Tennisestaar Kaia Kanepile kaasa elamas

Hiljuti avanes mul suurepärane võimalus Brisbane´is võistlevale parimale eesti tennisistile Kaia Kanepile platsi ääres kaasa elamas käia. Kogemus oli seda erakordsem, et esmakordselt ajaloos võitis Kaia Brisbane´i võistlused, saades auhinnaks 110 000 dollarit.

Fännid Kaia mängule kaasa elamas, taga paremal istub treener Silver Karjus. Foto: Airi Ilisson-Cruz Mõned mõtted tagantjärele sellest vahvast ja pingelisest üritusest.   Pääs veerandfinaali: 6-0, 6-3 Peab tunnistama, et mul on tagantjärele ikka tohutult hea meel, et just sellele võistlusele jõudsin. Kuigi olen aastaid tennisega tegelenud, olen seni igasugu jõukatsumistele vaid teleekraanilt kaasa elanud. Nii uhkele ja puhtale mängule, nagu mängis Kaia täna endast WTA edetabelis 18 kohta kõrgemal asuva venelanna Anastassija Pavljutšenkova vastu, pole ikka tükk aega peale sattunud.   Õnneks kohtasin tuttavat mängule kaasa elama tulnud eestlast juba sissekäigu kõrval poekeses. Õnneks seepärast, et mängu algul tundusime me peale sügavalt mängu süvenenud treeneri Silver Karjuse olevat ainsad eestlased, kes Kaiale kohapeal pöialt peavad. Kohalikud plaksutasid vaid väga heade löökide puhul ning kui Anastassia, nii palju kui Kaia talle võimalust andis, mõne hiilgava liigutuse tegi, puhkes tohutu aplaus. "Mis sa arvad, kui palju siin Brisbane´is neid venelasi ongi?" uuris eesti poiss Riho ühel vaiksemal hetkel, kui me just jälle parasjagu ei kisanud üle vaikiva publiku platsi suunas "tubli", "hea töö" või "jätka samas vaimus".   Siis jõudis linna eksinud neljaliikmeline fännitiim teise seti alguseks kohale ja me võisime häälepaeltel puhata lasta. Ergutust oli Kaiale juurde vaja, sest teine mäng ei kulgenud sugugi enam nii lihtsalt. Anastassia oli otsustanud end kokku võtta ning servis nüüd mõnevõrra paremini. Kokku tegi ta servimisel siiski korralikus koguses topeltvigu (7 Kaia ühe vastu) ning viimased kaks mängu alistas Kaia ta mängeldes.   Pääs poolfinaali: 6-1, 7-6 (9-7) Kaia võistlust Saksamaa tennisisti Andrea Petkoviciga (WTA 10.) andis oodata, sest eelmised mängijad tegid väga pikad turniirid. Kui lõpuks mäng algas, andsid nad säärase lahingu, et publikul võttis suisa hinge kinni.   Isiklikult, kes ma ootamisi ei salli, oleks pikk, algusest kokkulepitu võrra mitmetunnine hilinemine mu kohe kindlasti rivist välja löönud. Kaiat ei tundunud see üldse morjendavat - ta mängis esimese seti suurepäraselt, võites Petkovici 6-1 (või siis kõigutas see vastast, kes mängu käima ei saanud... :). Tegelik elu algas teises setis. Niisiis, Pat Rafter Arenat, Queenslandi moodsaima tennisekeskuse parimat, mulluste jaanuarikuu üleujutuste järel äsja ümber ehitatud väljakut jälgisid tuhandete pealtvaatajate silmad (pluss muidugi Austraalia telekanali Seven2 võimsad videokaamerad jm moodne lindistamistehnika). Publiku poolehoid tundus kalduvat sakslanna suunas - ei teagi, kas kaastundest, et ta algul niivõrd tugevalt kaotas, või lihtsalt, et sakslaste kogukond on Austraalias päris suur.   Oli hetki, kus Kaia servis "ässa", ja plaksutamist praktiliselt polnud. Kui vastane sai serviga punkti, kajas võimas areen hüüetest ja aplausist. See on see va Eesti viga - me oleme väike ja tundmatu rahvus. Mingil hetkel arenes mul vestlus selja taga pingsalt mängu jälgiva Hong Kongi mehega. Loomulikult polnud tal aimugi, kus asub Eesti. Mu tavapärase tüüpjuhatuse "next to Finland" peale muutus mees rahulolevalt õnnelikuks (Eesti-müsteerium sai lahendatud!) ja teatas, et ta on ka kunagi "England"-is käinud.   Mängu lõpupoole juhtuski, et me, eestlastest pealtvaatajad, kümmekond inimest, vahel plaksutasime ka siis, kui ilus tennisemäng seda tegelikult ei lubaks. Ehk et hüppasime kohapeal häälekalt rõõmust, kui Andrea lõi võrku - vahele jätmata viisakat pausi, mis paneks plaksutamise mitte võrkulöömise, vaid oma võistleja ärgitamise arvele.   Vahepeal plaksutasime kindlasti liiga palju. See võis olla üks põhjus, miks Andrea hakkas Kaiale selliseid tulivihaseid lööke laduma, et erilist võimalust vastata ei jäänud, ning punktiseis muutus veel tiba kriitilisemaks. Õhk lausa särises pingest! Nii mõnigi me pealtvaatajatest ei suutnud enam toolil istuda, vaid hüppas pöörastel hetkedel üles ja võttis paar sammu. Kaia võit oli üpris napp ja tuli viimasel hetkel. Andrea tegi teises setis järjest tublimat mängu, astudes tugevalt Kaia kandadele, samas kui Kaia tegi lõpus nii mõnegi vea.   Ja lõpuks see tuli, võit, kergendus!! Põgusa käepigistuse järel vastasega andis Kaia publikule intervjuu.   "Me oleme vaimustuses, publik on vaimustuses sellest mängust, kust polnud lihtne võitjana välja tulla," kiitis intervjueerija.   "Ma ei valmistunud tänavu ette mitte nii palju, kui varasematel aastatel, kuid siiski piisavalt, viimati Pattaya laagris," rääkis Kaia.   Küsimusele, milline on ta suhe poolfinaali vastase Francesca Schiavonega, vastas Kaia, et nad on korduvalt teineteise vastu mänginud, ja pikkade turniiride tulemusel on ta alati võitnud.   Areeni ukse taga tulid austraallastest pealtvaatajad õnnitlema ja põsemusisid jagama meile, eestlastele, nagu võitnuksime isiklikult. Tunne oligi täpselt selline ja rõõmus fänniklubi suundus pubisse edasi võitu tähistama. Väljateenitult.Kaia Kanepi (WTA 34.) pääses kindlalt finaali, kui alistas poolfinaalis itaallanna Fransesca Schiavone (WTA 11.) 6:3, 6:0. Foto: Airi Ilisson-Crus Pääs finaali: 6-0, 6-3 Sel mängul olime viisakad fännid nagu kord ja kohus ega plaksutanud, kui Kaia vastane maailma 11. reket Francesca Schiavone võrku lõi. Mitte sellepärast, et poleks võinud, vaid pigem seepärast, et polnud vaja. Sest Kaia võit oli selge juba üsna algusest peale.   Saime trobikonna fännidega kokku juba enne mängu eestlase Harry juures, kes elab kohe väljakute külje all. Lahke mehena pakkus Harry välja, et fännid võivad ta juures enne mängu väiksed soojendusõlled teha. Nii et selleks hetkeks, kui kohale jõudsin, oli seitsmepealine fännipundar juba parajas hoos ja demonstreeris hoogsalt, kuidas väljakul Kaia toetuseks häälel kõlada lasta. See nägi välja nii, et ühes väljaku ääres olev Harry põrutas üle platsi: "Eesti!Eesti! Eesti!" ning mehed rõkkasid teisest servast vastu "Hoi! Hoi! Hoi!"   See trikk töötas tegelikkuses päris hästi ning võlus publikut kahe seti vahel kenasti.   Veel kleepisime nägudele eesti lipuvärve kujutavad vesikleepsud ning kaks poissi tõmbasid näovärvidega üle näo sinimustvalged jooned. Eesti tennise fänniklubi juht Riho muljetas samal ajal, kuidas ta Austraalia reisiks kotti pakkis. "Kui laptop välja arvata, siis sisuliselt koosnes mu kotitäis kõikvõimalikust eesti fännikraamist - sinimustvalgeid peapaelu ja kleepekaid siit ju ei osta," muigas ta. "Muidu saab kohapealt poest nagunii kõike ja ega soojas kliimas palju riideid vaja lähegi. Jooksutossud, mis siiski kaasa vedasin, oleks võinud vabalt koju jätta - need varastati me motelli juures ära."   Niisiis võtsimegi oma nurgas Kaia treeneri lähedal kohad sisse. Ja kohe tundus, kuidas kõik hakkas sujuma, rahulikult ning suurema pingeta - kõik oli algusest peale hoopis teistmoodi kui südant puperdama panevas veerandfinaalis. Kui esimeses setis osutas Francesca veel vastupanu, siis teise seti puhul oli juba täiesti selge, kuidas asjad lähevad. Ka pealtvaatajaskond oli sedakorda hulka sõbralikum, Kaiale plaksutati südamlikult kaasa igast kandist üle areeni.   Meie lähedal filmival kaameramehel oli vist tsipa igav, sest ta võttis fännide tegemisi peale üpris hoogsalt. Vahepeal juhtus veel naljakas lugu suurte mustade putukatega, kes järsku ühekaupa otsustasid väljakule maanduma hakata. Esialgu korjas üks pallipoiss neid oma taskusse. Mingil hetkel aga togis Kaia ühte jalaga minema, mille peale rahvas aplodeeris. Eks seegi näitab, et võttis asja rahulikult ning tundis end oma sõiduvees.   Siis tuligi võit ja õnnelikud inimesed. Kaia andis intervjuu, milles intervjueerija tutvustas rahvale, et Kaia oli Eesti parim naissportlane aastal 2008. Lõpetuseks kõlas küsimus, et kust selliseid vahvaid fänne saab, nagu siin platsil nähakse. Kaia vastas, et tunneb kaasmaalaste suurt toetust. Seepeale me kõik lehvitasime jälle rõõmsalt kaameratesse - oli hea tunne küll.   Võit slovakitari Daniela Hantuchova üle: 6-2, 6-1 Kahjuks finaalipiletit saada ei õnnestunud, seega vaatasin mängu telerist, nagu paljud teised Austraalias elavad spordihuvilised eestlased.   Mullu, kui tennist mängimas sai käidud, siis treener-kaasmängijad ikka vahel uurisid, et kus see Eesti on ja kas meil ka kuulsaid tennisestaare leidub.   Tavaliselt sai alustuseks Kaia välja pakutud. "Kesse-kesse?" küsiti veel igaks juhuks üle. "Kaia Kanepi - me tugevaim naismängija!" - "Aa, vaat, pole kuulnud...." järgnes mõtlik pearaputus (sinna otsa uuriti tavaliselt veel teiste spordialade kohta ja ega näiteks Kristina Šmiguni nimi ühele austraallasele rohkemat öelnud, aga see selleks).   Nüüd, pärast Kaia võitu, on asjalood kindlasti vähemasti Queenslandi kandis teisiti. Kahel järgneval päeval leierdasid nii tele kui raadio spordiuudised muudkui Kanepi võidust. Sealjuures kõlab austraallase suus me staari nimi: "Kaneepi". Nii et Kaneepist saime kuulda nii söögi alla kui peale. "Emme, tule vaata, tädi Kaia on telekas!" rõkatas mu kolmeaastane tütar veel paar päeva hiljem. Ta käis kaasas Kaia mängu vaatamas, sestap oli blondi "tädi" tegemistega hästi kursis.   Kaiast veel niipalju, et kuulduste kohaselt lahkus ta Brisbane´ist päev pärast mängu, treenima ja ette valmistama Australian Openiks Melbourne´is. Hiljuti avanes mul suurepärane võimalus Brisbane´is võistlevale parimale eesti tennisistile Kaia Kanepile platsi ääres kaasa elamas käia. Kogemus oli seda erakordsem, et esmakordselt ajaloos võitis Kaia Brisbane´i võistlused, saades auhinnaks 110 000 dollarit. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Tennisestaar Kaia Kanepile kaasa elamas

AIRI ILISSON-CRUZ 22. jaan. 2012

Hiljuti avanes mul suurepärane võimalus Brisbane´is võistlevale parimale eesti tennisistile Kaia Kanepile platsi ääres kaasa elamas käia. Kogemus oli seda erakordsem, et esmakordselt ajaloos võitis Kaia Brisbane´i võistlused, saades auhinnaks 110 000 dollarit.

Tennisestaar Kaia Kanepile kaasa elamas
Fännid Kaia mängule kaasa elamas, taga paremal istub treener Silver Karjus. Foto: Airi Ilisson-Cruz

Mõned mõtted tagantjärele sellest vahvast ja pingelisest üritusest.

 

Pääs veerandfinaali: 6-0, 6-3

Peab tunnistama, et mul on tagantjärele ikka tohutult hea meel, et just sellele võistlusele jõudsin. Kuigi olen aastaid tennisega tegelenud, olen seni igasugu jõukatsumistele vaid teleekraanilt kaasa elanud. Nii uhkele ja puhtale mängule, nagu mängis Kaia täna endast WTA edetabelis 18 kohta kõrgemal asuva venelanna Anastassija Pavljutšenkova vastu, pole ikka tükk aega peale sattunud.

 

Õnneks kohtasin tuttavat mängule kaasa elama tulnud eestlast juba sissekäigu kõrval poekeses. Õnneks seepärast, et mängu algul tundusime me peale sügavalt mängu süvenenud treeneri Silver Karjuse olevat ainsad eestlased, kes Kaiale kohapeal pöialt peavad. Kohalikud plaksutasid vaid väga heade löökide puhul ning kui Anastassia, nii palju kui Kaia talle võimalust andis, mõne hiilgava liigutuse tegi, puhkes tohutu aplaus. "Mis sa arvad, kui palju siin Brisbane´is neid venelasi ongi?" uuris eesti poiss Riho ühel vaiksemal hetkel, kui me just jälle parasjagu ei kisanud üle vaikiva publiku platsi suunas "tubli", "hea töö" või "jätka samas vaimus".

 

Siis jõudis linna eksinud neljaliikmeline fännitiim teise seti alguseks kohale ja me võisime häälepaeltel puhata lasta. Ergutust oli Kaiale juurde vaja, sest teine mäng ei kulgenud sugugi enam nii lihtsalt. Anastassia oli otsustanud end kokku võtta ning servis nüüd mõnevõrra paremini. Kokku tegi ta servimisel siiski korralikus koguses topeltvigu (7 Kaia ühe vastu) ning viimased kaks mängu alistas Kaia ta mängeldes.

 

Pääs poolfinaali: 6-1, 7-6 (9-7)

Kaia võistlust Saksamaa tennisisti Andrea Petkoviciga (WTA 10.) andis oodata, sest eelmised mängijad tegid väga pikad turniirid. Kui lõpuks mäng algas, andsid nad säärase lahingu, et publikul võttis suisa hinge kinni.

 

Isiklikult, kes ma ootamisi ei salli, oleks pikk, algusest kokkulepitu võrra mitmetunnine hilinemine mu kohe kindlasti rivist välja löönud. Kaiat ei tundunud see üldse morjendavat - ta mängis esimese seti suurepäraselt, võites Petkovici 6-1 (või siis kõigutas see vastast, kes mängu käima ei saanud... :). Tegelik elu algas teises setis.

Niisiis, Pat Rafter Arenat, Queenslandi moodsaima tennisekeskuse parimat, mulluste jaanuarikuu üleujutuste järel äsja ümber ehitatud väljakut jälgisid tuhandete pealtvaatajate silmad (pluss muidugi Austraalia telekanali Seven2 võimsad videokaamerad jm moodne lindistamistehnika). Publiku poolehoid tundus kalduvat sakslanna suunas - ei teagi, kas kaastundest, et ta algul niivõrd tugevalt kaotas, või lihtsalt, et sakslaste kogukond on Austraalias päris suur.

 

Oli hetki, kus Kaia servis "ässa", ja plaksutamist praktiliselt polnud. Kui vastane sai serviga punkti, kajas võimas areen hüüetest ja aplausist. See on see va Eesti viga - me oleme väike ja tundmatu rahvus. Mingil hetkel arenes mul vestlus selja taga pingsalt mängu jälgiva Hong Kongi mehega. Loomulikult polnud tal aimugi, kus asub Eesti. Mu tavapärase tüüpjuhatuse "next to Finland" peale muutus mees rahulolevalt õnnelikuks (Eesti-müsteerium sai lahendatud!) ja teatas, et ta on ka kunagi "England"-is käinud.

 

Mängu lõpupoole juhtuski, et me, eestlastest pealtvaatajad, kümmekond inimest, vahel plaksutasime ka siis, kui ilus tennisemäng seda tegelikult ei lubaks. Ehk et hüppasime kohapeal häälekalt rõõmust, kui Andrea lõi võrku - vahele jätmata viisakat pausi, mis paneks plaksutamise mitte võrkulöömise, vaid oma võistleja ärgitamise arvele.

 

Vahepeal plaksutasime kindlasti liiga palju. See võis olla üks põhjus, miks Andrea hakkas Kaiale selliseid tulivihaseid lööke laduma, et erilist võimalust vastata ei jäänud, ning punktiseis muutus veel tiba kriitilisemaks. Õhk lausa särises pingest! Nii mõnigi me pealtvaatajatest ei suutnud enam toolil istuda, vaid hüppas pöörastel hetkedel üles ja võttis paar sammu. Kaia võit oli üpris napp ja tuli viimasel hetkel. Andrea tegi teises setis järjest tublimat mängu, astudes tugevalt Kaia kandadele, samas kui Kaia tegi lõpus nii mõnegi vea.

 

Ja lõpuks see tuli, võit, kergendus!! Põgusa käepigistuse järel vastasega andis Kaia publikule intervjuu.

 

"Me oleme vaimustuses, publik on vaimustuses sellest mängust, kust polnud lihtne võitjana välja tulla," kiitis intervjueerija.

 

"Ma ei valmistunud tänavu ette mitte nii palju, kui varasematel aastatel, kuid siiski piisavalt, viimati Pattaya laagris," rääkis Kaia.

 

Küsimusele, milline on ta suhe poolfinaali vastase Francesca Schiavonega, vastas Kaia, et nad on korduvalt teineteise vastu mänginud, ja pikkade turniiride tulemusel on ta alati võitnud.

 

Areeni ukse taga tulid austraallastest pealtvaatajad õnnitlema ja põsemusisid jagama meile, eestlastele, nagu võitnuksime isiklikult. Tunne oligi täpselt selline ja rõõmus fänniklubi suundus pubisse edasi võitu tähistama. Väljateenitult.

Tennisestaar Kaia Kanepile kaasa elamas
Kaia Kanepi (WTA 34.) pääses kindlalt finaali, kui alistas poolfinaalis itaallanna Fransesca Schiavone (WTA 11.) 6:3, 6:0. Foto: Airi Ilisson-Crus

Pääs finaali: 6-0, 6-3

Sel mängul olime viisakad fännid nagu kord ja kohus ega plaksutanud, kui Kaia vastane maailma 11. reket Francesca Schiavone võrku lõi. Mitte sellepärast, et poleks võinud, vaid pigem seepärast, et polnud vaja. Sest Kaia võit oli selge juba üsna algusest peale.

 

Saime trobikonna fännidega kokku juba enne mängu eestlase Harry juures, kes elab kohe väljakute külje all. Lahke mehena pakkus Harry välja, et fännid võivad ta juures enne mängu väiksed soojendusõlled teha. Nii et selleks hetkeks, kui kohale jõudsin, oli seitsmepealine fännipundar juba parajas hoos ja demonstreeris hoogsalt, kuidas väljakul Kaia toetuseks häälel kõlada lasta. See nägi välja nii, et ühes väljaku ääres olev Harry põrutas üle platsi: "Eesti!Eesti! Eesti!" ning mehed rõkkasid teisest servast vastu "Hoi! Hoi! Hoi!"

 

See trikk töötas tegelikkuses päris hästi ning võlus publikut kahe seti vahel kenasti.

 

Veel kleepisime nägudele eesti lipuvärve kujutavad vesikleepsud ning kaks poissi tõmbasid näovärvidega üle näo sinimustvalged jooned. Eesti tennise fänniklubi juht Riho muljetas samal ajal, kuidas ta Austraalia reisiks kotti pakkis. "Kui laptop välja arvata, siis sisuliselt koosnes mu kotitäis kõikvõimalikust eesti fännikraamist - sinimustvalgeid peapaelu ja kleepekaid siit ju ei osta," muigas ta. "Muidu saab kohapealt poest nagunii kõike ja ega soojas kliimas palju riideid vaja lähegi. Jooksutossud, mis siiski kaasa vedasin, oleks võinud vabalt koju jätta - need varastati me motelli juures ära."

 

Niisiis võtsimegi oma nurgas Kaia treeneri lähedal kohad sisse. Ja kohe tundus, kuidas kõik hakkas sujuma, rahulikult ning suurema pingeta - kõik oli algusest peale hoopis teistmoodi kui südant puperdama panevas veerandfinaalis. Kui esimeses setis osutas Francesca veel vastupanu, siis teise seti puhul oli juba täiesti selge, kuidas asjad lähevad. Ka pealtvaatajaskond oli sedakorda hulka sõbralikum, Kaiale plaksutati südamlikult kaasa igast kandist üle areeni.

 

Meie lähedal filmival kaameramehel oli vist tsipa igav, sest ta võttis fännide tegemisi peale üpris hoogsalt. Vahepeal juhtus veel naljakas lugu suurte mustade putukatega, kes järsku ühekaupa otsustasid väljakule maanduma hakata. Esialgu korjas üks pallipoiss neid oma taskusse. Mingil hetkel aga togis Kaia ühte jalaga minema, mille peale rahvas aplodeeris. Eks seegi näitab, et võttis asja rahulikult ning tundis end oma sõiduvees.

 

Siis tuligi võit ja õnnelikud inimesed. Kaia andis intervjuu, milles intervjueerija tutvustas rahvale, et Kaia oli Eesti parim naissportlane aastal 2008. Lõpetuseks kõlas küsimus, et kust selliseid vahvaid fänne saab, nagu siin platsil nähakse. Kaia vastas, et tunneb kaasmaalaste suurt toetust. Seepeale me kõik lehvitasime jälle rõõmsalt kaameratesse - oli hea tunne küll.

 

Võit slovakitari Daniela Hantuchova üle: 6-2, 6-1

Kahjuks finaalipiletit saada ei õnnestunud, seega vaatasin mängu telerist, nagu paljud teised Austraalias elavad spordihuvilised eestlased.

 

Mullu, kui tennist mängimas sai käidud, siis treener-kaasmängijad ikka vahel uurisid, et kus see Eesti on ja kas meil ka kuulsaid tennisestaare leidub.

 

Tavaliselt sai alustuseks Kaia välja pakutud. "Kesse-kesse?" küsiti veel igaks juhuks üle. "Kaia Kanepi - me tugevaim naismängija!" - "Aa, vaat, pole kuulnud...." järgnes mõtlik pearaputus (sinna otsa uuriti tavaliselt veel teiste spordialade kohta ja ega näiteks Kristina Šmiguni nimi ühele austraallasele rohkemat öelnud, aga see selleks).

 

Nüüd, pärast Kaia võitu, on asjalood kindlasti vähemasti Queenslandi kandis teisiti. Kahel järgneval päeval leierdasid nii tele kui raadio spordiuudised muudkui Kanepi võidust. Sealjuures kõlab austraallase suus me staari nimi: "Kaneepi". Nii et Kaneepist saime kuulda nii söögi alla kui peale. "Emme, tule vaata, tädi Kaia on telekas!" rõkatas mu kolmeaastane tütar veel paar päeva hiljem. Ta käis kaasas Kaia mängu vaatamas, sestap oli blondi "tädi" tegemistega hästi kursis.

 

Kaiast veel niipalju, et kuulduste kohaselt lahkus ta Brisbane´ist päev pärast mängu, treenima ja ette valmistama Australian Openiks Melbourne´is.

Tennisestaar Kaia Kanepile kaasa elamas Hiljuti avanes mul suurepärane võimalus Brisbane´is võistlevale parimale eesti tennisistile Kaia Kanepile platsi ääres kaasa elamas käia. Kogemus oli seda erakordsem, et esmakordselt ajaloos võitis Kaia Brisbane´i võistlused, saades auhinnaks 110 000 dollarit.
Tennisestaar Kaia Kanepile kaasa elamas
Eriti tuleb eelis välja efektiivse veebilehe tegemine pakub siiski palju funktsionaalsusi. Kui on kindel tähtaeg selge veebilehe tegemine hästi tasakaalustatud vahedalt veebilehtede tegemine kvaliteetselt veebilehtede firma aara.ee paljudel juhtudel soodsa kodulehe valmistamine osutab mitmeid eeliseid investeering firma veebilehtede programmeerimine viimistletult ja garantiiga.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: