinevates kaevandustes ja farmides, samamoodi ka Põhja-Austraalias. Selleks, et teise aasta noorte tööviisa saada, peab noor tegema oma kohustuslikud kolm kuud farmi- või kaevandustööd. Kuna need on mõistlik kohe algul ära teha, siis liiguvad paljud algatuseks Lääne-Austraaliasse.   Kas seal on noortel kõige lihtsam tööd saada? Eks farmihooajad on eri osariikides erinevad ja palju liigutakse ringi. Oleneb, mida on hetkel vaja korjata - kas on käsil mango ja avokaado hooaeg, või on apelsinid, õunad, makadeemia pähklid. Vastavalt sellele liigub info sotsiaalmeedias - näiteks on Facebookis mitu eestlaste gruppi, kus uudiseid vahetatakse - ja vastavalt sellele liiguvad ka noored. Sagedasti ongi saabuja esimeseks mureks osta kasutatud auto, et siis on hea liikuda edasi järgmisesse farmi, kui töö otsa saab.   Kui palju eestlasi elab Austraalias? Mitteametlikel andmetel kusagil 9000 ringis. Ametlikult peaksid kõik oma elukoha registreerima, aga mitteametlikult ju seda ei tehta. On neid, kel on eesti pass, kuid kes ei räägi eesti keelt - nii et pilt on hästi kirju. Pärast sõda tuli siia 7000 eestlast ning neil on järeltulijaid, pluss nüüd on lisandunud noorte tööviisaga rahvas. SBSi kodulehel on üleval värsked mulluse rahvaloenduse andmed, mille kohaselt elab Austraalias vaid 1400 eestlast. Kuidas sellesse numbrisse suhtuda? Suhtuksin esialgu skeptiliselt, sest SBS on saanud vastavad numbrid selle järgi, mida märkisid vastanud oma koduseks keeleks. Paljud teise ja kolmanda põlvkonna eestlased, samuti ka teise rahvuse esindajaga abielus olijad räägivad kodus inglise keelt. Samas pole SBS arvestanud näiteks sünniriiki, rahvust või päritolu, mida rahvaloendusel ka küsiti. Kui need aluseks võtta, siis oleks tulemus teine. Hetkel pole kõiki andmeid veel Austraalia statistikaameti kodulehel üleval. Juuli keskel saab statistikat loodetavasti juba põhjalikumalt analüüsida. Veel torkas SBSi statistikast silma, et üle poole 1400 eestlasest omasid maja, sellele lisandusid veel maja eest laenu maksvad inimesed eraldi protsendina. Maja omada on Austraalias päris kallis luksus. Selline suur protsent kõlas üsna uskumatult. Küllap oli põhiliselt küsitletud rohkem vanemat põlvkonda - noorem põlvkond on enamasti sunnitud laenu võtma või rentima.   Millised on Su igapäevaülesanded Eesti konsulaadis? Põhiliselt tegeleme passitaotluste vastuvõtmise ja passide väljastamisega, kuid samuti on palju konsulaarabi juhtumeid, näiteks kui kellelgi on õnnetus juhtunud. Reeglina on lihtsalt vaja nõustamist, aga tuleb ette ka suhtlust politsei ja immigratsiooniteenistuse ning teiste ametiastustega. Seda eelkõige siis, kui on keegi sattunud kohalike seadustega pahuksisse.   Kui palju aastas keskmiselt eestlasi Austraaliasse jõuab? Viimased andmed pole veel saabunud, kuid üle-eelmisel Austraalia majandusaastal anti eestlastele välja 1500 noorte tööviisat. See ei tähenda, et kõik viisataotlejad aastaks siia jäävad - ja samas jäävad paljud jällegi teiseks aastaks. On neid, kes pärast tööviisat jäävad edasi näiteks tudengiviisaga ja lähevad ülikooli, mida Austraalia riik väga soosib. Oma teenuste ekspordist rõhub Austraalia väga palju hariduse ekspordile. Austraalias on head ülikoolid ja siin on koos väga palju üliõpilasi üle ilma. Eesti kogukond on teiste rahvustega võrreldes väga väike - näiteks on Austraalias kusagil 14 000 noorte tööviisaga iirlast. Ega Iirimaa pole ka kuigi suur, nii et elanike arvu võrreldes tuleb Iirimaalt kõige rohkem tööviisaga noori ja Eesti on teisel kohal.   Küllap on heledanahalistel inimestel Austraalias pisut lihtsam hakkama saada? Eks see on nii ja naa. Kõik oleneb endast ja tööeetikast. Eestlased üldiselt on paljudes farmides väga hinnas kui rahulikud, kohusetundlikud ja korrektsed töötajad. Ka Austraalia immigratsiooniministeeriumi inimesed räägivad, et eestlastega üldiselt probleeme pole - me ei paista kuritegevuse statistikas silma. Aga eks meid ole ka vähe. Muidugi leidub alati erandeid ja üks tõrvatilk meepotis võib ehk mõnes piirkonnas raske tööga ehitatud maine ära rikkuda. Samas mõistavad seda ka väga paljud noored. Kui me tahame, et Eestil see privileeg säiliks, et noored saavad siin kuni kaks aastat järjest tööl käia- sest mitte kõigil rahvustel, kasvõi näiteks lätlastel pole sellist tööviisa varianti - siis tuleb end korralikult ülal pidada. Olen kuulnud päris mitmest suurest farmist ja tööandjast, kel on eestlastega olnud häid kogemusi, ja soovivad edaspidi just eestlasi palgata.   Mida Austraalia reisi plaanivatele noortele soovitada? Esiteks - mitte mingil juhul lahkuda kodunt ilma reisikindlustuseta. "Mis ikka juhtuda saab!" kipuvad inimesed vahel arvama. Samas - juhtub ikka küll ning sellisel juhul on arstiabi väga kallis! Siin on olnud väga tõsiseid autoõnnetusi. Kuid juhtub ka muid asju, olgu see silmapõletik, toidu tegemisel noaga kätte lõikamine, sõrme ukse vahele jätmine või pimesoole põletik kusagil sadade kilomeetrite kaugusel lähimast asulast. Hambaravi on meeletult kallis, aga mis üle jääb, kui hammas valutab? Iga arstivisiit on alates sajast dollarist ning natuke keerulisema probleemi puhul tõuseb summa kohe üle tuhande. Meil on olnud juhtumeid, kus õnnetuste ravikulud ulatuvad üle kümnete tuhandete dollarite. See tuleb paraku kas inimesel endal või ta perel kinni maksta. Teiseks tasuks enne tulekut vaadata passi kehtivust ja võimalusel teha endale täiesti uus pass. Paljud tööviisaga noored tahavad mõnda aega seigelda Aasias. Praktiliselt kõik Aasia riigid nõuavad, et pass peab pärast sisenemist kehtima vähemalt kuus kuud. Tihtipeale ei märgata või avastatakse viimasel hetkel. Siin on kas reisi edasi lükatud või suisa ära jäetud, kuna pass kehtis üks päev vähem kui kuus kuud. Samuti võiks passist kindlasti olemas olla koopia ning passi hoida kusagil turvalises kohas. Austraalia vahemaad on väga suured, siselennud on võrreldavad pikkuselt Euroopa siselendudega ning uut passi saab teha üldjuhul ainult Sydneys. Kui pass läheb läänerannikul kaotsi, siis ilma Sydneyst läbi lendamata paraku enam riigist välja ei saa. Meil on olnud juhtumeid, kus lennatakse viis tundi Perthist, käiakse konsulaadis ära ja lennatakse õhtul tagasi. Noorte tööviisa lubab teha ka kohaliku id-kaardi (proof of age card). Sellega saab toimetada pankades, tõestada oma vanust meelelahutusasutustes - siis ei pea passi kaasas tassima.   Tegeled vist kaotatud ja uputatud passide uuendamisega päris palju. Neid lugusid on ootamatult palju. Vahel tekib võltsillusioon, et Austraalia on väga turvaline riik. Seda muidugi ka, aga randa ei tasu ikkagi asju üksi jätta. Samuti tasub baaris ja ööklubis asjadel silm peal hoida ning võimalusel pass koju kindlasse kohta jätta. Sageli on pass tagapükste taskus, sellega minnakse õhtul välja ja järgmisel hommikul lähevad kõik riided pesumasinasse, paraku koos kõige muuga. Passe on kalal käies merre uputatud, on riietega hüpatud basseini, pass taskus... Erinevalt Austraalia rahatähtedest ei pea eesti pass ujumisele vastu. Näiteks Queenslandi üleujutuste ajal sõitsid noored autoga veest läbi, nii et vesi pääses sisse. Pass sai veekahjustusi, nii et olime sunnitud uue tegema. Siin oleks passi päästnud lihtne suletav võileivakott. Kott maksab mõne sendi, aga hilisem Sydneysse lend passi järele ning kahe kuu pärast uuele passile järeleminek Sydneysse või Perthi võib minna väga kulukaks. Konsulaat teeb ka konsulaarmissioone, aga meie eelarve on piiratud. Kui jõuan korra aastas suurematesse linnadesse, on hästi. Passi ei tohi saata postiga, nii et inimene peab arvestama, et saab selle kätte kas Sydney konsulaadist või osariigi aukonsulilt. Näiteks käisin hiljuti Brisbane'is passimissioonil ja kuna Queenslandis hetkel aukonsulit alles otsitakse, peab sealne rahvas ise Sydneysse passile järgi tulema.   Mis laadi küsimusi Eestist konsulaadile laekub? Näiteks kui on mõni loodusõnnetus, siis saame päringuid kodustelt, kes oma laste pärast muretsevad, kuigi laps on hoopis teises osariigis. Neil on raske mõista siinsete vahemaade ulatust - Euroopa mõistes oleks see ju nii, et elad Eestis, aga üleujutus on Prantsusmaal. Kellega sa igapäevases töös rohkem suhtled, kas nooremate või vanemate inimestega - need põlvkonnad on Austraalias ilmselt hästi erinevad. Konsulaartöö mõttes vajavad kõige rohkem abi uued tulijad. Viimastel aastatel tullakse otse keskkooli pingist - noored, kes pole varem ehk väga palju välismaale jõudnud ja pole olnud nii kaua korraga kodust ja vanemate juurest ära. Ühekorraga on maailm lahti, oled üksi või sõpradega teisel pool maakera, ning siis kipub ikka juhtuma. Kui pole kindlat elukohta - elatakse hostelites ja liigutakse ringi - siis kipuvad dokumendid üpris kergelt kaduma või pesumasinas käima. Tööalaselt on teine suurem seltskond siinsed püsieestlased, kellel on eesti kodakondsus ja kelle pass vajab aeg-ajalt uuendamist. Samuti on väga palju neid inimesi, kes endale esmakordselt eesti passi teevad. Nad uurivad oma suguvõsa ajalugu, tõestavad oma kodakondsust - seega tegeleme hästi palju erinevate arhiividokumentide otsimisega. Eesti arhiividest tuleb otsida vanu perekirju - siin aitab üsnagi hästi säilinud sõjaeelne rahvastikuregister. Juhul, kui perekirja ei leia, siis otsime muid arhiividokumente. Vahel on inimestel ka endil alles eesti aegseid originaale - sünni- ja ristimistunnistusi. Puutun oma töö käigus kokku hästi põnevate lugude ja saatustega.   Kes need inimesed on? Oma juuri otsivad näiteks 1920ndatel Eestis sündinud inimesed, kel dokumente enam alles pole. Aga leidub ka noori, kes uurivad oma suguvõsa ajalugu. Brisbane passimissiooni viimane klient oli näiteks üks kolmekümnene noormees, kes oli võtnud ette oma suguvõsa uurimise, saanud Eestilt kõik vajalikud dokumendid ja andis esmakordse passiavalduse sisse. Paljudel neist on väga armsad Eesti perekonnanimed, kuigi vahel on "ö"-de ja "ä"-de täpid nimekujust kadunud. Huvitav on ka see, et juba mitmenda põlvkonna eestlastel on endiselt kasvõi osaliselt veel eesti nimed. Kuna siin on levinud kaks eesnime, siis tihtilugu on üks eesnimedest eestipärane. Endiselt leidub Lindasid, Toomaseid ja Pireteid, kes küll eesti keelt enam ei oska.   Kuidas eri põlvkonnad omavahel hakkama saavad? Niipalju kui Sydney elu näen, on läbisaamine hea. Seltsi juhatuses on nii vanu olijaid kui uusi tulijaid, ehk nagu keegi tabavalt märkis - "värskeid eestlasi". Kõik on leidnud oma nishi, maja on suur ja kasutust võiks isegi rohkemgi leida - kõik mahuvad ühe katuse alla ära. Samuti tehakse eri väliüritusi. Ka teistes linnades tundub, et on sarnane seis. Inimeste taustad on erinevad ja eks sellevõrra vahel nägemus asjade korraldamisest samuti, samamoodi kui Eestiski. Tundub, et selleks, et Eesti majad ja seltsid oleksid elujõulised, tuleb ajaga kaasas käia ja noori rohkem seltsiellu kaasa meelitada, neile rohkem huvitavat pakkudes. Väljakutseid jätkub.   Mis sind Austraalias kõige rohkem üllatas? Eestlaste kohalt üllatas kindlasti soojus ja abivalmidus, millega mind vastu võeti. Nii paljud inimesed aitasid, andsid nõu. Küllap on siinne avatud ja rõõmsameelne suhtlemine isegi kõige introvertsematele eestlastele külge hakanud. Just selline üksteise toetamine toimib ka paljude "värskemate" eestlaste puhul. Näiteks kui ühel on auto ja teisel mitte, siis ollakse valmis koos nädalavahetusel poodi minema ja teine hädast välja aitama. Mida ma aga ei oodanud, oli külm Austraalia talv! Siinseid maju ju ei köeta ega soojustata. Nii mõnigi eestlane on väitnud, et pole Eestis kunagi nii palju külmetanud kui siin. Austraalia talvel on tavaline magada paksude riietega kahe teki all, maja ainsaks kütteallikaks on õliradiaator. Pidev viisteist kraadi toas ja alla selle tundub Eestist vaadatuna ilmselt üsna uskumatu. Austraalias õpid ka kiiresti hindama asjaajamise kiirust. Igapäevased pisiasjad nagu uute pangakaartide muretsemine või internetiühenduse majja saamine võivad kulutada palju aega ja närvirakke. Piisab, kui lähed mõneks ajaks ära, kui hakkad igatsema Eesti efektiivselt kiireid ja turvalisi e-lahendusi.   Kuidas on Austraalia sind muutnud? Kaks peamist mõjutajat ongi inimesed ja kliima. Väljasliikumist on kindlasti rohkem. Inimesed väga avatud, vahetud ja sõbralikud - nii et muutud ise ka jutukamaks. Eestlane on harjunud, et läheb rahulikult poodi ja ajab oma asja - ta pole harjunud müüjaga juttu rääkima. Siin räägivad võõrad inimesed liftis juttu ja teretavad tänaval. Väikeses poes juhtub, et poeomanik teeb juba lühikese tutvuse järel kümme protsenti alet.   Aastas saabub rohelisele mandrile keskmiselt 1500 noort eestlast, paljud neist otse keskkoolist, teab Eesti peakonsul Austraalias Triinu Rajasalu. Eksklusiivintervjuus Meie Kodule räägib Triinu Austraaliasse sattumisest ja konsulaadi loomisest, igapäevatöös ette tulevatest ootamatustest ning annab esialgse hinnangu hiljuti SBSi veebiküljel avaldatud rahvaloenduse andmetele. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Triinu Rajasalu: "Puutun oma töös kokku põnevate lugude ja saatustega"

AIRI ILISSON-CRUZ 23. juulil 2012

Aastas saabub rohelisele mandrile keskmiselt 1500 noort eestlast, paljud neist otse keskkoolist, teab Eesti peakonsul Austraalias Triinu Rajasalu. Eksklusiivintervjuus Meie Kodule räägib Triinu Austraaliasse sattumisest ja konsulaadi loomisest, igapäevatöös ette tulevatest ootamatustest ning annab esialgse hinnangu hiljuti SBSi veebiküljel avaldatud rahvaloenduse andmetele.

Triinu Rajasalu:
Triinu Rajasalu ja äsja ametist tagasi astunud Queenslandi aukonsul dr. William Tõnisson. Foto: Airi Ilisson-cruz

Kuidas Sa Austraaliasse sattusid?

Tavapärase diplomaatilise rotatsiooni käigus. Austraalia peale ei julgenud esialgu isegi mõelda, aga siis otsustas Eesti riik Austraalias konsulaadi avada. Saabusin Sydneysse mullu augusti algul. Kuna aga Eestil ei olnud Sydneys konsulaati, kuigi oli väga tubli aukonsul Aivo Takis, siis tuli esimese asjana hakata otsima, kus võiks asuda meie kontor ja kus ise hakkan elama. Esimesed poolteist kuud elasingi meie endise aukonsuli kodus üürilisena.

 

Nii et ehitasite konsulaadi nullist üles.

Jah, ning väga palju oli abi mõlemast endisest aukonsulist. Nii Aivo Takis kui endine aupeakonsul Malle Tohver-Tinni ja tema abi Vella Pihlak aitasid mind palju. Ja muidugi aitas Aivo assistent Kadri Stamos, kes nüüd töötab vastavatud konsulaadis. Lisaks endistele aukonsulitele sain väga palju abi Sydney Eesti Seltsilt ja muidugi kõigilt eestlastelt, kellega saabudes kokku puutusin.

 

Miks ei asu konsulaat Austraalia pealinnas Canberras?

Seda küsitakse palju ja eks seda ka meie välisministeeriumis pikalt kaaluti. Kuid konsulaadi põhiline eesmärk on teenindada nii siin elavaid kui ajutiselt viibivaid eesti kodanikke, ja nemad asuvad enim Austraalia suuremates linnades nagu Sydney, Melbourne, Brisbane. Samuti on lennuühendus Sydneyga igasse linna väga hea.

 

Sydney ongi vist üks eestlaste keskpunkte?

Syndey kogukond ja seltsielu on kahtlemata väga aktiivsed. Samas uued tulijad, kes saabuvad enamasti aastase noorte tööviisaga, alustavad reeglina Lääne-Austraalias, Perthis ja sealkandis asuvates erinevates kaevandustes ja farmides, samamoodi ka Põhja-Austraalias. Selleks, et teise aasta noorte tööviisa saada, peab noor tegema oma kohustuslikud kolm kuud farmi- või kaevandustööd. Kuna need on mõistlik kohe algul ära teha, siis liiguvad paljud algatuseks Lääne-Austraaliasse.

 

Kas seal on noortel kõige lihtsam tööd saada?

Eks farmihooajad on eri osariikides erinevad ja palju liigutakse ringi. Oleneb, mida on hetkel vaja korjata - kas on käsil mango ja avokaado hooaeg, või on apelsinid, õunad, makadeemia pähklid. Vastavalt sellele liigub info sotsiaalmeedias - näiteks on Facebookis mitu eestlaste gruppi, kus uudiseid vahetatakse - ja vastavalt sellele liiguvad ka noored. Sagedasti ongi saabuja esimeseks mureks osta kasutatud auto, et siis on hea liikuda edasi järgmisesse farmi, kui töö otsa saab.

 

Kui palju eestlasi elab Austraalias?

Mitteametlikel andmetel kusagil 9000 ringis. Ametlikult peaksid kõik oma elukoha registreerima, aga mitteametlikult ju seda ei tehta. On neid, kel on eesti pass, kuid kes ei räägi eesti keelt - nii et pilt on hästi kirju. Pärast sõda tuli siia 7000 eestlast ning neil on järeltulijaid, pluss nüüd on lisandunud noorte tööviisaga rahvas.

SBSi kodulehel on üleval värsked mulluse rahvaloenduse andmed, mille kohaselt elab Austraalias vaid 1400 eestlast. Kuidas sellesse numbrisse suhtuda?

Suhtuksin esialgu skeptiliselt, sest SBS on saanud vastavad numbrid selle järgi, mida märkisid vastanud oma koduseks keeleks. Paljud teise ja kolmanda põlvkonna eestlased, samuti ka teise rahvuse esindajaga abielus olijad räägivad kodus inglise keelt.

Samas pole SBS arvestanud näiteks sünniriiki, rahvust või päritolu, mida rahvaloendusel ka küsiti. Kui need aluseks võtta, siis oleks tulemus teine. Hetkel pole kõiki andmeid veel Austraalia statistikaameti kodulehel üleval. Juuli keskel saab statistikat loodetavasti juba põhjalikumalt analüüsida.

Veel torkas SBSi statistikast silma, et üle poole 1400 eestlasest omasid maja, sellele lisandusid veel maja eest laenu maksvad inimesed eraldi protsendina. Maja omada on Austraalias päris kallis luksus. Selline suur protsent kõlas üsna uskumatult. Küllap oli põhiliselt küsitletud rohkem vanemat põlvkonda - noorem põlvkond on enamasti sunnitud laenu võtma või rentima.

 

Millised on Su igapäevaülesanded Eesti konsulaadis?

Põhiliselt tegeleme passitaotluste vastuvõtmise ja passide väljastamisega, kuid samuti on palju konsulaarabi juhtumeid, näiteks kui kellelgi on õnnetus juhtunud. Reeglina on lihtsalt vaja nõustamist, aga tuleb ette ka suhtlust politsei ja immigratsiooniteenistuse ning teiste ametiastustega. Seda eelkõige siis, kui on keegi sattunud kohalike seadustega pahuksisse.

 

Kui palju aastas keskmiselt eestlasi Austraaliasse jõuab?

Viimased andmed pole veel saabunud, kuid üle-eelmisel Austraalia majandusaastal anti eestlastele välja 1500 noorte tööviisat. See ei tähenda, et kõik viisataotlejad aastaks siia jäävad - ja samas jäävad paljud jällegi teiseks aastaks. On neid, kes pärast tööviisat jäävad edasi näiteks tudengiviisaga ja lähevad ülikooli, mida Austraalia riik väga soosib. Oma teenuste ekspordist rõhub Austraalia väga palju hariduse ekspordile. Austraalias on head ülikoolid ja siin on koos väga palju üliõpilasi üle ilma.

Eesti kogukond on teiste rahvustega võrreldes väga väike - näiteks on Austraalias kusagil 14 000 noorte tööviisaga iirlast. Ega Iirimaa pole ka kuigi suur, nii et elanike arvu võrreldes tuleb Iirimaalt kõige rohkem tööviisaga noori ja Eesti on teisel kohal.

 

Küllap on heledanahalistel inimestel Austraalias pisut lihtsam hakkama saada?

Eks see on nii ja naa. Kõik oleneb endast ja tööeetikast. Eestlased üldiselt on paljudes farmides väga hinnas kui rahulikud, kohusetundlikud ja korrektsed töötajad. Ka Austraalia immigratsiooniministeeriumi inimesed räägivad, et eestlastega üldiselt probleeme pole - me ei paista kuritegevuse statistikas silma. Aga eks meid ole ka vähe.

Muidugi leidub alati erandeid ja üks tõrvatilk meepotis võib ehk mõnes piirkonnas raske tööga ehitatud maine ära rikkuda. Samas mõistavad seda ka väga paljud noored. Kui me tahame, et Eestil see privileeg säiliks, et noored saavad siin kuni kaks aastat järjest tööl käia- sest mitte kõigil rahvustel, kasvõi näiteks lätlastel pole sellist tööviisa varianti - siis tuleb end korralikult ülal pidada.

Olen kuulnud päris mitmest suurest farmist ja tööandjast, kel on eestlastega olnud häid kogemusi, ja soovivad edaspidi just eestlasi palgata.

 

Mida Austraalia reisi plaanivatele noortele soovitada?

Esiteks - mitte mingil juhul lahkuda kodunt ilma reisikindlustuseta. "Mis ikka juhtuda saab!" kipuvad inimesed vahel arvama. Samas - juhtub ikka küll ning sellisel juhul on arstiabi väga kallis! Siin on olnud väga tõsiseid autoõnnetusi. Kuid juhtub ka muid asju, olgu see silmapõletik, toidu tegemisel noaga kätte lõikamine, sõrme ukse vahele jätmine või pimesoole põletik kusagil sadade kilomeetrite kaugusel lähimast asulast. Hambaravi on meeletult kallis, aga mis üle jääb, kui hammas valutab? Iga arstivisiit on alates sajast dollarist ning natuke keerulisema probleemi puhul tõuseb summa kohe üle tuhande.

Meil on olnud juhtumeid, kus õnnetuste ravikulud ulatuvad üle kümnete tuhandete dollarite. See tuleb paraku kas inimesel endal või ta perel kinni maksta.

Teiseks tasuks enne tulekut vaadata passi kehtivust ja võimalusel teha endale täiesti uus pass. Paljud tööviisaga noored tahavad mõnda aega seigelda Aasias. Praktiliselt kõik Aasia riigid nõuavad, et pass peab pärast sisenemist kehtima vähemalt kuus kuud. Tihtipeale ei märgata või avastatakse viimasel hetkel. Siin on kas reisi edasi lükatud või suisa ära jäetud, kuna pass kehtis üks päev vähem kui kuus kuud.

Samuti võiks passist kindlasti olemas olla koopia ning passi hoida kusagil turvalises kohas. Austraalia vahemaad on väga suured, siselennud on võrreldavad pikkuselt Euroopa siselendudega ning uut passi saab teha üldjuhul ainult Sydneys. Kui pass läheb läänerannikul kaotsi, siis ilma Sydneyst läbi lendamata paraku enam riigist välja ei saa. Meil on olnud juhtumeid, kus lennatakse viis tundi Perthist, käiakse konsulaadis ära ja lennatakse õhtul tagasi.

Noorte tööviisa lubab teha ka kohaliku id-kaardi (proof of age card). Sellega saab toimetada pankades, tõestada oma vanust meelelahutusasutustes - siis ei pea passi kaasas tassima.

 

Tegeled vist kaotatud ja uputatud passide uuendamisega päris palju.

Neid lugusid on ootamatult palju. Vahel tekib võltsillusioon, et Austraalia on väga turvaline riik. Seda muidugi ka, aga randa ei tasu ikkagi asju üksi jätta. Samuti tasub baaris ja ööklubis asjadel silm peal hoida ning võimalusel pass koju kindlasse kohta jätta.

Sageli on pass tagapükste taskus, sellega minnakse õhtul välja ja järgmisel hommikul lähevad kõik riided pesumasinasse, paraku koos kõige muuga. Passe on kalal käies merre uputatud, on riietega hüpatud basseini, pass taskus... Erinevalt Austraalia rahatähtedest ei pea eesti pass ujumisele vastu.

Näiteks Queenslandi üleujutuste ajal sõitsid noored autoga veest läbi, nii et vesi pääses sisse. Pass sai veekahjustusi, nii et olime sunnitud uue tegema. Siin oleks passi päästnud lihtne suletav võileivakott. Kott maksab mõne sendi, aga hilisem Sydneysse lend passi järele ning kahe kuu pärast uuele passile järeleminek Sydneysse või Perthi võib minna väga kulukaks.

Konsulaat teeb ka konsulaarmissioone, aga meie eelarve on piiratud. Kui jõuan korra aastas suurematesse linnadesse, on hästi. Passi ei tohi saata postiga, nii et inimene peab arvestama, et saab selle kätte kas Sydney konsulaadist või osariigi aukonsulilt. Näiteks käisin hiljuti Brisbane'is passimissioonil ja kuna Queenslandis hetkel aukonsulit alles otsitakse, peab sealne rahvas ise Sydneysse passile järgi tulema.

 

Mis laadi küsimusi Eestist konsulaadile laekub?

Näiteks kui on mõni loodusõnnetus, siis saame päringuid kodustelt, kes oma laste pärast muretsevad, kuigi laps on hoopis teises osariigis. Neil on raske mõista siinsete vahemaade ulatust - Euroopa mõistes oleks see ju nii, et elad Eestis, aga üleujutus on Prantsusmaal.

Kellega sa igapäevases töös rohkem suhtled, kas nooremate või vanemate inimestega - need põlvkonnad on Austraalias ilmselt hästi erinevad.

Konsulaartöö mõttes vajavad kõige rohkem abi uued tulijad. Viimastel aastatel tullakse otse keskkooli pingist - noored, kes pole varem ehk väga palju välismaale jõudnud ja pole olnud nii kaua korraga kodust ja vanemate juurest ära. Ühekorraga on maailm lahti, oled üksi või sõpradega teisel pool maakera, ning siis kipub ikka juhtuma. Kui pole kindlat elukohta - elatakse hostelites ja liigutakse ringi - siis kipuvad dokumendid üpris kergelt kaduma või pesumasinas käima.

Tööalaselt on teine suurem seltskond siinsed püsieestlased, kellel on eesti kodakondsus ja kelle pass vajab aeg-ajalt uuendamist. Samuti on väga palju neid inimesi, kes endale esmakordselt eesti passi teevad. Nad uurivad oma suguvõsa ajalugu, tõestavad oma kodakondsust - seega tegeleme hästi palju erinevate arhiividokumentide otsimisega. Eesti arhiividest tuleb otsida vanu perekirju - siin aitab üsnagi hästi säilinud sõjaeelne rahvastikuregister. Juhul, kui perekirja ei leia, siis otsime muid arhiividokumente. Vahel on inimestel ka endil alles eesti aegseid originaale - sünni- ja ristimistunnistusi. Puutun oma töö käigus kokku hästi põnevate lugude ja saatustega.

 

Kes need inimesed on?

Oma juuri otsivad näiteks 1920ndatel Eestis sündinud inimesed, kel dokumente enam alles pole. Aga leidub ka noori, kes uurivad oma suguvõsa ajalugu. Brisbane passimissiooni viimane klient oli näiteks üks kolmekümnene noormees, kes oli võtnud ette oma suguvõsa uurimise, saanud Eestilt kõik vajalikud dokumendid ja andis esmakordse passiavalduse sisse.

Paljudel neist on väga armsad Eesti perekonnanimed, kuigi vahel on "ö"-de ja "ä"-de täpid nimekujust kadunud. Huvitav on ka see, et juba mitmenda põlvkonna eestlastel on endiselt kasvõi osaliselt veel eesti nimed. Kuna siin on levinud kaks eesnime, siis tihtilugu on üks eesnimedest eestipärane. Endiselt leidub Lindasid, Toomaseid ja Pireteid, kes küll eesti keelt enam ei oska.

 

Kuidas eri põlvkonnad omavahel hakkama saavad?

Niipalju kui Sydney elu näen, on läbisaamine hea. Seltsi juhatuses on nii vanu olijaid kui uusi tulijaid, ehk nagu keegi tabavalt märkis - "värskeid eestlasi". Kõik on leidnud oma nishi, maja on suur ja kasutust võiks isegi rohkemgi leida - kõik mahuvad ühe katuse alla ära. Samuti tehakse eri väliüritusi. Ka teistes linnades tundub, et on sarnane seis. Inimeste taustad on erinevad ja eks sellevõrra vahel nägemus asjade korraldamisest samuti, samamoodi kui Eestiski. Tundub, et selleks, et Eesti majad ja seltsid oleksid elujõulised, tuleb ajaga kaasas käia ja noori rohkem seltsiellu kaasa meelitada, neile rohkem huvitavat pakkudes. Väljakutseid jätkub.

 

Mis sind Austraalias kõige rohkem üllatas?

Eestlaste kohalt üllatas kindlasti soojus ja abivalmidus, millega mind vastu võeti. Nii paljud inimesed aitasid, andsid nõu. Küllap on siinne avatud ja rõõmsameelne suhtlemine isegi kõige introvertsematele eestlastele külge hakanud. Just selline üksteise toetamine toimib ka paljude "värskemate" eestlaste puhul. Näiteks kui ühel on auto ja teisel mitte, siis ollakse valmis koos nädalavahetusel poodi minema ja teine hädast välja aitama.

Mida ma aga ei oodanud, oli külm Austraalia talv! Siinseid maju ju ei köeta ega soojustata. Nii mõnigi eestlane on väitnud, et pole Eestis kunagi nii palju külmetanud kui siin. Austraalia talvel on tavaline magada paksude riietega kahe teki all, maja ainsaks kütteallikaks on õliradiaator. Pidev viisteist kraadi toas ja alla selle tundub Eestist vaadatuna ilmselt üsna uskumatu.

Austraalias õpid ka kiiresti hindama asjaajamise kiirust. Igapäevased pisiasjad nagu uute pangakaartide muretsemine või internetiühenduse majja saamine võivad kulutada palju aega ja närvirakke. Piisab, kui lähed mõneks ajaks ära, kui hakkad igatsema Eesti efektiivselt kiireid ja turvalisi e-lahendusi.

 

Kuidas on Austraalia sind muutnud?

Kaks peamist mõjutajat ongi inimesed ja kliima. Väljasliikumist on kindlasti rohkem. Inimesed väga avatud, vahetud ja sõbralikud - nii et muutud ise ka jutukamaks. Eestlane on harjunud, et läheb rahulikult poodi ja ajab oma asja - ta pole harjunud müüjaga juttu rääkima. Siin räägivad võõrad inimesed liftis juttu ja teretavad tänaval. Väikeses poes juhtub, et poeomanik teeb juba lühikese tutvuse järel kümme protsenti alet.

 

Triinu Rajasalu: "Puutun oma töös kokku põnevate lugude ja saatustega" Aastas saabub rohelisele mandrile keskmiselt 1500 noort eestlast, paljud neist otse keskkoolist, teab Eesti peakonsul Austraalias Triinu Rajasalu. Eksklusiivintervjuus Meie Kodule räägib Triinu Austraaliasse sattumisest ja konsulaadi loomisest, igapäevatöös ette tulevatest ootamatustest ning annab esialgse hinnangu hiljuti SBSi veebiküljel avaldatud rahvaloenduse andmetele.
Triinu Rajasalu:
Hooga alustades ettevõtte kodulehe valmistamine kohe ära teha. Netis tuleb tähelepanu pöörata mahukama lehe tegemine firma poolt ja see ei ole juhuslik ülimalt tervikliku veebilehe valmistamine rohkem kui juba tellida kodulehtede arendamine kui ka, lisaks kõigele on kodulehe arendamine kiiresti ja töötab kõigil platvormidel.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: