Melbourne'i eestlased pidasid aasta koosolekut – muljeid uuelt juhatuse liikmelt Jaanika Tork

18. märtsil toimus Melbourne’i Eesti Ühing “Kodu” aasta peakoosolek, millest võttis osa 23 ühingu liiget. Küllaltki uue liikmena olin mõnevõrra üllatunud – sain teada, et ühingul on kokku liikmeid 239, osavõtt seega üsna vähearvuline.

Hea on uskuda juhatuse võimesse igal juhul toime tulla, ent me kõik teame ka seda, et kes ka riiklikul tasemel valitsuse valimisel ei osale, hiljem valitsuse tööd kritiseerida ei saa. Lisaks on alati toredam ühiseid asju koos teha. Koosolekut valiti juhatama Bruno Metsar, ja pärast mälestushetke ühingu lahkunud liikmete auks asuti produktiivselt päevakorra juurde.   Saime ülevaate ühingu möödunud aasta tegevusest, mille sekka mahtus üsna mitmeid üritusi. Melbourne'i eesti kogukonna iga-aastasesse tegevusse kuuluvad emadepäeva, jaanipäeva ja Võidupüha, taasiseseisvumispäeva, Välis-Eesti päeva, jõulude ja Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamised. Rõõm oli tõdeda, et kuigi ühingust oli viimase aasta jooksul erinevatel põhjustel mitmeid liikmeid lahkunud, oli ka juurde tulnud pea sama palju ning viimane üritus Melbourne'i Eesti Majas, Vabariigi Aastapäeva tähistamine, oli tõepoolest rahvarohke. Eesti kogukonna jätkusuutlikuse huvides oleks igati tervitatav taoline osavõtt ka tulevikus. Oli ka vähema hulga osalistega üritusi, muuhulgas tekkis küsimus, kas jätkata videofilmide pealelõunate korraldamist, mida selle aasta jooksul toimus korda kaheksa ning mille osavõtt on järjest kahanenud. Mitmed liikmed avaldasid arvamust, et suures osas on määravaks ka näidatav film, ehk et kui oleks mida vaadata, oleks ka vaatajaid. Mis on kvaliteetne ja väärt film, on muidugi raske määratleda, ent eks siingi aitab osalejate endi hääl. Otsustati, et veel ei lõpetata tegevust, ent nüüd peavad kõik, kes soovivad ka tulevikus üheskoos Eesti filme või teleseeriaid vaadata, kindlasti kohale tulema – korraldajad soovivad ju ka näha, et on kellele korraldada! Sündmuste arutelu käigus tekkis ka küsimus, kuidas eristada üritusi, mis on korraldatud eesti kogukonnale ehk ühingule ning erapidu. Mureks oli erinevate seltskondade eraldumine (nooremad-vanemad) ja et sellega jääb ehk koostegemisi vähemaks. Üldine seisukoht tundus aga olevat, et sõpruskondade omavaheline läbikäimine ei mõjuta ühingu tegevust ning selle väljakuulutatud üritusi.   Lisaks juhatuse korraldatule käib Melbourne's koos mitmeid allorganisatsioone, nagu rahvatantsurühm, laulukoor, spordiring, naiskoor, etnograafia-käsitöö, seenioride klubi ja eesti keele klass, arhiiv, raamatukogu.   Edasi tutvusime ühingu rahalise poolega. Eelarve on küllaltki stabiilne, möödunud aruande perioodi jooksul sai ühing ka küllaltki koguka annetuse.   Ühingu uueks juhatuseks valiti seekord kaheksa liiget. Nendeks on Sirje Jõgi, Heldur Laul, Bruno Metsar, Ants Noormets, Jaanika Tork, Milvi Vaikma, Rein Valling ja Maret Wocadlo. Jõudu ja pealehakkamist tulevaks aastaks meile kõigile!   Seejärel oli aega ka arutada jooksvaid küsimusi. Üheks peamiseks mureks on endiselt info liikuvus – kust kaudu levitada tegevuste kohta teavet? Nooremad ja uuemad liikmed ei pruugi lugeda ajalehte, ega ka saada teatelehte, kui nad pole veel liikmeks astunud. Vanemad seevastu ei pruugi kasutada internetti ning pealegi puudub hetkel endiselt üks hea ametlik veebikeskkond just Melbourne'i tegevuse kajastamiseks. Tehti ettepanek siiski koostada ka e-kirjaloend ja eks uus juhatus saab kommunikatsiooniprobleemi lahata ja püüda leida lahendusi.   Sellise erinevate suhtluskanalite ning generatsioonide erinevuste lainel läks arutelu ka edasi. See on hetkel endiselt ääretult aktuaalne teema. Ühest küljest oleks tore, kui noorema põlvkonna esindajaid oleks ühingu tegevuses rohkem, teisalt aga on endiselt küsimus selles, et kuidas neid köita? Mis aitaks ületada seda põlvkondade vahelist lõhe? Kui vaadata asja ka nn Uue Eestlase vaatenurgast, siis on siin mängus enamat, kui vanus. See Eesti Vabariik, mida on siinpool ookeani kaugetes mälestustes pühaks peetud ja mingis mõttes ajakapslis hoitud, ei pruugi olla päris seesama Eesti Riik, mis praegu elab ja kehtib. Kui saalist avaldati nördimust, et miks piduliku aktuse asemel noored pikniku pidama sõidavad, või miks on ununenud oskus hoida lipuga silmsidet selle sissetoomise ajal, võin mina üllatusega vastata, et küll on hästi, et noored üldse aastapäeva tähistavad! Ning eks ta ole, et me võtame sini-must-valge lehvimist niivõrd iseenesestmõistetava nähtusena, et lipule alati austust avaldada ei ole igaühel meeles. Kas tasub aga olla šokeeritud, või suhelda, õpetada ja arutada, miks ühed teevad ühtmoodi, ja teised teistmoodi?   Leian, et jätkusuutlikuse üheks oluliseks elemendiks on ka arengu ning adaptsioonivõime. Kui vaatleme mitmete arenenud maade rahvuslikke pühasid, on vähe neid, kes seda väga formaalsel kujul tähistavad. Et seltskond noori võtab ette midagi ühist selle päeva üle rõõmustamiseks, siis on ju tõenäoliselt mõte ikkagi selles, et oleme koos eestlased ja mõtleme sel päeval oma rahvuse ja maa peale. Kahjuks on praegu paljusid, kelle jaoks on see vaid päev, mis tähendab pikemat magamist ja õhtul televiisorist vastuvõtu kleitide arvustamist. Tähelepanek, et uued Eesti noored pole huvitatud vanadega Kaera-Jaani tantsimisest, kehtib ka vastupidiselt – paraku ei taha enamus vanemaid ka mõista näiteks seda, miks Tormise regilaulu saadab raju Metsatöll või noortega koos hämaras ja lärmakas keskkonnas Genkat fännata. Üks pole ju hea ja teine paha, vaid inimesed ja ajad on lihtsalt erinevad. Siin tuleb mängu vastastikune mõistmine – kuidas korraldada siis olulisemad sündmused nii, et saaksid kokku noor ja vana, ja kuidas anda kummalegi ka enda ruum ja tegevus? Isiklikult olen seda meelt, et kindlasti peaksid ka nooremad mõistma, et on asju, mis on pühamad, kui ehk napid eluaastad tajuda suudavad ning mille suhtes tasuks kuulata, mida vanemail öelda on. Teisalt ei tasu aga ka kõike, mis on teistmoodi kui vanasti, automaatselt allakäiguks nimetada. Nagu ikka, on tarvis rohkem mõistmist ja vähem hukka mõistmist. Siin on tööd meile kõigile.   Koosolek lõppes sellega, et lauldi hümni, ja seda sirgelt seistes, mitte lösutades ega käed rüpes. Ja oli väga ilus kuulata, et isegi 23 häält panid maja kaunilt kõlama.2012 MEÜ juhatus. Vasakult: Jaanika Tork, Sirje Jõgi, Heldur Laul, Bruno Metsar, Rein Valling, Ants Noormets, Milvi Vaikma, Maret Wocadlo. Foto: Hannes Aasamets 18. märtsil toimus Melbourne’i Eesti Ühing “Kodu” aasta peakoosolek, millest võttis osa 23 ühingu liiget. Küllaltki uue liikmena olin mõnevõrra üllatunud – sain teada, et ühingul on kokku liikmeid 239, osavõtt seega üsna vähearvuline. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Melbourne'i eestlased pidasid aasta koosolekut – muljeid uuelt juhatuse liikmelt Jaanika Tork

Jaanika Tork 10. aprillil 2012

18. märtsil toimus Melbourne’i Eesti Ühing “Kodu” aasta peakoosolek, millest võttis osa 23 ühingu liiget. Küllaltki uue liikmena olin mõnevõrra üllatunud – sain teada, et ühingul on kokku liikmeid 239, osavõtt seega üsna vähearvuline.

Hea on uskuda juhatuse võimesse igal juhul toime tulla, ent me kõik teame ka seda, et kes ka riiklikul tasemel valitsuse valimisel ei osale, hiljem valitsuse tööd kritiseerida ei saa. Lisaks on alati toredam ühiseid asju koos teha. Koosolekut valiti juhatama Bruno Metsar, ja pärast mälestushetke ühingu lahkunud liikmete auks asuti produktiivselt päevakorra juurde.

 

Saime ülevaate ühingu möödunud aasta tegevusest, mille sekka mahtus üsna mitmeid üritusi. Melbourne'i eesti kogukonna iga-aastasesse tegevusse kuuluvad emadepäeva, jaanipäeva ja Võidupüha, taasiseseisvumispäeva, Välis-Eesti päeva, jõulude ja Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamised. Rõõm oli tõdeda, et kuigi ühingust oli viimase aasta jooksul erinevatel põhjustel mitmeid liikmeid lahkunud, oli ka juurde tulnud pea sama palju ning viimane üritus Melbourne'i Eesti Majas, Vabariigi Aastapäeva tähistamine, oli tõepoolest rahvarohke. Eesti kogukonna jätkusuutlikuse huvides oleks igati tervitatav taoline osavõtt ka tulevikus. Oli ka vähema hulga osalistega üritusi, muuhulgas tekkis küsimus, kas jätkata videofilmide pealelõunate korraldamist, mida selle aasta jooksul toimus korda kaheksa ning mille osavõtt on järjest kahanenud. Mitmed liikmed avaldasid arvamust, et suures osas on määravaks ka näidatav film, ehk et kui oleks mida vaadata, oleks ka vaatajaid. Mis on kvaliteetne ja väärt film, on muidugi raske määratleda, ent eks siingi aitab osalejate endi hääl. Otsustati, et veel ei lõpetata tegevust, ent nüüd peavad kõik, kes soovivad ka tulevikus üheskoos Eesti filme või teleseeriaid vaadata, kindlasti kohale tulema – korraldajad soovivad ju ka näha, et on kellele korraldada! Sündmuste arutelu käigus tekkis ka küsimus, kuidas eristada üritusi, mis on korraldatud eesti kogukonnale ehk ühingule ning erapidu. Mureks oli erinevate seltskondade eraldumine (nooremad-vanemad) ja et sellega jääb ehk koostegemisi vähemaks. Üldine seisukoht tundus aga olevat, et sõpruskondade omavaheline läbikäimine ei mõjuta ühingu tegevust ning selle väljakuulutatud üritusi.

 

Lisaks juhatuse korraldatule käib Melbourne's koos mitmeid allorganisatsioone, nagu rahvatantsurühm, laulukoor, spordiring, naiskoor, etnograafia-käsitöö, seenioride klubi ja eesti keele klass, arhiiv, raamatukogu.

 

Edasi tutvusime ühingu rahalise poolega. Eelarve on küllaltki stabiilne, möödunud aruande perioodi jooksul sai ühing ka küllaltki koguka annetuse.

 

Ühingu uueks juhatuseks valiti seekord kaheksa liiget. Nendeks on Sirje Jõgi, Heldur Laul, Bruno Metsar, Ants Noormets, Jaanika Tork, Milvi Vaikma, Rein Valling ja Maret Wocadlo. Jõudu ja pealehakkamist tulevaks aastaks meile kõigile!

 

Seejärel oli aega ka arutada jooksvaid küsimusi. Üheks peamiseks mureks on endiselt info liikuvus – kust kaudu levitada tegevuste kohta teavet? Nooremad ja uuemad liikmed ei pruugi lugeda ajalehte, ega ka saada teatelehte, kui nad pole veel liikmeks astunud. Vanemad seevastu ei pruugi kasutada internetti ning pealegi puudub hetkel endiselt üks hea ametlik veebikeskkond just Melbourne'i tegevuse kajastamiseks. Tehti ettepanek siiski koostada ka e-kirjaloend ja eks uus juhatus saab kommunikatsiooniprobleemi lahata ja püüda leida lahendusi.

 

Sellise erinevate suhtluskanalite ning generatsioonide erinevuste lainel läks arutelu ka edasi. See on hetkel endiselt ääretult aktuaalne teema. Ühest küljest oleks tore, kui noorema põlvkonna esindajaid oleks ühingu tegevuses rohkem, teisalt aga on endiselt küsimus selles, et kuidas neid köita? Mis aitaks ületada seda põlvkondade vahelist lõhe? Kui vaadata asja ka nn Uue Eestlase vaatenurgast, siis on siin mängus enamat, kui vanus. See Eesti Vabariik, mida on siinpool ookeani kaugetes mälestustes pühaks peetud ja mingis mõttes ajakapslis hoitud, ei pruugi olla päris seesama Eesti Riik, mis praegu elab ja kehtib. Kui saalist avaldati nördimust, et miks piduliku aktuse asemel noored pikniku pidama sõidavad, või miks on ununenud oskus hoida lipuga silmsidet selle sissetoomise ajal, võin mina üllatusega vastata, et küll on hästi, et noored üldse aastapäeva tähistavad! Ning eks ta ole, et me võtame sini-must-valge lehvimist niivõrd iseenesestmõistetava nähtusena, et lipule alati austust avaldada ei ole igaühel meeles. Kas tasub aga olla šokeeritud, või suhelda, õpetada ja arutada, miks ühed teevad ühtmoodi, ja teised teistmoodi?

 

Leian, et jätkusuutlikuse üheks oluliseks elemendiks on ka arengu ning adaptsioonivõime. Kui vaatleme mitmete arenenud maade rahvuslikke pühasid, on vähe neid, kes seda väga formaalsel kujul tähistavad. Et seltskond noori võtab ette midagi ühist selle päeva üle rõõmustamiseks, siis on ju tõenäoliselt mõte ikkagi selles, et oleme koos eestlased ja mõtleme sel päeval oma rahvuse ja maa peale. Kahjuks on praegu paljusid, kelle jaoks on see vaid päev, mis tähendab pikemat magamist ja õhtul televiisorist vastuvõtu kleitide arvustamist. Tähelepanek, et uued Eesti noored pole huvitatud vanadega Kaera-Jaani tantsimisest, kehtib ka vastupidiselt – paraku ei taha enamus vanemaid ka mõista näiteks seda, miks Tormise regilaulu saadab raju Metsatöll või noortega koos hämaras ja lärmakas keskkonnas Genkat fännata. Üks pole ju hea ja teine paha, vaid inimesed ja ajad on lihtsalt erinevad. Siin tuleb mängu vastastikune mõistmine – kuidas korraldada siis olulisemad sündmused nii, et saaksid kokku noor ja vana, ja kuidas anda kummalegi ka enda ruum ja tegevus? Isiklikult olen seda meelt, et kindlasti peaksid ka nooremad mõistma, et on asju, mis on pühamad, kui ehk napid eluaastad tajuda suudavad ning mille suhtes tasuks kuulata, mida vanemail öelda on. Teisalt ei tasu aga ka kõike, mis on teistmoodi kui vanasti, automaatselt allakäiguks nimetada. Nagu ikka, on tarvis rohkem mõistmist ja vähem hukka mõistmist. Siin on tööd meile kõigile.

 

Koosolek lõppes sellega, et lauldi hümni, ja seda sirgelt seistes, mitte lösutades ega käed rüpes. Ja oli väga ilus kuulata, et isegi 23 häält panid maja kaunilt kõlama.

Melbourne'i eestlased pidasid aasta koosolekut – muljeid uuelt juhatuse liikmelt Jaanika Tork
2012 MEÜ juhatus. Vasakult: Jaanika Tork, Sirje Jõgi, Heldur Laul, Bruno Metsar, Rein Valling, Ants Noormets, Milvi Vaikma, Maret Wocadlo. Foto: Hannes Aasamets
Melbourne'i eestlased pidasid aasta koosolekut – muljeid uuelt juhatuse liikmelt Jaanika Tork 18. märtsil toimus Melbourne’i Eesti Ühing “Kodu” aasta peakoosolek, millest võttis osa 23 ühingu liiget. Küllaltki uue liikmena olin mõnevõrra üllatunud – sain teada, et ühingul on kokku liikmeid 239, osavõtt seega üsna vähearvuline.
Melbourne'i eestlased pidasid aasta koosolekut – muljeid uuelt juhatuse liikmelt Jaanika Tork
Kõlab isegi uskumatult kodulehe valmistamine asjatundjatelt teemal, mis annab lisainfot. Optimeeritult peaks olema efektiivne kodulehtede valmistamine sama tähtis kui ajakiri samas artiklite kodulehtede valmistamine professionaalselt lehekülg selle kaudu saab lähemalt lugeda uus kodulehtede valmistamine mis töötab ka koormusega lihtne kodulehtede tegemine firmadele tellimiseks kasutada seal on põhjalikumalt kirjeldatud firma kodulehtede valmistus siis on tulemus mitmeks aastaks. selge kodulehtede koostamine optimeeritult seda artiklit tasub lugeda.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: