Eesti ajakirjanikud missioonil Austraalias

Eesti ajakirjanikud Enn Hallik ja Tiit Lääne tulid märtsikuus Austraaliasse korjereisile, eesmärgiks eestlaste ajaloo säilitamine. Kolme nädala jooksul kohtuti paljude eestlastega neljas osariigis ja kokku tehti 40 pikka intervjuud. Meie Kodu sai ajakirjanikel nööbist kinni ja uudishimutses natuke.

Enn Hallik, Tiina Taemets, Tiit Lääne. Seiklesite Austraalias kolm nädalat ringi ja kohtusite siinsete eestlastega. Mis teid siia tõi? Enn Hallik: Ilmet hakkab võtma, täpsemalt reaalsuseks saama kahe lehemehe, Tiit Lääne ja minu ammune idee koguda, kuni on veel võimalik, eestlaste Eestist lahkumise ja uuel kodumaal alustamise tundelisi, sageli traagilisi, aga eranditult omanäolisi ja põnevaid lugusid. Tahame koguda neid minemise lugusid võimalikult kogu maailmast, ja anda välja esimese kogumiku sarjast "Meritsi maailma" juba sel sügisel. Kui esimene raamat tuleb huvitav – ja materjal, mis meil juba on, ütleb, et tuleb, siis ilmub järgmisel aastal järgmine raamat ja nii edasi, kuni aastani 2018 ehk Eesti 100. sünnipäeva aastal on neid raamatuid riiulis kuus. Ütleme siis kokkuvõtlikult nii – meid tõi oma esimesele korjereisile Austraaliasse missioon eestlaste ajalugu säilitada.   Iga pagulaseestlase elulugu on kindlasti raamatut väärt. Mille järgi teie oma valiku intervjueeritavate osas tegite? Enn Hallik: Kõigepealt anname endile aru, et oleme rongist maha jäänud ja näeme praegu veel vaid tagatulesid. Ehk siis – see põlvkond, kes suure sõja ajal või selle viimastel päevadel pääsemisvõimalusi otsis, on suures osas juba lahkunud või praegu lahkumas. Müts maha praeguste üheksakümneste ees, kes meile oma lugusid jutustasid, ja nende hämmastava vitaalsuse ees, aga kahjuks on paljud lood ning fotod kaduvikku läinud. Niisiis tegime oma valiku esmaselt intervjueeritavate vanust silmas pidades – et ikka jõuaks ajast kasvõi sammukese ees olla. Et ei peaks kuulma ühe või teise lahkumisest ja pead vangutama – näe, temaga jäigi rääkimata. Me oleme hea sõbra ja kolleegi Tiiduga palju koos reisinud, Austraalias, USA-s, Kanadas, Rootsis ja mujal sealsete eestlastega kohtunud ja hiljem seda kahjutunnet kogenud. Nüüd leidsime ühelt missioonitundega Eesti suurfirmalt tuge ja saime oma projekti alustada. Arvame, et meie intervjueeritavate nimekiri kasvab kiiresti, kui info sellest raamatusarjast levib. Esimesi valikuid mõjutasid palju ka meie endi senised tutvused ja tuttavate tuttavatelt saadud info. Näiteks juhatasid meid paljude huvitavate inimeste juurde Heidi ja Rein Aedma Gold Coastis. Miks valisime esimeseks intervjuureisiks just Austraalia? Ütleme siis nii, et hakkasime ühest kaugemast nurgast pihta. Aga me oleme juba jõudnud teha kiire tööreisi ka Rootsi Göteborgi ja hankida materjali veel USA-st, Kanadast ning Saksamaalt.   Intervjuud viisid teid nelja osariiki. Kui paljude eestlastega kohtusite? Enn Hallik: Alustasime Queenslandist, kus töötasime Gold Coastis ja Brisbane'is. Sealt lendasime South Australiasse Adelaide'i, edasi Melbourne'i Victoria osariigis ja Sydneysse New South Walesis. Sydneyst käisime veel ära pealinn Canberras ja eestlaste külas Thirlmere'is. Seega neli osariiki pluss üks tähtis territoorium. Kokku tegime kahe peale 40 pikka intervjuud, millest loomulikult kaugeltki kõik ei mahu esimesse raamatusse, aga on huvitavad ja väärtuslikud. Alvar Lõuendi, August Kangro, Kalju Adamsoni ja teiste uskumatud sõjaseiklused ning Tiina Taemetsa legendaarne vabadusvõitlus on meil igatahes kirjas ja praegu lugudeks vormistamisel.   Siinsed eestlased on Eesti mõistes väga heal järjel ja võivad vabalt nautida muretut pensionipõlve. Mida ühist on siinsetel eestlastel? Enn Hallik: Üks ühine joon on lahkus ja vastutulelikkus. Täname südamest suure abi ja kaastöö eest Heidi ja Rein Aedmad Gold Coastis; Ilvi Kaldi, Edgars "Juku" Briedist, Iivo Tuult, Alvar ja Helvi Lõuendit, Relika Alliksaar Williamsi ja tema abikaasa Davidit Adelaide'is; Reet, Rein ja Indrek Jõgistet Melbourne'is; Maiju Altpere-Woodheadi ja Reet Bergmanni Canberras; Edmund "Taat" Rannikot ja Lea Holmi Thirlmere'is ning Reet Simmulit ja Kalev Wildingut Sydneys. Väiksemaid abilisi oli meil veel, kõigile aitäh. Kui nüüd intervjueeritavate poole vaatame, siis ühine oli ehk see alguse raskus, millest nooremad kodueestlased väga aru ei pruugi saada. Kuidas läbi raskuste Austraaliasse saadi, seal riigi poolt määratud kohal – mehed tihti metsatöödel, naised haiglates või ettekandjatena, kaks aastat töötati. Kuidas põgenikena sisserännanuisse kõik kohalikud just hästi ei suhtunud. Aga eestlase usinus ja elujõud viisid meie inimese ikka mäest üles, olgu see kui järsk tahes. Ühine on ka jääv armastus kodumaa vastu. Väga mitmed ütlesid meile – siin on kõik hästi, meil pole mingeid probleeme, aga mu süda on Eestis või vähemalt Euroopas. Seda oli liigutav kuulda keset kohisevaid eukalüpte ja valgeid kakaduusid.   Mis oli teie jaoks selle reisi tipphetk ja mis kõige ootamatum avastus? Enn Hallik: Tipphetki tunnetasime õige mitmeid ja seotud olid need nii meid abistanud inimeste omakasupüüdmatuse kui mitme intervjueeritava juttude ning nende albumitest leitud fotodega. Veel viimasel Austraalias oldud päeval kohtusime 100-aastase härrasmehe, hea mälu ja terase mõistusega Leo Praksiga ning saime temalt foto, millel ta on hobuse seljas kõrvuti legendaarse kolonel Harald Riipaluga. Fantastiline! Avastus oli seegi, et absoluutselt kõik, kellega rääkisime, ütlesid momentaalselt ja täpselt, kui mitu korda on nad Eestis käinud. Kolm, seitse, koguni 41 korda. Kas ei ole see täpse numbri une pealt teadmine märgiline? Märgiline on seegi, et paljud vestluskaaslased Eestis kas korterit või esivanemate pärandmaja omavad ning Austraalia talvest võimalusel Eesti suvesse kipuvad. Nii loodame paljusid tuttavaid juunist augustini Eestimaal kohata.   Millal lood kaante vahele saavad? Enn Hallik: Kuna oleme minemas tööle ka Londoni olümpiamängudele – muide, ajakirjanikena on see meile mõlemale juba 11. olümpia ja rohkem pole eestlastest kirjas kellelgi, siis üritame lood enne juuli lõppu nii valmis kirjutada kui läbiloetuina intervjueeritavatelt ka tagasi saada. Et siis oktoobris trükisooja raamatut peos hoida.   Ja plaanite siiapoole veel reisida? Enn Hallik: See sõltub sellest, kuidas täieneb meie infopank ja jagub toetust, milleta me seda projekti kuidagi vedada ei saa, aga mina olen valmis kohe uue Austraalia-reisi ette võtma. Sest, tuletan veel üks kord meelde, meil on selle eesti rahva ajaloo killuhaaval päästmise missiooniga ülimalt kiire. Tõsi, enne uuesti Austraaliasse tulemist on meil vaja käia intervjueerimas rahvuskaaslasi Ameerika mandri ida- ja läänerannikul. Aga – kutsuge ja me tuleme!   Eesti ajakirjanikud Enn Hallik ja Tiit Lääne tulid märtsikuus Austraaliasse korjereisile, eesmärgiks eestlaste ajaloo säilitamine. Kolme nädala jooksul kohtuti paljude eestlastega neljas osariigis ja kokku tehti 40 pikka intervjuud. Meie Kodu sai ajakirjanikel nööbist kinni ja uudishimutses natuke. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Eesti ajakirjanikud missioonil Austraalias

Aune Vetik 31. mail 2012

Eesti ajakirjanikud Enn Hallik ja Tiit Lääne tulid märtsikuus Austraaliasse korjereisile, eesmärgiks eestlaste ajaloo säilitamine. Kolme nädala jooksul kohtuti paljude eestlastega neljas osariigis ja kokku tehti 40 pikka intervjuud. Meie Kodu sai ajakirjanikel nööbist kinni ja uudishimutses natuke.

Eesti ajakirjanikud missioonil Austraalias
Enn Hallik, Tiina Taemets, Tiit Lääne.

Seiklesite Austraalias kolm nädalat ringi ja kohtusite siinsete eestlastega. Mis teid siia tõi?

Enn Hallik: Ilmet hakkab võtma, täpsemalt reaalsuseks saama kahe lehemehe, Tiit Lääne ja minu ammune idee koguda, kuni on veel võimalik, eestlaste Eestist lahkumise ja uuel kodumaal alustamise tundelisi, sageli traagilisi, aga eranditult omanäolisi ja põnevaid lugusid. Tahame koguda neid minemise lugusid võimalikult kogu maailmast, ja anda välja esimese kogumiku sarjast "Meritsi maailma" juba sel sügisel. Kui esimene raamat tuleb huvitav – ja materjal, mis meil juba on, ütleb, et tuleb, siis ilmub järgmisel aastal järgmine raamat ja nii edasi, kuni aastani 2018 ehk Eesti 100. sünnipäeva aastal on neid raamatuid riiulis kuus.

Ütleme siis kokkuvõtlikult nii – meid tõi oma esimesele korjereisile Austraaliasse missioon eestlaste ajalugu säilitada.

 

Iga pagulaseestlase elulugu on kindlasti raamatut väärt. Mille järgi teie oma valiku intervjueeritavate osas tegite?

Enn Hallik: Kõigepealt anname endile aru, et oleme rongist maha jäänud ja näeme praegu veel vaid tagatulesid. Ehk siis – see põlvkond, kes suure sõja ajal või selle viimastel päevadel pääsemisvõimalusi otsis, on suures osas juba lahkunud või praegu lahkumas. Müts maha praeguste üheksakümneste ees, kes meile oma lugusid jutustasid, ja nende hämmastava vitaalsuse ees, aga kahjuks on paljud lood ning fotod kaduvikku läinud.

Niisiis tegime oma valiku esmaselt intervjueeritavate vanust silmas pidades – et ikka jõuaks ajast kasvõi sammukese ees olla. Et ei peaks kuulma ühe või teise lahkumisest ja pead vangutama – näe, temaga jäigi rääkimata. Me oleme hea sõbra ja kolleegi Tiiduga palju koos reisinud, Austraalias, USA-s, Kanadas, Rootsis ja mujal sealsete eestlastega kohtunud ja hiljem seda kahjutunnet kogenud. Nüüd leidsime ühelt missioonitundega Eesti suurfirmalt tuge ja saime oma projekti alustada.

Arvame, et meie intervjueeritavate nimekiri kasvab kiiresti, kui info sellest raamatusarjast levib. Esimesi valikuid mõjutasid palju ka meie endi senised tutvused ja tuttavate tuttavatelt saadud info. Näiteks juhatasid meid paljude huvitavate inimeste juurde Heidi ja Rein Aedma Gold Coastis.

Miks valisime esimeseks intervjuureisiks just Austraalia? Ütleme siis nii, et hakkasime ühest kaugemast nurgast pihta. Aga me oleme juba jõudnud teha kiire tööreisi ka Rootsi Göteborgi ja hankida materjali veel USA-st, Kanadast ning Saksamaalt.

 

Intervjuud viisid teid nelja osariiki. Kui paljude eestlastega kohtusite?

Enn Hallik: Alustasime Queenslandist, kus töötasime Gold Coastis ja Brisbane'is. Sealt lendasime South Australiasse Adelaide'i, edasi Melbourne'i Victoria osariigis ja Sydneysse New South Walesis. Sydneyst käisime veel ära pealinn Canberras ja eestlaste külas Thirlmere'is. Seega neli osariiki pluss üks tähtis territoorium.

Kokku tegime kahe peale 40 pikka intervjuud, millest loomulikult kaugeltki kõik ei mahu esimesse raamatusse, aga on huvitavad ja väärtuslikud. Alvar Lõuendi, August Kangro, Kalju Adamsoni ja teiste uskumatud sõjaseiklused ning Tiina Taemetsa legendaarne vabadusvõitlus on meil igatahes kirjas ja praegu lugudeks vormistamisel.

 

Siinsed eestlased on Eesti mõistes väga heal järjel ja võivad vabalt nautida muretut pensionipõlve. Mida ühist on siinsetel eestlastel?

Enn Hallik: Üks ühine joon on lahkus ja vastutulelikkus. Täname südamest suure abi ja kaastöö eest Heidi ja Rein Aedmad Gold Coastis; Ilvi Kaldi, Edgars "Juku" Briedist, Iivo Tuult, Alvar ja Helvi Lõuendit, Relika Alliksaar Williamsi ja tema abikaasa Davidit Adelaide'is; Reet, Rein ja Indrek Jõgistet Melbourne'is; Maiju Altpere-Woodheadi ja Reet Bergmanni Canberras; Edmund "Taat" Rannikot ja Lea Holmi Thirlmere'is ning Reet Simmulit ja Kalev Wildingut Sydneys. Väiksemaid abilisi oli meil veel, kõigile aitäh.

Kui nüüd intervjueeritavate poole vaatame, siis ühine oli ehk see alguse raskus, millest nooremad kodueestlased väga aru ei pruugi saada. Kuidas läbi raskuste Austraaliasse saadi, seal riigi poolt määratud kohal – mehed tihti metsatöödel, naised haiglates või ettekandjatena, kaks aastat töötati. Kuidas põgenikena sisserännanuisse kõik kohalikud just hästi ei suhtunud. Aga eestlase usinus ja elujõud viisid meie inimese ikka mäest üles, olgu see kui järsk tahes.

Ühine on ka jääv armastus kodumaa vastu. Väga mitmed ütlesid meile – siin on kõik hästi, meil pole mingeid probleeme, aga mu süda on Eestis või vähemalt Euroopas. Seda oli liigutav kuulda keset kohisevaid eukalüpte ja valgeid kakaduusid.

 

Mis oli teie jaoks selle reisi tipphetk ja mis kõige ootamatum avastus?

Enn Hallik: Tipphetki tunnetasime õige mitmeid ja seotud olid need nii meid abistanud inimeste omakasupüüdmatuse kui mitme intervjueeritava juttude ning nende albumitest leitud fotodega. Veel viimasel Austraalias oldud päeval kohtusime 100-aastase härrasmehe, hea mälu ja terase mõistusega Leo Praksiga ning saime temalt foto, millel ta on hobuse seljas kõrvuti legendaarse kolonel Harald Riipaluga. Fantastiline!

Avastus oli seegi, et absoluutselt kõik, kellega rääkisime, ütlesid momentaalselt ja täpselt, kui mitu korda on nad Eestis käinud. Kolm, seitse, koguni 41 korda. Kas ei ole see täpse numbri une pealt teadmine märgiline?

Märgiline on seegi, et paljud vestluskaaslased Eestis kas korterit või esivanemate pärandmaja omavad ning Austraalia talvest võimalusel Eesti suvesse kipuvad. Nii loodame paljusid tuttavaid juunist augustini Eestimaal kohata.

 

Millal lood kaante vahele saavad?

Enn Hallik: Kuna oleme minemas tööle ka Londoni olümpiamängudele – muide, ajakirjanikena on see meile mõlemale juba 11. olümpia ja rohkem pole eestlastest kirjas kellelgi, siis üritame lood enne juuli lõppu nii valmis kirjutada kui läbiloetuina intervjueeritavatelt ka tagasi saada. Et siis oktoobris trükisooja raamatut peos hoida.

 

Ja plaanite siiapoole veel reisida?

Enn Hallik: See sõltub sellest, kuidas täieneb meie infopank ja jagub toetust, milleta me seda projekti kuidagi vedada ei saa, aga mina olen valmis kohe uue Austraalia-reisi ette võtma. Sest, tuletan veel üks kord meelde, meil on selle eesti rahva ajaloo killuhaaval päästmise missiooniga ülimalt kiire. Tõsi, enne uuesti Austraaliasse tulemist on meil vaja käia intervjueerimas rahvuskaaslasi Ameerika mandri ida- ja läänerannikul. Aga – kutsuge ja me tuleme!

 

Eesti ajakirjanikud missioonil Austraalias Eesti ajakirjanikud Enn Hallik ja Tiit Lääne tulid märtsikuus Austraaliasse korjereisile, eesmärgiks eestlaste ajaloo säilitamine. Kolme nädala jooksul kohtuti paljude eestlastega neljas osariigis ja kokku tehti 40 pikka intervjuud. Meie Kodu sai ajakirjanikel nööbist kinni ja uudishimutses natuke.
Eesti ajakirjanikud missioonil Austraalias
Lõpuks saan jagada selge struktuuriga veebilehe tegemine firma poolt teemal, mis annab lisainfot. Meistritööna ajastatud selge veebilehtede tegemine kui see on hästi tehtud sisukuse poolest uus kodulehe valmistamine kiiresti kogu lugu www.aara.ee miks mitte uurida ka suurema kodulehtede tegemine sealsamas on palju näiteid juhul kui hallatava kodulehtede valmistus kuidas lähemalt elemendid
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: