Võidupüha Thirlmeres

Peab võitma ainult iseenese, siis on võidetud ka vaenlane. Albert Kivikas

Lipuvalves on Bruno Tohver ja Ottomar Murakas. Foto: Meelis RosmaIgal inimesel on oma lugu. Lugu, mis sisaldab võite ja kaotusi, loobumisi ja saavutusi, katsumusi ja lahendusi. Iga inimese lugu on aga ka osa suuremast loost – meil kõigil on oma rahvuslik, kultuuriline, keeleline kuuluvus ja päritolu, mille sisse meie isiklikud lood on põimunud, ning mis samuti sisaldab nii süngemaid kui helgemaid toone.   Juunikuu on ainulaadne aeg aastaringis, mis kutsub meid austama meie rahvusikku lugu kolme erineva kogemuse varal - 4. juunil pühitseme Eesti lipu päeva, 14. juunil Leinapäeva ja 23. juunil Võidupüha. Piltlikult seoksin iga neist tähtpäevadest ühega meie trikoloori värvidest. Sinine on taeva ja tõe sümbol – oma lippu heisates tunnistame me tõde, et oleme vabadusele kutsutud rahvas taeva all. Must on leina ja kaduvuse värv – nagu iga vaba rahvas, oleme meiegi pidanud seisma silmitsi kannatuste, surma ja hävitusega. Valge on rõõmu ja ülestõusmise värv – meiegi ajalugu sisaldab väiksemaid ja suuremaid võite, mis meie ellu valgust, sära ja rõõmu toovad. Just seda valgust, sära ja rõõmu tähistasid Sydney ja Thirlmere eestlased piduliku Võidupüha kontsert-aktusega 23. juuni pärastlõunal Thirlmere Eesti Küla saalis.   Ühise laulu "Eesti Lipp" saatel toodi sisse rahvusvärvides lipud, misjärel härra August Kangro tervitas oma avasõnas aktuse korraldaja, Eesti Võitlejate Ühing Austraalias, nimel lähedalt ja kaugelt kokku tulnud rahvast. Ta meenutas Võidupüha ajaloolist konteksti ning sidus Võidupüha võimalikkuse, sellele eelnenud, aga ka hiljem järgnenud võitlused, eesti rahva hinges peituva kustumatu igatsusega õiguse, vabaduse ja iseseisvuse järele, mis meid on kandnud, innustanud ja alal hoidnud läbi mitmete keeruliste aegade.   Langenud võitlejatele pühendatud mälestuspalvuse eel tervitas Sydney Jaani koguduse õpetaja Meelis Rosma kõiki kohalviibijaid kui võitjaid ning selgitas oma mõttekäiku lausudes, et kuna ja kuni me tähistame Võidupüha, oleme me kindlasti võitjad. Ta juhtis tähelepanu ka Pühakirja sõnumile, et andes me saame ja loobudes me leiame – „Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle" (Mt 10:39). Õpetaja Rosma sõnas, et Võidupühal mälestame ja austame just neid, kes läbi aegade ei ole pidanud paljuks loobuda oma mugavusest ja ka oma elust, selleks, et seista julgesti vastu oma kodu ja perekonda, Eesti riiki ja rahvast, eesti keelt ja meelt hävitavatele jõududele. Palvus lõpes mälestuslauluga „Puhake, paremad pojad", Eesti Meeskoor Austraalias meeste esituses.   Proua Tiina Kase kutsus meid vaimus kodumaa radadele praost Einar Kiviste kirja pandud värsiridadel – „Eesti, mu armas isade maa", misjärel astus kõnepulti dr. Inno Salasoo. Oma sõnavõtus mõtiskles dr. Salasoo eestlusega seotud võitluste ja võitude üle siin, Austraalias, meie tänases päevas ja kontekstis. Ta kinnitas, et kui me suudame seista selle eest, et meie lapsed õpivad juba enne kooli minekut ära eesti keele sõnas ja kirjas, oleme võidelnud head võitlust. Tunnistuseks sellest, et tegu pole lihtsalt ilusa unistusega, tõi dr. Salasoo välja Mudilasringi tegevuse Sydneys, mis koondab eesti emasid ja lapsi emakeelses mängus, laulus ja keeleõppes.   Kõnele järgnes luuleesitlus proua Hellen Upsi poolt, kes Jaan Erro värsistatud luuletusega „Emakene kodumaa", valmistas teed aktuse kulminatsioonile, milleks oli Thirlmere ja Sydney ühendkoori kõlav ühislaul dr. Inno Salasoo juhatusel. Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole" ja Ülo Vinteri „Laul Põhjamaast" kostsid kaunilt üle saali ning ühendasid käesoleva hetke paljude mälestustega läbi aja ja ruumi.   Härra Ottomar Murakas tänas lõppsõnas kõiki esinejaid, osalejaid ja abilisi ning kutsus aktuselisi üles laulma üheskoos Eesti Hümni. Seejärel saadeti lipud välja ning koosviibimine jätkus vabas ja mitteametlikus vormis. Thirlmere Eesti Küla naispere oli pannud kokku köögitoimkonna, kes kandis head hoolt selle eest keegi ei peaks tühja kõhuga jääma ning seltskondlikku juttu jätkus veel tükiks ajaks. Varsti selgus, et meie keskel istus abielupaar, kelle jaoks see päev oli iseäranis võidukas - nimelt täitus härra ja proua Mesilasel just 23. juunil 65. abieluaastapäev. See topelttähtpäev oli elavaks näiteks sellest, kuidas meie rahvuslik lugu ja ühe perekonna isiklik lugu võivad omavahel läbi põimuda. Üheskoos lauldi noorpaarile: „Nad elagu..." ning jagati häid soove ja õnnitlusi.   Vabadussõjas võidelnud mehi ja naisi meie keskel enam ei ole, iga aastaga jäävad hõredamaks ka nende read, kes isiklikult on tundnud või kohanud Vabadussõja veterane. Seda olulisemaks muutub aga vajadus Võidupüha tähistamise järele, sest võidud ja võitudele teed sillutanud ohvrid väärivad teadvustamist, austamist ja tunnustamist – meie rahva ajaloos nõndasamuti nagu meie isiklikus elus. Palju tänu Eesti Võitlejate Ühingule Austraalias, kes on jätkuvalt selle eest head hoolt kandnud, et Võidupüha väärikalt pühitsemist leiaks. Elu Issand õnnistagu teid ja meid kõigis meie võitlustes.   Õpetaja Meelis Rosma Peab võitma ainult iseenese, siis on võidetud ka vaenlane. Albert Kivikas suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Võidupüha Thirlmeres

MEELIS ROSMA 7. juulil 2012

Peab võitma ainult iseenese, siis on võidetud ka vaenlane.
Albert Kivikas

Võidupüha Thirlmeres
Lipuvalves on Bruno Tohver ja Ottomar Murakas. Foto: Meelis Rosma

Igal inimesel on oma lugu. Lugu, mis sisaldab võite ja kaotusi, loobumisi ja saavutusi, katsumusi ja lahendusi. Iga inimese lugu on aga ka osa suuremast loost – meil kõigil on oma rahvuslik, kultuuriline, keeleline kuuluvus ja päritolu, mille sisse meie isiklikud lood on põimunud, ning mis samuti sisaldab nii süngemaid kui helgemaid toone.

 

Juunikuu on ainulaadne aeg aastaringis, mis kutsub meid austama meie rahvusikku lugu kolme erineva kogemuse varal - 4. juunil pühitseme Eesti lipu päeva, 14. juunil Leinapäeva ja 23. juunil Võidupüha. Piltlikult seoksin iga neist tähtpäevadest ühega meie trikoloori värvidest. Sinine on taeva ja tõe sümbol – oma lippu heisates tunnistame me tõde, et oleme vabadusele kutsutud rahvas taeva all. Must on leina ja kaduvuse värv – nagu iga vaba rahvas, oleme meiegi pidanud seisma silmitsi kannatuste, surma ja hävitusega. Valge on rõõmu ja ülestõusmise värv – meiegi ajalugu sisaldab väiksemaid ja suuremaid võite, mis meie ellu valgust, sära ja rõõmu toovad. Just seda valgust, sära ja rõõmu tähistasid Sydney ja Thirlmere eestlased piduliku Võidupüha kontsert-aktusega 23. juuni pärastlõunal Thirlmere Eesti Küla saalis.

 

Ühise laulu "Eesti Lipp" saatel toodi sisse rahvusvärvides lipud, misjärel härra August Kangro tervitas oma avasõnas aktuse korraldaja, Eesti Võitlejate Ühing Austraalias, nimel lähedalt ja kaugelt kokku tulnud rahvast. Ta meenutas Võidupüha ajaloolist konteksti ning sidus Võidupüha võimalikkuse, sellele eelnenud, aga ka hiljem järgnenud võitlused, eesti rahva hinges peituva kustumatu igatsusega õiguse, vabaduse ja iseseisvuse järele, mis meid on kandnud, innustanud ja alal hoidnud läbi mitmete keeruliste aegade.

 

Langenud võitlejatele pühendatud mälestuspalvuse eel tervitas Sydney Jaani koguduse õpetaja Meelis Rosma kõiki kohalviibijaid kui võitjaid ning selgitas oma mõttekäiku lausudes, et kuna ja kuni me tähistame Võidupüha, oleme me kindlasti võitjad. Ta juhtis tähelepanu ka Pühakirja sõnumile, et andes me saame ja loobudes me leiame – „Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle" (Mt 10:39). Õpetaja Rosma sõnas, et Võidupühal mälestame ja austame just neid, kes läbi aegade ei ole pidanud paljuks loobuda oma mugavusest ja ka oma elust, selleks, et seista julgesti vastu oma kodu ja perekonda, Eesti riiki ja rahvast, eesti keelt ja meelt hävitavatele jõududele. Palvus lõpes mälestuslauluga „Puhake, paremad pojad", Eesti Meeskoor Austraalias meeste esituses.

 

Proua Tiina Kase kutsus meid vaimus kodumaa radadele praost Einar Kiviste kirja pandud värsiridadel – „Eesti, mu armas isade maa", misjärel astus kõnepulti dr. Inno Salasoo. Oma sõnavõtus mõtiskles dr. Salasoo eestlusega seotud võitluste ja võitude üle siin, Austraalias, meie tänases päevas ja kontekstis. Ta kinnitas, et kui me suudame seista selle eest, et meie lapsed õpivad juba enne kooli minekut ära eesti keele sõnas ja kirjas, oleme võidelnud head võitlust. Tunnistuseks sellest, et tegu pole lihtsalt ilusa unistusega, tõi dr. Salasoo välja Mudilasringi tegevuse Sydneys, mis koondab eesti emasid ja lapsi emakeelses mängus, laulus ja keeleõppes.

 

Kõnele järgnes luuleesitlus proua Hellen Upsi poolt, kes Jaan Erro värsistatud luuletusega „Emakene kodumaa", valmistas teed aktuse kulminatsioonile, milleks oli Thirlmere ja Sydney ühendkoori kõlav ühislaul dr. Inno Salasoo juhatusel. Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole" ja Ülo Vinteri „Laul Põhjamaast" kostsid kaunilt üle saali ning ühendasid käesoleva hetke paljude mälestustega läbi aja ja ruumi.

 

Härra Ottomar Murakas tänas lõppsõnas kõiki esinejaid, osalejaid ja abilisi ning kutsus aktuselisi üles laulma üheskoos Eesti Hümni. Seejärel saadeti lipud välja ning koosviibimine jätkus vabas ja mitteametlikus vormis. Thirlmere Eesti Küla naispere oli pannud kokku köögitoimkonna, kes kandis head hoolt selle eest keegi ei peaks tühja kõhuga jääma ning seltskondlikku juttu jätkus veel tükiks ajaks. Varsti selgus, et meie keskel istus abielupaar, kelle jaoks see päev oli iseäranis võidukas - nimelt täitus härra ja proua Mesilasel just 23. juunil 65. abieluaastapäev. See topelttähtpäev oli elavaks näiteks sellest, kuidas meie rahvuslik lugu ja ühe perekonna isiklik lugu võivad omavahel läbi põimuda. Üheskoos lauldi noorpaarile: „Nad elagu..." ning jagati häid soove ja õnnitlusi.

 

Vabadussõjas võidelnud mehi ja naisi meie keskel enam ei ole, iga aastaga jäävad hõredamaks ka nende read, kes isiklikult on tundnud või kohanud Vabadussõja veterane. Seda olulisemaks muutub aga vajadus Võidupüha tähistamise järele, sest võidud ja võitudele teed sillutanud ohvrid väärivad teadvustamist, austamist ja tunnustamist – meie rahva ajaloos nõndasamuti nagu meie isiklikus elus. Palju tänu Eesti Võitlejate Ühingule Austraalias, kes on jätkuvalt selle eest head hoolt kandnud, et Võidupüha väärikalt pühitsemist leiaks. Elu Issand õnnistagu teid ja meid kõigis meie võitlustes.

 

Õpetaja Meelis Rosma

Võidupüha Thirlmeres Peab võitma ainult iseenese, siis on võidetud ka vaenlane. Albert Kivikas
Võidupüha Thirlmeres
Üks mu sõber soovitas selge struktuuriga netilehtede tegemine sest kvaliteet maksab. Põhjalikumalt mõeldes võiks veebilehe tegemine asjatundjatelt on pakkumine ning lisaks väiksema kodulehtede tegemine kujunduslikult veebileht reaalselt kasutatav paarileheküljelise kodulehe loomine sealsamas on palju näiteid vaid paari nädalaga tutvustava kodulehe valmistamine mõistlikult asjatundjaid kaasates.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: