Janne Lauk: nautige, avastage, naeratage

Janne Lauk on Meie Kodu lugejatele tuttav juba varasemast intervjuust (Meie Kodu nr 13, 14.04.2010), kus Janne jagas meiega oma muljeid farmitööst ja reisimisest Austraalias. Otsisime Janne uuesti üles ja tundsime huvi, kuidas tal vahepeal on läinud.

Viimasest intervjuust Sinuga on möödas aasta ja 9 kuud. Siis oli Sinu unistuseks jääda Austraalia päikese alla kauemaks, kui seljakotiränduri viisatingimustele lubatud. Eelmisel aastal hakkasid otsima võimalust ja see võimalus ka tuli. Unistus on nüüdseks täitunud. Banaanifarm Tullys vajas Su töökäsi ja kogemusi ning tänaseks jookseb sul juba kolmas aasta farmitööd troopilises Queenslandis. Oled banaanindusele truuks jäänud. Ajad pole aga kerged olnud, eelmise aasta alguses tegi tsüklon Yasi maatasa nii banaanipõllud, kui ka imeilusad rannad Mission Beachil. Missugune oli see aeg Sinu jaoks?   Tegemist oli minu esimese „tõelise" tsükloniga ning seetõttu puudus mul mingisugunegi aimdus, mis ja kuidas kõik tegelikult toimuma hakkab. Võibolla tänu sellele ei osanud ma eriti ka midagi karta, rohkem olin lihtsalt segaduses. Kuna ma elan otse rannas, siis oma kodust tuli mul tsükloni ajaks lahkuda. Õnneks võttis perekond, kelle jaoks ma töötan, mind lahkesti enda kodus vastu. Sain kõige hullema eest sinna evakueeruda. Teades, et maja, milles ma viibisin, oli eelnevalt mitmeid tsükloneid ilma suuremate kahjustusteta üle elanud ja inimesed, kes seal viibisid, niisamuti, siis tundsin ennast väga turvaliselt. Kordagi ei tekkinud mõtet, et nüüd on kõik – isegi mitte siis, kui aknad sisse lendasid ja katuse kaotasime. Tuul oli maja sees nii tugev, et inimesed enam ukse ette ei mahtunud, et seda kinni hoida. Lõpuks vaibus kõik. Hommikul garaazipõrandal piljardilaua all ärgates oli kõik taas korras. Korras, kuna olime terved. Majast välja vaadates ei olnud aga enam midagi tervet – Tullyt ümbritsevad mäed olid justkui mustaks põlenud, puud murdunud, igal pool vedeles prügi, rämpsu, erinevaid asju, mis kuskilt kilomeetrite kauguselt minema olid lennanud, majad ilma katusteta, ilma seinteta, teed lihtsalt minema pühitud ... Mind enda juurde võtnud pere juurde jäin elama kaheks kuuks. Veel praegugi ei ole minu oma kodu veel päris lõpuni korda tehtud. Ma arvan, et läks umbes kuus kuud aega, et mulle päriselt kohale jõuaks, mis tegelikult toimus ja kui raske see tegelikult oli. Just vaimselt ja emotsionaalselt. Hästi kurb oli – inimesed, keda tunnen-tean, kaotasid oma lapsepõlvekodu või kodu, kus nad olid aastaid elanud. Samas aga ei lastud kordagi pead norgu. Täiesti hämmastav on minu jaoks see, kuidas austraallased kriisiolukordades kokku hoiavad, üksteist toetavad ja abistavad. Eestis ma sellist kokkuhoidmist ei tundnud.   Osalesid ka taastamistöödel? Taastamistöödel osalesin vaid nii palju, et juba ülejärgmisel päeval läksin tagasi tööle, et banaanipõldudest päästa, mis päästa annab. Samuti üritasin abiks olla mind enda juurde võtnud pere maja ümbruse taastamisel. Millekski enamaks paraku aega ei jätkunud.   Esimene saak banaane peale tsüklonit on juba nii mitmedki kuud poelettidel. Kas nüüdseks on tavapärane farmitöö- ja elurutiin taastunud? Jah, võib ütelda küll, et on taastunud. Loomulikult on veel mõningaid pisemaid mõjutusi näha, aga üldjoontes on kõik enam-vähem tavapärane. Eks kohalike silm haarab ja märkab erinevaid märke, kuid õnneks need meie igapäeva tööd enam ei mõjuta.   Mis on see midagi, mis Sind banaanimajanduses nii tugevasti kinni hoiab? Esimese asjana kindlasti viisa. Olen oma töökoha poolt põllumajandustehnikuna sponsoreeritud. Samas ei saa ma öelda, et see on ainuke põhjus. Mulle meeldib, et ma saan töötada vabas õhus. Mulle meeldib, et ma saan teha selliseid asju, millest ma ei oleks Eestis olles osanud unistadagi ja mulle meeldivad inimesed, kellega koos töötan. Kindlasti ei plaani ma banaanidesse kogu oma eluks jääda. Nii kaua, kuni ma seda veel naudin, püsin siin ja eks siis vaatan jälle edasi. Ma ei saa kuidagi mainimata jätta ka peret, kelle jaoks töötan – väga suurepärased inimesed. Kui ma oma banaanipainutaja alguspäevil kuhugi mujale farmi oleksin sattunud, poleks ma suure tõenäosusega enam siin. Üheks põhjuseks on kindlasti ka elukoht – nii mõnigi kord inimtühjal Mission Beach' il jalutades tuleb nentida, et ma elan ju lausa paradiisis.   Eestlaseid on kuuldavasti üksjagu ümberkaudsetes farmides tööl. Kas olete omavahel ka kontaktis? Eestlasi kohtab ringi liikudes tõesti pea igal sammul. Minuga samas farmiski töötab lisaks minule veel kolm eestlast. Tully ja Innisfaili farmides leidub eestlasi ütlemata suurel hulgal. Ma ei saaks öelda, et ma väga paljude eestlastega kontakti hoian. Rohkem suhtlen eestlastega, kes on Austraaliasse juba varasemalt tulnud ja kellega oleme juba pikemalt tuttavad.   Kuidas Sul jõulud ja aastavahetus möödusid? Jõulud möödusid koos suure hulga eestlastega jõululaua ümber hapukapsast ja seapraadi süües. Samuti tegime sel aastal sülti ja kõrvitsasalatit. Nagu eestlastele kombeks sõime ikka korralikult mitu korda ja ikka nii palju, et lõpuks enam kellelegi sisse ei mahtunud. Aastavahetuse veetsin sel aastal Mission Beachil sõprade seltsis. Eelnevatel aastatel olen Cairnsis käinud, kuid seekord otsustasin koju jääda. Algul olime kodus, kuid lõpuks läksime ikka välja. Tore oli ja võib öelda, et uus aasta sai väärikalt vastu võetud!   Mis oleksid Sinu kolm soovitust seljakotirändurile, kes Austraalia elu ja töövõimalusi avastama tuleb? Esimene soovitus oleks, et nautige. Nautige maad, nautige vabadust, sest kinni ei hoia teid siin mitte miski, ei ole igapäevaseid argielu probleeme, pisidetaile, mille pärast pingsalt pead tuleks murda. Nautige Austraalia elustiili ja mõningal määral „kultuuritust". Olge julged ja võtke kinni kõikidest võimalustest, mis vähegi ette satuvad. Avastage – Austraalia on meeletult suur maa ja meeletult ilus maa. Liikuge ringi, suhelge kohalikega, sest just nemad teavad kohti, mis enamikel turistidel nägemata jäävad, kuid mis vägagi paljudel juhtudel hoopis põnevamad ja erilisemad on. Käige võimalikult erinevates paikades ja andke ka suurlinnade kõrval väiksematele linnakestele võimalus teile muljet avaldada. Smile and the world smiles back to you – ehk siis olge sõbralikud ja naeratage. Ärge unustage, et olete võõral maal, kellegi teise kodumaal. Kui käitute teistega hästi, käitutakse ka teiega hästi.Janne troopilises Queenslandis. Janne Lauk on Meie Kodu lugejatele tuttav juba varasemast intervjuust (Meie Kodu nr 13, 14.04.2010), kus Janne jagas meiega oma muljeid farmitööst ja reisimisest Austraalias. Otsisime Janne uuesti üles ja tundsime huvi, kuidas tal vahepeal on läinud. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Janne Lauk: nautige, avastage, naeratage

Aune Vetik 9. veebr. 2012

Janne Lauk on Meie Kodu lugejatele tuttav juba varasemast intervjuust (Meie Kodu nr 13, 14.04.2010), kus Janne jagas meiega oma muljeid farmitööst ja reisimisest Austraalias. Otsisime Janne uuesti üles ja tundsime huvi, kuidas tal vahepeal on läinud.

Viimasest intervjuust Sinuga on möödas aasta ja 9 kuud. Siis oli Sinu unistuseks jääda Austraalia päikese alla kauemaks, kui seljakotiränduri viisatingimustele lubatud. Eelmisel aastal hakkasid otsima võimalust ja see võimalus ka tuli. Unistus on nüüdseks täitunud. Banaanifarm Tullys vajas Su töökäsi ja kogemusi ning tänaseks jookseb sul juba kolmas aasta farmitööd troopilises Queenslandis.

Oled banaanindusele truuks jäänud. Ajad pole aga kerged olnud, eelmise aasta alguses tegi tsüklon Yasi maatasa nii banaanipõllud, kui ka imeilusad rannad Mission Beachil. Missugune oli see aeg Sinu jaoks?

 

Tegemist oli minu esimese „tõelise" tsükloniga ning seetõttu puudus mul mingisugunegi aimdus, mis ja kuidas kõik tegelikult toimuma hakkab. Võibolla tänu sellele ei osanud ma eriti ka midagi karta, rohkem olin lihtsalt segaduses.

Kuna ma elan otse rannas, siis oma kodust tuli mul tsükloni ajaks lahkuda. Õnneks võttis perekond, kelle jaoks ma töötan, mind lahkesti enda kodus vastu. Sain kõige hullema eest sinna evakueeruda. Teades, et maja, milles ma viibisin, oli eelnevalt mitmeid tsükloneid ilma suuremate kahjustusteta üle elanud ja inimesed, kes seal viibisid, niisamuti, siis tundsin ennast väga turvaliselt. Kordagi ei tekkinud mõtet, et nüüd on kõik – isegi mitte siis, kui aknad sisse lendasid ja katuse kaotasime. Tuul oli maja sees nii tugev, et inimesed enam ukse ette ei mahtunud, et seda kinni hoida. Lõpuks vaibus kõik. Hommikul garaazipõrandal piljardilaua all ärgates oli kõik taas korras. Korras, kuna olime terved. Majast välja vaadates ei olnud aga enam midagi tervet – Tullyt ümbritsevad mäed olid justkui mustaks põlenud, puud murdunud, igal pool vedeles prügi, rämpsu, erinevaid asju, mis kuskilt kilomeetrite kauguselt minema olid lennanud, majad ilma katusteta, ilma seinteta, teed lihtsalt minema pühitud ...

Mind enda juurde võtnud pere juurde jäin elama kaheks kuuks. Veel praegugi ei ole minu oma kodu veel päris lõpuni korda tehtud.

Ma arvan, et läks umbes kuus kuud aega, et mulle päriselt kohale jõuaks, mis tegelikult toimus ja kui raske see tegelikult oli. Just vaimselt ja emotsionaalselt. Hästi kurb oli – inimesed, keda tunnen-tean, kaotasid oma lapsepõlvekodu või kodu, kus nad olid aastaid elanud. Samas aga ei lastud kordagi pead norgu. Täiesti hämmastav on minu jaoks see, kuidas austraallased kriisiolukordades kokku hoiavad, üksteist toetavad ja abistavad. Eestis ma sellist kokkuhoidmist ei tundnud.

 

Osalesid ka taastamistöödel?

Taastamistöödel osalesin vaid nii palju, et juba ülejärgmisel päeval läksin tagasi tööle, et banaanipõldudest päästa, mis päästa annab. Samuti üritasin abiks olla mind enda juurde võtnud pere maja ümbruse taastamisel. Millekski enamaks paraku aega ei jätkunud.

 

Esimene saak banaane peale tsüklonit on juba nii mitmedki kuud poelettidel. Kas nüüdseks on tavapärane farmitöö- ja elurutiin taastunud?

Jah, võib ütelda küll, et on taastunud. Loomulikult on veel mõningaid pisemaid mõjutusi näha, aga üldjoontes on kõik enam-vähem tavapärane. Eks kohalike silm haarab ja märkab erinevaid märke, kuid õnneks need meie igapäeva tööd enam ei mõjuta.

 

Mis on see midagi, mis Sind banaanimajanduses nii tugevasti kinni hoiab?

Esimese asjana kindlasti viisa. Olen oma töökoha poolt põllumajandustehnikuna sponsoreeritud. Samas ei saa ma öelda, et see on ainuke põhjus. Mulle meeldib, et ma saan töötada vabas õhus. Mulle meeldib, et ma saan teha selliseid asju, millest ma ei oleks Eestis olles osanud unistadagi ja mulle meeldivad inimesed, kellega koos töötan. Kindlasti ei plaani ma banaanidesse kogu oma eluks jääda. Nii kaua, kuni ma seda veel naudin, püsin siin ja eks siis vaatan jälle edasi. Ma ei saa kuidagi mainimata jätta ka peret, kelle jaoks töötan – väga suurepärased inimesed. Kui ma oma banaanipainutaja alguspäevil kuhugi mujale farmi oleksin sattunud, poleks ma suure tõenäosusega enam siin. Üheks põhjuseks on kindlasti ka elukoht – nii mõnigi kord inimtühjal Mission Beach' il jalutades tuleb nentida, et ma elan ju lausa paradiisis.

 

Eestlaseid on kuuldavasti üksjagu ümberkaudsetes farmides tööl. Kas olete omavahel ka kontaktis?

Eestlasi kohtab ringi liikudes tõesti pea igal sammul. Minuga samas farmiski töötab lisaks minule veel kolm eestlast. Tully ja Innisfaili farmides leidub eestlasi ütlemata suurel hulgal. Ma ei saaks öelda, et ma väga paljude eestlastega kontakti hoian. Rohkem suhtlen eestlastega, kes on Austraaliasse juba varasemalt tulnud ja kellega oleme juba pikemalt tuttavad.

 

Kuidas Sul jõulud ja aastavahetus möödusid?

Jõulud möödusid koos suure hulga eestlastega jõululaua ümber hapukapsast ja seapraadi süües. Samuti tegime sel aastal sülti ja kõrvitsasalatit. Nagu eestlastele kombeks sõime ikka korralikult mitu korda ja ikka nii palju, et lõpuks enam kellelegi sisse ei mahtunud. Aastavahetuse veetsin sel aastal Mission Beachil sõprade seltsis. Eelnevatel aastatel olen Cairnsis käinud, kuid seekord otsustasin koju jääda. Algul olime kodus, kuid lõpuks läksime ikka välja. Tore oli ja võib öelda, et uus aasta sai väärikalt vastu võetud!

 

Mis oleksid Sinu kolm soovitust seljakotirändurile, kes Austraalia elu ja töövõimalusi avastama tuleb?

Esimene soovitus oleks, et nautige. Nautige maad, nautige vabadust, sest kinni ei hoia teid siin mitte miski, ei ole igapäevaseid argielu probleeme, pisidetaile, mille pärast pingsalt pead tuleks murda. Nautige Austraalia elustiili ja mõningal määral „kultuuritust". Olge julged ja võtke kinni kõikidest võimalustest, mis vähegi ette satuvad.

Avastage – Austraalia on meeletult suur maa ja meeletult ilus maa. Liikuge ringi, suhelge kohalikega, sest just nemad teavad kohti, mis enamikel turistidel nägemata jäävad, kuid mis vägagi paljudel juhtudel hoopis põnevamad ja erilisemad on. Käige võimalikult erinevates paikades ja andke ka suurlinnade kõrval väiksematele linnakestele võimalus teile muljet avaldada.

Smile and the world smiles back to you – ehk siis olge sõbralikud ja naeratage. Ärge unustage, et olete võõral maal, kellegi teise kodumaal. Kui käitute teistega hästi, käitutakse ka teiega hästi.

Janne Lauk: nautige, avastage, naeratage
Janne troopilises Queenslandis.
Janne Lauk: nautige, avastage, naeratage Janne Lauk on Meie Kodu lugejatele tuttav juba varasemast intervjuust (Meie Kodu nr 13, 14.04.2010), kus Janne jagas meiega oma muljeid farmitööst ja reisimisest Austraalias. Otsisime Janne uuesti üles ja tundsime huvi, kuidas tal vahepeal on läinud.
Janne Lauk: nautige, avastage, naeratage
Lõpuks saan jagada tugeva veebilehe valmistamine firmadele sest nende puhul on parem hinnata. Minu arvates on selge kodulehe tegemine sest avaldamiseks sobib hästi samas mugava veebilehe arendamine firmadele kodulehe valmistamine vormi ja raamistiku hea netilehtede tegemine kvaliteetselt peab vastu ka tipptundidel ning kui on hallatava netilehtede tegemine kujunduslikult tasakaalustatult tähtis.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: