Ansambel SADAga Austraalias tuuritamas

Novembris reisisin ansambel SADA (Pille Bergmann, Marju Varblane ja allkirjutanu) koosseisus mööda Austraalia erinevaid linnu. Paar nädalat tagasi sai lubatud kirjutada reisikiri. Istusin arvuti taha ja... Kuidas panna paberile kõik need emotsioonid, kogemused ja suurepärased inimesed?

Ma ei olnud andnud endale ilmselgelt aru, et olin reisil terve kuu - sellesse aega mahub palju. Juba iga inimene, kellega kohtusime, väärib minu meelest eraldi artiklit. Seepärast otsustasin kirjutada meeldejäävaimatest hetkedest igas linnas.   Singapur Alustama peab Singapurist, sest just sealt sai alguse ansambli SADA toredate ja kummaliste juhtumite jada. Oodates järgmist lennukit, otsisime võimalust pääseda õue. Selliseks võimaluseks osutus suitsetajatele mõeldud õueala. Leidsime koha, kus suitsetajaid polnud. Võtsime palmide, kaktuste ja teiste huvitavade taimede vahele istet ja hakkasime väikekandleid mängima. Marju püüdis mulle õpetada ühte Läti tantsu, mis mulle kuidagi meelde ei tahtnud jääda. Aeg sai ümber ja suundusime lennukile. Enne aga konfiskeeriti Pille pilliparanduse tööriistad. Toll leidis, et need on ohtlikud terariistad, need erinevad näpitsad. Kaheksa tundi lendu ja me jõudsime Sydneysse.   Sydney Varahommikul tekkis piiril väike sekeldus ja ma olin juba veendunud, et järgmised 24 h lendan ma kodu suunas tagasi. Õnneks lahenes tänu Sydney Eesti Seltsi (SES) juhi Aivo Takise ja Melbourne Eesti Ühingu aseesinaise Sirje Jõgi eestkostele kõik siiski kenasti ja meid lubati maale. Lennujaamas oli meid juba kaks tundi oodanud SES juhatuse liige Peeter Muttik. Veel üks tund ja me saime rendiauto, mis ei olnud küll see, mis oli Eestist broneeritud. Peeter ja Koidula Muttik olidki ansambli võõrustajad. Esimesel päeval polnud kaks kolmandikku ansamblist eriti kontaktne. Meie püüdlustest hoolimata vajusime unne. Teise päeva kirkaim moment oli kahtlemata Pille kohtumine huntsmaniga. Päeval kiusasime naabreid ja tegime õues proovi. Ja kuigi me teadsime, kuhu olime tulnud, tundus endiselt uskumatu, et taimed mida meie vaevaliselt potis aretame, kasvavad siin vabalt looduses ja 10 korda suurematena! Natuke kadedaks tegi. Aga mis siin ikka kadestada, pigem siis nautigem! Meie esimene kontsert oli just täpselt selline nagu kartsime. Veidi pelglik, kuid publiku tagasiside oli positiivne ja see andis julgust. Viimane õhtu Koidula ja Peetriga oli super! Juttu jagus hommikuni ja nii me valmistusime pikaks auto sõiduks Brisbane´i.   Brisbane Kuna olime terve öö üleval olnud, siis magasime päeval palju ja nagu linnutiivul olime saabunud Brisbane´i. Otsides teed sõbraliku abielupaari Fiona ja Harry Lingi juurde, sai selle linna märksõnaks ringtee. Meie autojuht suutis nimelt ühelt ja samalt ringteelt valesti maha sõita kolm korda. Igatahes jõudsime õnnelikult kohale paar tundi hiljem planeeritust. Ka sellest sai omamoodi traditsioon, jõuda kohale kui päike oli juba loojunud. Järgmisel päeval, enne kontserti jõudsime Harryga käia vaateplatvormidel ja näha linna üldpilti. Brisbane´is oli soe ja niiske ning see vaikselt hakkas tekitama muret pillide pärast. Nii juhtuski, et Pille väikekannel ei pidanud vastu ja läks katki. Puit on puit ja tema paisub või tõmbab kokku vastavalt temperatuurile ja niiskusele. Esinesin väga hea tundega. Mitte ainult seepärast, et õues nii palav oli, vaid inimesed olid nii toredad ja soojad. Nii mõnigi kohtumine jättis väga sügava ja sümpaatse mulje. Aga üllatustest ka! Kontserdisaalis polnud konditsioneeri ja ühel hetkel, kui palavaks hakkas minema, avati aknad. See tähendas, et pillide häälestus ei püsinud enam ja ruumi kõla tugi kadus ära. Olin mures, et kas keegi üldse midagi kuulis. Aga kui üks vanaproua tagareast tuli pisarsilmil tänama, siis jäin siiski lootma, et kõik kuulsid. Teine „üllatus" oli meie koju saabumine Kullaranniku lähedal sisemaal asuvast vihmametsast, kuhu Kullarannikul elav eesti neiu Anna-Liisa Sutt meile kontserdijärgsel päeval väljasõidu korraldas. Väljas oli juba pime, muljed keesid üle, jutuvada Pille ja minu vahel oli lõppematu ja ... Panime küll tähele, et midagi on nagu valesti ja et ukse ees on väga palju jalanõusid, aga ega see takistanud meid uksest sisse astumast. Kaks sammu... ja me saime aru, et oleme naabrite juures. Kuna nemad olid tagaaias, siis me lahkusime vaikselt iseenda üle naerdes ja jätsime neid kutsumata külalistest teavitamata. Kodus ootas meid Fiona ja tema tehtud Pavlova tort. Tõeline maitseelamus gurmaanidele! Enne lahkumist käisime Austraalia suurimas koaaladepargis ning nägime lisaks toredatele kaisukaru moodi tegelastele ära ka kängurud, platipuse, vombati ja mitmed teised kohalikud loomaliigid. Teed sinna näitas Brisbane Eesti Seltsi aseesinaine Gisela Possin, kes võõrustas Marjut. Teel Eesti külla, Thirlmere´i, rääkis Marju paikadest, mida Gisela oli soovitanud külastada. Neist soovitustest oli palju abi. Aitäh Gisela! Vahepeatuse tegime Coffs Harbouris - sellesse maalilisse sadamalinnakesse aitas me grupijuhil Mati Viiulil öömaja broneerida Brisbane Eesti Seltsi esinaine Airi Ilisson-Cruz. See oli igati vajalik puhkus - kaks päeva ei teinud muud, kui päevitasime, kokkasime ja valmistusime järgmiseks kontserdiks.   Thirlmere Nagu ikka, jõudsime oma järgmisse sihtpunkti kohale hilja ja pimedas. Õhtusöök juba ootas Thirlmere Eesti Küla Huviringi eestvedajate Tiina ja Tõnis Kase juures. Järgmisel päeval saime külas ringi vaadata, ekskursioonijuht oli eestlaste koorijuht Eili Annuk. Tekkis kodune tunne ja lõpuks leidsime midagi, mis Eestis kasvab suuremaks kui Austraalias – kask. Tegime proovi ja jäime väga rahule akustikaga. Kontsert läks hästi ning õhtune „jämm" oli lausa super. Härrad, teil on suurepärased hääled! Tundsin end sealses seltskonnas nagu väike tüdrukutirts, kellele on langenud ootamatu au tegijatega ühes lauas istuda. Kõik mehed ja naised laulsid nii nagu ma mäletan oma lapsepõlvest, pere jõuludelt ja sünnipäevadelt. Thirlmere´is veedetud aeg oli muinasjutuline. Nagu oleksime olnud kodus, kuigi tegelikult ju polnud. Aitäh Teile!   Melbourne Ja jälle autos. Pärast viperusi jõudsime Melbourne´i, kus meid ootas väärikas, kuid väga nooruslik ja särasilmne vanahärra, 91-aastane August Sirkel. Kohe kostitas August meid hernesupiga - see oli väga maitsev, aitäh hoolimast! Järgmisel päeval oli kontsert. Sõiduväsimus andis tunda ja pisiapse tuli ette. Marju, Pille ja mina kolisime ümber Melbourne Eesti Ühingu juhatuse liikme Arno Vanni juurde. Kuna Melbourne´is viibisime kõige kauem, siis on sealt ka kõige rohkem mälestusi. Poolde ööse kestvad jutuajamised, opossumi otsingud, kokkamised, kullakaevamine, hipilinnak, aiatööd, õhtu Melbourne Eesti Ühingu sektretäri Diana Ritchie juures, kus kohtusime ta sõprade ja Grigoriga (Diana muusikust sõber), jne. 24. novembril käisime Melbourne Eesti Ühingu juhatuse ettevõttel väljasõidul Geelongi. Oli suurepärane päev.   Adelaide Järgmisel õhtul hilja jõudsime Adelaide'i, kus meid juba ootas ees sealse seltsi juhatus. Ka linn ise jättis väga sügava mulje. Meile meeldis see koht hetkest, mil seda nägime. Loomulikult hakkasime arutlema, miks see nii on. Jõudsime järeldusele, et ehk on see linn kõige eurooplaslikum. Vabandust, kui see nüüd kedagi solvab, aga tegelikult oli see mõeldud komplimendina. Adelaide´is ööbisime Adelaide Eesti Seltsi poolt renditud korteris (2 ööd). See oli hästi mõnus kogemus - esmakordselt tekkis võimalus „laiutada". Ärge saage minust valesti aru. Mitte et ma ei oleks tänulik inimestele, kes meid vastu võtsid ja majutasid, aga esimest korda kolm nädalat kestnud roadtrip´i jooksul tekkis mul võimalus minna „oma" tuppa ja olla seal üksi. Olen väga tänulik Adelaide Eesti Seltsi juhatuse liikmele Jaan Oksale, kes tuli meiega turule kaasa ja aitas alustada me „iseseisvat" elu. Pärast kulinaarseid katsetusi läksime Eesti Majja, kus tegime proovi ja hiljem andsime kontserdi. Kui kontserti kommenteerida, siis meie kui ansambli arvates oli see parim kontsert. No eks iga asi läheb ajaga paremaks :D. Tagantjärele soovin, et oleksin kohalikega rohkem eelnevalt suhelnud, sest neil on omapärane saal – muusika kõlab, kuid rääkimine kaob ära. Meie proovi ajal ei rääkinud ja seepärast ei saanud ka aru, miks meile mikrofoni pakuti. Ehk siis klassikaline mittemõistmine. Kuid pärast kontserti tuli üks proua ja teatas, et kogu meie jutt oli jäänud kuulmata. Mis me oskasime öelda? Nentida, et kahju oli. Eks viisakus on voorus, kuid tol hetkel oleks olnud parem võimalikult vara välja öelda, et ei kosta. Siiski tänan prouat aususe eest! Viimasel päeval Adelaide´is külastasime lähedal asuvaid veiniistandusi, kõndisime looduses ja käisime ujumas. Ööbisime (Marju, Pille ja mina) abivalmis eestlanna Eve Smarti juures. Õhtu möödus meeldivas seltskonnas juttu ajades ja pilli mängides.   Tagasi Melbourne´is Enne päris kojusõitu kohtusime Melbourne Eesti Maja kirikus tegutseva ausside gospelkooriga. Laulsime nendega kaasa, loomulikult nii palju kui oskasime, ja selle hääle partiid, kelle juures istusime. Mina istusin basside juures. Oeh. Vastutasuks, et meil lubati nendega laulda ja proovi vaadata, mängisime paar lugu ja laulsime ühe oma lauludest. Väga meeldiva õhtu veetsime taaskord Diana Ritchie sõprade juures, kus mulle tehti kompliment, et teen nalja nagu ehtne austraallane. Vot nii! Päris viimase õhtu ja öö veetsimegi Diana juures. Lahkumisõhtust ei puudunud laul, tants ega ka Jõuluvana.   Kokkuvõtteks Kallid sõbrad! Suur aitäh, et Te aitasite selle reisi teha nii meeldejäävaks! Ja tänud ka Teile, kes te majutasite meie autojuhti Jannot ja grupijuhti Matit. Tänan ka Sirje Jõgi tehtud töö eest!   Ruth Kuhi, kandleõpetaja ja –mängija Toimetas Airi Ilisson-Cruz Novembris reisisin ansambel SADA (Pille Bergmann, Marju Varblane ja allkirjutanu) koosseisus mööda Austraalia erinevaid linnu. Paar nädalat tagasi sai lubatud kirjutada reisikiri. Istusin arvuti taha ja... Kuidas panna paberile kõik need emotsioonid, kogemused ja suurepärased inimesed? suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Ansambel SADAga Austraalias tuuritamas

8. märtsil 2012

Novembris reisisin ansambel SADA (Pille Bergmann, Marju Varblane ja allkirjutanu) koosseisus mööda Austraalia erinevaid linnu.
Paar nädalat tagasi sai lubatud kirjutada reisikiri. Istusin arvuti taha ja... Kuidas panna paberile kõik need emotsioonid, kogemused ja suurepärased inimesed?

Ma ei olnud andnud endale ilmselgelt aru, et olin reisil terve kuu - sellesse aega mahub palju. Juba iga inimene, kellega kohtusime, väärib minu meelest eraldi artiklit. Seepärast otsustasin kirjutada meeldejäävaimatest hetkedest igas linnas.

 

Singapur

Alustama peab Singapurist, sest just sealt sai alguse ansambli SADA toredate ja kummaliste juhtumite jada. Oodates järgmist lennukit, otsisime võimalust pääseda õue. Selliseks võimaluseks osutus suitsetajatele mõeldud õueala. Leidsime koha, kus suitsetajaid polnud. Võtsime palmide, kaktuste ja teiste huvitavade taimede vahele istet ja hakkasime väikekandleid mängima. Marju püüdis mulle õpetada ühte Läti tantsu, mis mulle kuidagi meelde ei tahtnud jääda. Aeg sai ümber ja suundusime lennukile. Enne aga konfiskeeriti Pille pilliparanduse tööriistad. Toll leidis, et need on ohtlikud terariistad, need erinevad näpitsad. Kaheksa tundi lendu ja me jõudsime Sydneysse.

 

Sydney

Varahommikul tekkis piiril väike sekeldus ja ma olin juba veendunud, et järgmised 24 h lendan ma kodu suunas tagasi. Õnneks lahenes tänu Sydney Eesti Seltsi (SES) juhi Aivo Takise ja Melbourne Eesti Ühingu aseesinaise Sirje Jõgi eestkostele kõik siiski kenasti ja meid lubati maale. Lennujaamas oli meid juba kaks tundi oodanud SES juhatuse liige Peeter Muttik.

Veel üks tund ja me saime rendiauto, mis ei olnud küll see, mis oli Eestist broneeritud. Peeter ja Koidula Muttik olidki ansambli võõrustajad. Esimesel päeval polnud kaks kolmandikku ansamblist eriti kontaktne. Meie püüdlustest hoolimata vajusime unne. Teise päeva kirkaim moment oli kahtlemata Pille kohtumine huntsmaniga. Päeval kiusasime naabreid ja tegime õues proovi. Ja kuigi me teadsime, kuhu olime tulnud, tundus endiselt uskumatu, et taimed mida meie vaevaliselt potis aretame, kasvavad siin vabalt looduses ja 10 korda suurematena! Natuke kadedaks tegi. Aga mis siin ikka kadestada, pigem siis nautigem!

Meie esimene kontsert oli just täpselt selline nagu kartsime. Veidi pelglik, kuid publiku tagasiside oli positiivne ja see andis julgust. Viimane õhtu Koidula ja Peetriga oli super! Juttu jagus hommikuni ja nii me valmistusime pikaks auto sõiduks Brisbane´i.

 

Brisbane

Kuna olime terve öö üleval olnud, siis magasime päeval palju ja nagu linnutiivul olime saabunud Brisbane´i. Otsides teed sõbraliku abielupaari Fiona ja Harry Lingi juurde, sai selle linna märksõnaks ringtee. Meie autojuht suutis nimelt ühelt ja samalt ringteelt valesti maha sõita kolm korda. Igatahes jõudsime õnnelikult kohale paar tundi hiljem planeeritust. Ka sellest sai omamoodi traditsioon, jõuda kohale kui päike oli juba loojunud. Järgmisel päeval, enne kontserti jõudsime Harryga käia vaateplatvormidel ja näha linna üldpilti. Brisbane´is oli soe ja niiske ning see vaikselt hakkas tekitama muret pillide pärast. Nii juhtuski, et Pille väikekannel ei pidanud vastu ja läks katki. Puit on puit ja tema paisub või tõmbab kokku vastavalt temperatuurile ja niiskusele. Esinesin väga hea tundega. Mitte ainult seepärast, et õues nii palav oli, vaid inimesed olid nii toredad ja soojad. Nii mõnigi kohtumine jättis väga sügava ja sümpaatse mulje. Aga üllatustest ka! Kontserdisaalis polnud konditsioneeri ja ühel hetkel, kui palavaks hakkas minema, avati aknad. See tähendas, et pillide häälestus ei püsinud enam ja ruumi kõla tugi kadus ära.

Olin mures, et kas keegi üldse midagi kuulis. Aga kui üks vanaproua tagareast tuli pisarsilmil tänama, siis jäin siiski lootma, et kõik kuulsid. Teine „üllatus" oli meie koju saabumine Kullaranniku lähedal sisemaal asuvast vihmametsast, kuhu Kullarannikul elav eesti neiu Anna-Liisa Sutt meile kontserdijärgsel päeval väljasõidu korraldas.

Väljas oli juba pime, muljed keesid üle, jutuvada Pille ja minu vahel oli lõppematu ja ... Panime küll tähele, et midagi on nagu valesti ja et ukse ees on väga palju jalanõusid, aga ega see takistanud meid uksest sisse astumast. Kaks sammu... ja me saime aru, et oleme naabrite juures. Kuna nemad olid tagaaias, siis me lahkusime vaikselt iseenda üle naerdes ja jätsime neid kutsumata külalistest teavitamata. Kodus ootas meid Fiona ja tema tehtud Pavlova tort. Tõeline maitseelamus gurmaanidele!

Enne lahkumist käisime Austraalia suurimas koaaladepargis ning nägime lisaks toredatele kaisukaru moodi tegelastele ära ka kängurud, platipuse, vombati ja mitmed teised kohalikud loomaliigid. Teed sinna näitas Brisbane Eesti Seltsi aseesinaine Gisela Possin, kes võõrustas Marjut. Teel Eesti külla, Thirlmere´i, rääkis Marju paikadest, mida Gisela oli soovitanud külastada. Neist soovitustest oli palju abi. Aitäh Gisela!

Vahepeatuse tegime Coffs Harbouris - sellesse maalilisse sadamalinnakesse aitas me grupijuhil Mati Viiulil öömaja broneerida Brisbane Eesti Seltsi esinaine Airi Ilisson-Cruz. See oli igati vajalik puhkus - kaks päeva ei teinud muud, kui päevitasime, kokkasime ja valmistusime järgmiseks kontserdiks.

 

Thirlmere

Nagu ikka, jõudsime oma järgmisse sihtpunkti kohale hilja ja pimedas. Õhtusöök juba ootas Thirlmere Eesti Küla Huviringi eestvedajate Tiina ja Tõnis Kase juures. Järgmisel päeval saime külas ringi vaadata, ekskursioonijuht oli eestlaste koorijuht Eili Annuk. Tekkis kodune tunne ja lõpuks leidsime midagi, mis Eestis kasvab suuremaks kui Austraalias – kask. Tegime proovi ja jäime väga rahule akustikaga. Kontsert läks hästi ning õhtune „jämm" oli lausa super. Härrad, teil on suurepärased hääled! Tundsin end sealses seltskonnas nagu väike tüdrukutirts, kellele on langenud ootamatu au tegijatega ühes lauas istuda. Kõik mehed ja naised laulsid nii nagu ma mäletan oma lapsepõlvest, pere jõuludelt ja sünnipäevadelt. Thirlmere´is veedetud aeg oli muinasjutuline. Nagu oleksime olnud kodus, kuigi tegelikult ju polnud. Aitäh Teile!

 

Melbourne

Ja jälle autos. Pärast viperusi jõudsime Melbourne´i, kus meid ootas väärikas, kuid väga nooruslik ja särasilmne vanahärra, 91-aastane August Sirkel. Kohe kostitas August meid hernesupiga - see oli väga maitsev, aitäh hoolimast! Järgmisel päeval oli kontsert. Sõiduväsimus andis tunda ja pisiapse tuli ette. Marju, Pille ja mina kolisime ümber Melbourne Eesti Ühingu juhatuse liikme Arno Vanni juurde. Kuna Melbourne´is viibisime kõige kauem, siis on sealt ka kõige rohkem mälestusi. Poolde ööse kestvad jutuajamised, opossumi otsingud, kokkamised, kullakaevamine, hipilinnak, aiatööd, õhtu Melbourne Eesti Ühingu sektretäri Diana Ritchie juures, kus kohtusime ta sõprade ja Grigoriga (Diana muusikust sõber), jne. 24. novembril käisime Melbourne Eesti Ühingu juhatuse ettevõttel väljasõidul Geelongi. Oli suurepärane päev.

 

Adelaide

Järgmisel õhtul hilja jõudsime Adelaide'i, kus meid juba ootas ees sealse seltsi juhatus. Ka linn ise jättis väga sügava mulje. Meile meeldis see koht hetkest, mil seda nägime. Loomulikult hakkasime arutlema, miks see nii on. Jõudsime järeldusele, et ehk on see linn kõige eurooplaslikum. Vabandust, kui see nüüd kedagi solvab, aga tegelikult oli see mõeldud komplimendina. Adelaide´is ööbisime Adelaide Eesti Seltsi poolt renditud korteris (2 ööd). See oli hästi mõnus kogemus - esmakordselt tekkis võimalus „laiutada". Ärge saage minust valesti aru. Mitte et ma ei oleks tänulik inimestele, kes meid vastu võtsid ja majutasid, aga esimest korda kolm nädalat kestnud roadtrip´i jooksul tekkis mul võimalus minna „oma" tuppa ja olla seal üksi.

Olen väga tänulik Adelaide Eesti Seltsi juhatuse liikmele Jaan Oksale, kes tuli meiega turule kaasa ja aitas alustada me „iseseisvat" elu. Pärast kulinaarseid katsetusi läksime Eesti Majja, kus tegime proovi ja hiljem andsime kontserdi. Kui kontserti kommenteerida, siis meie kui ansambli arvates oli see parim kontsert. No eks iga asi läheb ajaga paremaks :D.

Tagantjärele soovin, et oleksin kohalikega rohkem eelnevalt suhelnud, sest neil on omapärane saal – muusika kõlab, kuid rääkimine kaob ära. Meie proovi ajal ei rääkinud ja seepärast ei saanud ka aru, miks meile mikrofoni pakuti. Ehk siis klassikaline mittemõistmine. Kuid pärast kontserti tuli üks proua ja teatas, et kogu meie jutt oli jäänud kuulmata. Mis me oskasime öelda? Nentida, et kahju oli. Eks viisakus on voorus, kuid tol hetkel oleks olnud parem võimalikult vara välja öelda, et ei kosta. Siiski tänan prouat aususe eest!

Viimasel päeval Adelaide´is külastasime lähedal asuvaid veiniistandusi, kõndisime looduses ja käisime ujumas. Ööbisime (Marju, Pille ja mina) abivalmis eestlanna Eve Smarti juures. Õhtu möödus meeldivas seltskonnas juttu ajades ja pilli mängides.

 

Tagasi Melbourne´is

Enne päris kojusõitu kohtusime Melbourne Eesti Maja kirikus tegutseva ausside gospelkooriga. Laulsime nendega kaasa, loomulikult nii palju kui oskasime, ja selle hääle partiid, kelle juures istusime. Mina istusin basside juures. Oeh. Vastutasuks, et meil lubati nendega laulda ja proovi vaadata, mängisime paar lugu ja laulsime ühe oma lauludest. Väga meeldiva õhtu veetsime taaskord Diana Ritchie sõprade juures, kus mulle tehti kompliment, et teen nalja nagu ehtne austraallane. Vot nii! Päris viimase õhtu ja öö veetsimegi Diana juures. Lahkumisõhtust ei puudunud laul, tants ega ka Jõuluvana.

 

Kokkuvõtteks

Kallid sõbrad! Suur aitäh, et Te aitasite selle reisi teha nii meeldejäävaks! Ja tänud ka Teile, kes te majutasite meie autojuhti Jannot ja grupijuhti Matit. Tänan ka Sirje Jõgi tehtud töö eest!

 

Ruth Kuhi, kandleõpetaja ja –mängija

Toimetas Airi Ilisson-Cruz

Ansambel SADAga Austraalias tuuritamas
Ansambel SADAga Austraalias tuuritamas Novembris reisisin ansambel SADA (Pille Bergmann, Marju Varblane ja allkirjutanu) koosseisus mööda Austraalia erinevaid linnu. Paar nädalat tagasi sai lubatud kirjutada reisikiri. Istusin arvuti taha ja... Kuidas panna paberile kõik need emotsioonid, kogemused ja suurepärased inimesed?
Ansambel SADAga Austraalias tuuritamas
Minimalistlike võimalustega selge struktuuriga kodulehe tegemine põhjalikult mille puhul saaks kvaliteeti hinnata. Kiirustada ei maksa, sest blogi netilehtede tegemine mille puhul on alati ajavaru kommentaar veebilehe valmistus kiiresti hea kodulehe valmistus sama lingi kaudu on saadaval tugeva veebilehtede tegemine professionaalselt ja paljude aspektide poolest innovatiivselt viimistletud tutvustava netilehtede tegemine firma poolt kui vaja tegusat nõu.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: