Kirjanduslik Kadripäev tutvustab: Ille Uscinski

Brisbane´is juhtus erakordne lugu: 1. advent ja kadripäev sattusid kokku samale päevale. Novembrikuu viimasel nädalavahetusel peetud Kirjandusliku Kadripäeva üritusel tutvustasid Muusajüngrid sedakorda Brisbane´i eestlasest luuletajannat - äsja 92-aastaseks saanud vanadaami Ille Uscinski loomingut.

Äsja 92-aastaseks saanud luuletajanna Ille Uscinski. Foto: Airi Ilisson-Cruz Ille luulekogudest on Austraalias avaldatud kaks ja seda inglise keeles. Üritusel käsitletud luule kõlas aga puhtas eesti keeles. Need olid vaid mõned näited Ille seniavaldamata värvikatest luuletustest ja poeemidest.   Sissejuhatuseks tegi Kultuuriklubi juhataja Rein Aedma Illega intervjuu, milles Ille rääkis Eestis kasvamisest ja Austraaliasse tuleku põhjusest ja valudest. Edasi lugesid Brisbane Eesti Seltsi liikmed ükshaaval Ille luuletused ette. Ille kuulas, pühkis liigutusest taskurätiga pisaraid ja ütles, et ei suuda ise oma luuletusi lugeda.   Valitses harras meeleolu. Aastas korra peetava Kultuuriklubi ürituste omapärana tulevad kohale inimesed, kes on sügavalt eesti kirjandusest huvitatud. Üksmeelne püüe poeesia suunas lõi tuntava ja tugeva sideme vanade ja noorte vahel.   Ille on väga mitmepalgeline luulejataja. Tema luule hulgas on nii plikalikult vallatuid unistamisi, kui ka tekste, milles kumas läbi karmidel elukogemustel põhinev tõsine otsustavus. Kuid oli ka poliitilisi luuletusi nagu "Punane laul" ja "Laulev revolutsioon", samuti kui satiirilisi pilatükke nagu "Töörahva poeg". Perekond Aedma oli Ille eestikeelsest loomingust kokku pannu põhjaliku läbilõike.   Luuletustega esinesid Riho Suigusaar, Krista Pudel, Aivo Tamm, Laura Kaasik, Elisabet Koit, Andres Truus, Airi Ilisson-Cruz, Kati Virtaal, Anna-Liisa Sutt, Anu Kink, Rein ja Heidi Aedma, Gisela Possin, Jaak Mardiste, Harry Ling, Ain Kuru, Mati Kangur, William Tõnisson.   Erilise hõngu andsid klaveripalad. Luuleüritust saatis Arturo Santana Lancóni võimas klaverimuusika. Kolm esitletud pala oli mees ise loonud ja vastavalt etteantud teemadele pika vaagimise tulemusel oma loomingu hulgast välja valinud.   Tänavune Kirjanduslik Kadripäev oli Woolloongabbas juba 11. korda. Tore traditsioon sai alguse Eesti Raamatu Aastal, 25. novembril 2000. Seda tänu tuntud Eesti bibliograafile ja bibliofiilile Valdemar Vilderile, kes tänagi Muusajüngrite toimetamisi nõu ja jõuga abistab.Luuletust loeb Krista Pudel. Foto: Airi Ilisson-Cruz Rein Aedma vestleb Ille Uscinskiga   RA: Maailm oli alles ehmunud suurest ülekohtust ja löögist allapoole vööd - oktoobrirevolutsioonist Venemaal, Eesti Vabariik oli välja kuulutatud ja Nõukogude Liit polnud veel sündinud. Vabadussõjaga kaasneva kaose keskel nägi Pärnumaal Saarde kihelkonnas Pati Ristikülas 2. oktoobril 1919 ilmavalgust Ilse Leesment. Kuis Ilse Illeks muutus? IU: Mu ema lahutas isast ära ja oli isa peale kohe pikalt vihane. Mäletan, kuidas ta ütles: "Ilse on üks saksa nimi, ma kohe ei salli seda!"   RA: Kuidas iseloomustate varast lapsepõlve, mis sai otsa lahkumisega Kilingi-Nõmmest? Kas see oli õnnelik aeg? IU: Ega ma väga palju ei mäleta sellest ajast, lahkusin Kilingi-Nõmmest Pärnusse kümne aastasena. Ma olin liiga noor, liiga veider. Katsusin alati teisi inimesi jäljendada. Ükskord kuulsin, et Marie Under oli öelnud: "Mina ei taha mats olla." "No selge, mina ka ei taha mats olla!" Kohe otsustasin, et maal on palju matse, kes ropendavad ja vannuvad. Oma mõtte sidusin Underiga - tahtsin õppida ja targaks saada, ei tahtnud mats olla.   RA: Hilisemas noorukieas suutsite üsna palju korda saata. Võtsite osa kohaliku segakoori tegevusest, osalesite ümberkaudsete amatöörnäitegruppide koosseisudes, õppisite raamatupidamist ja kaugõppes gümnaasiumi ettevalmistusklassis. Tagatipuks lõpetasite näitekunsti kursused Pärnu Endla teatri juures. Kas sel ajal oli kindel tahtmine end teatriga siduda ja teist võinuks saada näitleja? IU: Oli kindel tahtmine midagi teha. Sel ajal tahtsin tõesti kindlasti elukutseliseks näitlejaks saada ning mul oli Pärnus Endla teatris isegi paar väiksemat kõrvalosa. Ega tol ajal kutselisi näitlejaid nii palju olnudki, inimesed palgati truppidesse ja hiljem tegid nad muud tööd edasi. Minu põhiline päevatöö oli mujal, töötasin Pärnu käsitööliste ühingus. Mul oli Endlas mitmeid sõbrannasid, kellest ma oma meelest olin isegi andekam. Ei näinud põhjust, miks minust ei võinuks saada näitleja - aga siis tuli sõda vahele.   RA: Sõja jalust Stuttgarti põgenedes olite juba küpses neiueas. Kui kuulsite, et Geislingeri laagris avatakse Eesti Gümnaasium, suundusite Geislingeri. Siis ootamatult avanesid emigratsioonikanalid ja teil õnnestus pääseda Austraaliasse. Miks just Austraalia? Miks mitte Kanada, USA või mõni muu Ladina-Ameerika maa? IU: Austraalia tegi esimesena oma kanalid lahti, teised avasid hiljem. Mul oli üks sõbranna, kes mind esialgu agaralt endaga reisile kaasa tulema utsitas. Vahepeal sai aga sõbranna lapse. Austraalia valitsus selgelt ütles, et nemad võtavad vastu vaid vallalisi ning ilma lapseta naisi ja mehi. Sõbranna lootis, et ta tädi lapsendab lapse. Lõpuks kadus sõbrannal tuhin ja ta otsustas, et ei tulegi. Niisiis oli käes viimane hetk, kohvrid olid pakitud ja hakkasime laevale ronima. Ootasin sõbrannat, kuid ta ei tulnud. Lõpuks läksingi,  üksi. Teine moment meenub Geislingeri koolist. Olin sooritanud matemaatika eksami edukalt, kuigi olin selles muidu nõrk. Enne seda võtsin järeleaitamistunde. Koolmeister süüdistas: "Sa kirjutasid maha!" Viskasin asjad kotti - tahtsin minna, ükskõik kuhu!   RA: Toonane keeleõpe eelistas saksa ja vene keelt. Kuidas mõjus teile kokkupuude inglise keelse kultuuriga? IU: See oli väga suur kultuurišokk. Kõige hullem oli, et raamatukeel ja kõnekeel olid niivõrd erinevad - sellega polnud ma üldse arvestanud.   RA: Algusaastail Austraalias töötasite kahe haigla köögi poolel. Seda perioodi oma elus kirjeldate te romaanis Gypsy tap. Raamatus ei hoia te just eriti kokku oma hinnanguid ja värve, kirjeldamaks austraallaste suhtumist värsketesse immigrantidesse. Kas inimeste suhtumine oli tõesti nii halvustav? Kas välise halvustava tögamise taga oli ka tõsist vihkamist? IU: Ma ei oskagi öelda, aga tõsist vihkamist ikka polnud, kuna me olime nii teisejärgulised kodanikud. Meid lihtlabaselt põlati. 60 aastat tagasi ei sallinud austraallased uustulnukaid. Need tulid ja võtsid ju kõik Billid ja Georgid ära! Ka muide ameeriklasi ei sallitud. Meil töötas haiglas üks ameerika õde - teda boikottisid kohalikud kõvasti. Eestis ikka arvatati toona, et välismaalased on kuidagi paremad ja kõrgemad, siin oli vastupidi.   RA: Veidi hiljem lõite Brisbane´is oma pere ja teist sai nelja lapse ema. 1975. aastal lõpetasite juba küpses eas Queenslandi Ülikooli ja pühendusite kirjanduslikule tegevusele Multicultural Waiters Society liikmena, luues nende kanalite kaudu luulet, lühijutte ja artikleid mitmetesse väljaannetesse. Kuid raamatute autoriks on keegi Liscinski. Kas teie kadunud mees keelas oma nime kasutamise ära? IU: Mu abikaasa nime põhiline õnnetus oli, et kohalikud ei osanud kirjutada Uscinski, vaid kirjutatud: Liscinski. Mis siin ikka, paningi lõpuks sama nime ka raamatule. Ühtlasi sai mehe sugulastel nokk kinni pandud.   RA: Kuidas lapsed teie kirjaneiu staatust hindavad ja kas nad teid ka innustavad? IU: Nad ikka toetavad mind. Pojad kahjuks ei õppinud ära eesti keelt. Meil oli kodus poola, eesti ja riigikeel, ning küsimuseks, mida õpetada.  Valisime lihtsaima tee ehk inglise keele. Pojad hiljem veel naersid, et oskavad nagunii juba kolme kohalikku keelt: inglise, austraalia ja uus-meremaa keelt. Tütred õppisid küll eesti keele ära.   RA: Kas sahtlis ootab veel midagi? IU: Sahtel on täis kirjutatud - näidendid, filmistsenaariumid, mitmed kogud - aga keegi ju taha avaldada!   Ille Uscinski trükis ilmunud teosed: 1. Jeff and His Best Friend and other Animal stories (lastejutud) 2. Reflections in Blue (luule) 3. Gypsy Tap (jutustus eestlanna Austraaliasse sulandumise raskusest) 4. Frozen Memories (luule) 5. Galigula Complex (70 aastate üliõpilaste valitsevad vaated ja käitumised)Rein Aedma ja Ille Uscinski. Foto: Airi Ilisson-Cruz Brisbane´is juhtus erakordne lugu: 1. advent ja kadripäev sattusid kokku samale päevale. Novembrikuu viimasel nädalavahetusel peetud Kirjandusliku Kadripäeva üritusel tutvustasid Muusajüngrid sedakorda Brisbane´i eestlasest luuletajannat - äsja 92-aastaseks saanud vanadaami Ille Uscinski loomingut. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Kirjanduslik Kadripäev tutvustab: Ille Uscinski

AIRI ILISSON-CRUZ 16. dets. 2011

Brisbane´is juhtus erakordne lugu: 1. advent ja kadripäev sattusid kokku samale päevale.
Novembrikuu viimasel nädalavahetusel peetud Kirjandusliku Kadripäeva üritusel tutvustasid Muusajüngrid sedakorda Brisbane´i eestlasest luuletajannat - äsja 92-aastaseks saanud vanadaami Ille Uscinski loomingut.

Kirjanduslik Kadripäev tutvustab: Ille Uscinski
Äsja 92-aastaseks saanud luuletajanna Ille Uscinski. Foto: Airi Ilisson-Cruz

Ille luulekogudest on Austraalias avaldatud kaks ja seda inglise keeles. Üritusel käsitletud luule kõlas aga puhtas eesti keeles. Need olid vaid mõned näited Ille seniavaldamata värvikatest luuletustest ja poeemidest.

 

Sissejuhatuseks tegi Kultuuriklubi juhataja Rein Aedma Illega intervjuu, milles Ille rääkis Eestis kasvamisest ja Austraaliasse tuleku põhjusest ja valudest. Edasi lugesid Brisbane Eesti Seltsi liikmed ükshaaval Ille luuletused ette. Ille kuulas, pühkis liigutusest taskurätiga pisaraid ja ütles, et ei suuda ise oma luuletusi lugeda.

 

Valitses harras meeleolu. Aastas korra peetava Kultuuriklubi ürituste omapärana tulevad kohale inimesed, kes on sügavalt eesti kirjandusest huvitatud. Üksmeelne püüe poeesia suunas lõi tuntava ja tugeva sideme vanade ja noorte vahel.

 

Ille on väga mitmepalgeline luulejataja. Tema luule hulgas on nii plikalikult vallatuid unistamisi, kui ka tekste, milles kumas läbi karmidel elukogemustel põhinev tõsine otsustavus. Kuid oli ka poliitilisi luuletusi nagu "Punane laul" ja "Laulev revolutsioon", samuti kui satiirilisi pilatükke nagu "Töörahva poeg". Perekond Aedma oli Ille eestikeelsest loomingust kokku pannu põhjaliku läbilõike.

 

Luuletustega esinesid Riho Suigusaar, Krista Pudel, Aivo Tamm, Laura Kaasik, Elisabet Koit, Andres Truus, Airi Ilisson-Cruz, Kati Virtaal, Anna-Liisa Sutt, Anu Kink, Rein ja Heidi Aedma, Gisela Possin, Jaak Mardiste, Harry Ling, Ain Kuru, Mati Kangur, William Tõnisson.

 

Erilise hõngu andsid klaveripalad. Luuleüritust saatis Arturo Santana Lancóni võimas klaverimuusika. Kolm esitletud pala oli mees ise loonud ja vastavalt etteantud teemadele pika vaagimise tulemusel oma loomingu hulgast välja valinud.

 

Tänavune Kirjanduslik Kadripäev oli Woolloongabbas juba 11. korda.

Tore traditsioon sai alguse Eesti Raamatu Aastal, 25. novembril 2000. Seda tänu tuntud Eesti bibliograafile ja bibliofiilile Valdemar Vilderile, kes tänagi Muusajüngrite toimetamisi nõu ja jõuga abistab.

Kirjanduslik Kadripäev tutvustab: Ille Uscinski
Luuletust loeb Krista Pudel. Foto: Airi Ilisson-Cruz

Rein Aedma vestleb Ille Uscinskiga

 

RA: Maailm oli alles ehmunud suurest ülekohtust ja löögist allapoole vööd - oktoobrirevolutsioonist Venemaal, Eesti Vabariik oli välja kuulutatud ja Nõukogude Liit polnud veel sündinud. Vabadussõjaga kaasneva kaose keskel nägi Pärnumaal Saarde kihelkonnas Pati Ristikülas 2. oktoobril 1919 ilmavalgust Ilse Leesment.

Kuis Ilse Illeks muutus?

IU: Mu ema lahutas isast ära ja oli isa peale kohe pikalt vihane. Mäletan, kuidas ta ütles: "Ilse on üks saksa nimi, ma kohe ei salli seda!"

 

RA: Kuidas iseloomustate varast lapsepõlve, mis sai otsa lahkumisega Kilingi-Nõmmest? Kas see oli õnnelik aeg?

IU: Ega ma väga palju ei mäleta sellest ajast, lahkusin Kilingi-Nõmmest Pärnusse kümne aastasena.

Ma olin liiga noor, liiga veider. Katsusin alati teisi inimesi jäljendada. Ükskord kuulsin, et Marie Under oli öelnud: "Mina ei taha mats olla." "No selge, mina ka ei taha mats olla!" Kohe otsustasin, et maal on palju matse, kes ropendavad ja vannuvad. Oma mõtte sidusin Underiga - tahtsin õppida ja targaks saada, ei tahtnud mats olla.

 

RA: Hilisemas noorukieas suutsite üsna palju korda saata. Võtsite osa kohaliku segakoori tegevusest, osalesite ümberkaudsete amatöörnäitegruppide koosseisudes, õppisite raamatupidamist ja kaugõppes gümnaasiumi ettevalmistusklassis. Tagatipuks lõpetasite näitekunsti kursused Pärnu Endla teatri juures. Kas sel ajal oli kindel tahtmine end teatriga siduda ja teist võinuks saada näitleja?

IU: Oli kindel tahtmine midagi teha. Sel ajal tahtsin tõesti kindlasti elukutseliseks näitlejaks saada ning mul oli Pärnus Endla teatris isegi paar väiksemat kõrvalosa. Ega tol ajal kutselisi näitlejaid nii palju olnudki, inimesed palgati truppidesse ja hiljem tegid nad muud tööd edasi. Minu põhiline päevatöö oli mujal, töötasin Pärnu käsitööliste ühingus.

Mul oli Endlas mitmeid sõbrannasid, kellest ma oma meelest olin isegi andekam. Ei näinud põhjust, miks minust ei võinuks saada näitleja - aga siis tuli sõda vahele.

 

RA: Sõja jalust Stuttgarti põgenedes olite juba küpses neiueas. Kui kuulsite, et Geislingeri laagris avatakse Eesti Gümnaasium, suundusite Geislingeri. Siis ootamatult avanesid emigratsioonikanalid ja teil õnnestus pääseda Austraaliasse. Miks just Austraalia? Miks mitte Kanada, USA või mõni muu Ladina-Ameerika maa?

IU: Austraalia tegi esimesena oma kanalid lahti, teised avasid hiljem.

Mul oli üks sõbranna, kes mind esialgu agaralt endaga reisile kaasa tulema utsitas. Vahepeal sai aga sõbranna lapse. Austraalia valitsus selgelt ütles, et nemad võtavad vastu vaid vallalisi ning ilma lapseta naisi ja mehi. Sõbranna lootis, et ta tädi lapsendab lapse. Lõpuks kadus sõbrannal tuhin ja ta otsustas, et ei tulegi.

Niisiis oli käes viimane hetk, kohvrid olid pakitud ja hakkasime laevale ronima. Ootasin sõbrannat, kuid ta ei tulnud. Lõpuks läksingi,  üksi.

Teine moment meenub Geislingeri koolist. Olin sooritanud matemaatika eksami edukalt, kuigi olin selles muidu nõrk. Enne seda võtsin järeleaitamistunde. Koolmeister süüdistas: "Sa kirjutasid maha!" Viskasin asjad kotti - tahtsin minna, ükskõik kuhu!

 

RA: Toonane keeleõpe eelistas saksa ja vene keelt. Kuidas mõjus teile kokkupuude inglise keelse kultuuriga?

IU: See oli väga suur kultuurišokk. Kõige hullem oli, et raamatukeel ja kõnekeel olid niivõrd erinevad - sellega polnud ma üldse arvestanud.

 

RA: Algusaastail Austraalias töötasite kahe haigla köögi poolel. Seda perioodi oma elus kirjeldate te romaanis Gypsy tap. Raamatus ei hoia te just eriti kokku oma hinnanguid ja värve, kirjeldamaks austraallaste suhtumist värsketesse immigrantidesse. Kas inimeste suhtumine oli tõesti nii halvustav? Kas välise halvustava tögamise taga oli ka tõsist vihkamist?

IU: Ma ei oskagi öelda, aga tõsist vihkamist ikka polnud, kuna me olime nii teisejärgulised kodanikud. Meid lihtlabaselt põlati.

60 aastat tagasi ei sallinud austraallased uustulnukaid. Need tulid ja võtsid ju kõik Billid ja Georgid ära! Ka muide ameeriklasi ei sallitud. Meil töötas haiglas üks ameerika õde - teda boikottisid kohalikud kõvasti. Eestis ikka arvatati toona, et välismaalased on kuidagi paremad ja kõrgemad, siin oli vastupidi.

 

RA: Veidi hiljem lõite Brisbane´is oma pere ja teist sai nelja lapse ema. 1975. aastal lõpetasite juba küpses eas Queenslandi Ülikooli ja pühendusite kirjanduslikule tegevusele Multicultural Waiters Society liikmena, luues nende kanalite kaudu luulet, lühijutte ja artikleid mitmetesse väljaannetesse. Kuid raamatute autoriks on keegi Liscinski. Kas teie kadunud mees keelas oma nime kasutamise ära?

IU: Mu abikaasa nime põhiline õnnetus oli, et kohalikud ei osanud kirjutada Uscinski, vaid kirjutatud: Liscinski. Mis siin ikka, paningi lõpuks sama nime ka raamatule. Ühtlasi sai mehe sugulastel nokk kinni pandud.

 

RA: Kuidas lapsed teie kirjaneiu staatust hindavad ja kas nad teid ka innustavad?

IU: Nad ikka toetavad mind. Pojad kahjuks ei õppinud ära eesti keelt. Meil oli kodus poola, eesti ja riigikeel, ning küsimuseks, mida õpetada.  Valisime lihtsaima tee ehk inglise keele.

Pojad hiljem veel naersid, et oskavad nagunii juba kolme kohalikku keelt: inglise, austraalia ja uus-meremaa keelt. Tütred õppisid küll eesti keele ära.

 

RA: Kas sahtlis ootab veel midagi?

IU: Sahtel on täis kirjutatud - näidendid, filmistsenaariumid, mitmed kogud - aga keegi ju taha avaldada!

 

Ille Uscinski trükis ilmunud teosed:

1. Jeff and His Best Friend and other Animal stories (lastejutud)

2. Reflections in Blue (luule)

3. Gypsy Tap (jutustus eestlanna Austraaliasse sulandumise raskusest)

4. Frozen Memories (luule)

5. Galigula Complex (70 aastate üliõpilaste valitsevad vaated ja käitumised)

Kirjanduslik Kadripäev tutvustab: Ille Uscinski
Rein Aedma ja Ille Uscinski. Foto: Airi Ilisson-Cruz
Kirjanduslik Kadripäev tutvustab: Ille Uscinski Brisbane´is juhtus erakordne lugu: 1. advent ja kadripäev sattusid kokku samale päevale. Novembrikuu viimasel nädalavahetusel peetud Kirjandusliku Kadripäeva üritusel tutvustasid Muusajüngrid sedakorda Brisbane´i eestlasest luuletajannat - äsja 92-aastaseks saanud vanadaami Ille Uscinski loomingut.
Kirjanduslik Kadripäev tutvustab: Ille Uscinski
Kui valminud tulemus on kodulehtede valmistamine kui läheb korda. Sellegipoolest on mõistlik vaadata mtü veebilehe valmistamine optimeeritult ja see peab vastu aastaid ning lisaks kiire veebilehe arendamine asjatundjatelt siia lingile leidlikult lahendatud asjalik kodulehtede tegemine firmadele mille poolest või lisaks ka kodulehtede tegemine sest sarnasel teemal ka
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: