Signe Rehbinder: rääkige lastega oma emakeeles

Intervjuu Stockholmis elava eestlase Signe Rehbinderiga, kes jagab lahkelt oma mõtteid kakskeelsusest ja julgustab võõrsil elavaid peresid rääkima lastega oma emakeeles.

Signe räägib lastega eesti keeles, abikaasa rootsi keeles.   Signe on abielus rootslasega ja nende peres kasvab kaks last - 10-aastane tütar Iris-Marie ja peagi 3-aastaseks saav poeg Erik-William. Üle kümne aasta on Rehbinderite perekond olnud maailmakodaniku staatuses, tööalased reisid on neid viinud maailma eri nurkadesse. Nüüdseks on perekond kanda kinnitamas Rootsi Kuningriigis.   Abikaasade omavaheline suhtluskeel on pikka aega olnud inglise keel, alles viimastel aastatel on üle mindud rootsi keele peale. Lapsed räägivad sulaselgelt nii eesti kui ka rootsi keeles. Iris-Mariele on kingutusena kaasa tulnud hispaania keel Mehhiko aegadest ja inglise keel sellest ajast, kui ema-isa omavahel veel inglise keeles suhtlesid.   Olete elanud erinevates keeleruumides ja kultuurikatlates, kas on tekkinud sellist momenti, mil Sul endal on olnud eesti keel tahaplaanile jäämas?   Tütre Irisega oleme elanud Jaapanis, Mehhikos ja nüüd Rootsis, poja Eriku maailmaavastused on olnud väiksemad ja piirduvad Eesti ja Rootsiga. Mina olen alati oma lastega eesti keeles rääkinud ja loodan, et nii saab see ka edaspidi olema. Sellist tunnet, et mul endal eesti keel tahaplaanile hakkaks vajuma, pole ausalt öeldes eriti tundnud, tänapäeval on ju lihtne internetist lehti lugeda ja Skype kaudu sugulaste ja sõpradega rääkida. Eestis käies on kohustuslik raamatupoekülastus, ikka selleks, et eestikeelseid raamatuid muretseda. Siiski – seda olen enda eesti keele oskuse puhul tähele pannud, et lauseehitus kipub vahel käest minema. Iga keel vajab harjutamist ja kui igapäevast kirjutamist pole, siis ununevad ka grammatikareeglid.   Kui sündis esimene laps, kas oli ka kõhklusi, mis keeles temaga suhtlema hakata?   Enne Irise sündi olin kϋll natuke murelik, et kuidas väike inimene kolme keele õppimisega hakkama saab. Pidasin siis plaani, et hakkame abikaasaga omavahel roosti keeles rääkima. Elu läks aga pärast tütre sϋndi vanaviisi edasi, nii et meie suhtluskeeleks jäi ikka inglise keel ja lapsega rääkisime kumbki oma emakeelt. Iris oli tubli ja selline keeltekompott talle probleemi ei tekitanud. Oma teisel sϋnnipäeval rääkis ta pikki lauseid nii eesti kui rootsi keeles. Inglise keeles hakkas ta rääkima umbes kolmeaastaselt, siis kui oli paar kuud rahvusvahelises lasteaias käinud ja väga kiiresti lisandus pagasisse ka hispaania keel. On ju tore kui neljaaastane oskab ennast neljas keeles väljendada. Hispaania keele kohta pean siiski lisama seda, et kergesti see tuli ja kergesti ka ununes kui keelekeskkonnast ära kolisime, kahjuks. Poeg Erik, kes jaanuaris saab kolmeseks, on ϋles kasvanud keeleliselt lihtsamates oludes, eesti ja rootsi keel on need, mida ta valdab. Arvan, et praeguse seisuga on Eriku eesti keel ehk veidi parem, kuigi ta on ϋle aasta rootsikeelses lasteaias käinud. Võimalik, et tulevikus tuleb mul ehk rohkem pingutada, et Eriku eesti keelt nö elus hoida. Meie õnneks on Stockholmis tore eesti kool, kus lapsed õpivad kϋll rootsi keeles, kuid saavad lisaks 3 tundi nädalas ka eesti keelt.   Viimased kaks aastat olete olnud kakskeelne pere, sellele eelnenud seitse aastat lausa kolmkeelne. Kas selline keelte virr-varr pole Sinus vastakaid tundeid tekitanud?   Eks vahel on ikka tekkinud selline tunne, et nii tore ja lihtne oleks, kui kõik jutud saaks eesti keeles räägitud, eriti siis kui olen väsinud või kui vahel on selline tunne, et ma ei suuda mingit detaili või nϋanssi piisavalt hästi kirjeldada. Teisest kϋljest on keeled mind alati huvitanud, sest nad avavad uksed teistesse kultuuridesse ja aitavad mõista teisi rahvusi. Naljaga pooleks võib öelda, et keelte õppimine on mu armastatuim hobbi.   Kümne-kahekümne aasta pärast, kui lapsed suured, kas näed oma perekonna suhtluskeelena ainult rootsi keelt?   Eks seda näitab aeg, millise keele valivad lapsed oma esimesks keeleks. Mina olen neile andnud võimaluse õppida selgeks eesti keel, mida nad sellega edasi teevad, on nende enda otsus. Igal juhul loodan ma, et neil saab kerge olema teisi võõrkeeli omandada.     Ja lõpetuseks, mida soovitad Austraalias elavatele kaks- ja kolmkeelsetele peredele, kes on Sinuga analoogses situatsioonis?   Keel on oluline rahvusidentiteedi kandja. Ma arvan, et võti eesti keele edasi andmiseks on peidus selles, kuivõrd oluline on eestlaseks olemine kellegi jaoks. Kui see on tähtis, on eesti keele õpetamine loomulik osa kasvatusest. Kui rahvuslik taust pole oluline, kaob eesti keel vaikselt teiste suurte vahele. Leidub ju inimesi, kes on seisukohal, et globaliseeruvas maailmas pole väikese eesti keelega midagi peale hakata, parem on osata inglise, hiina voi hispaania keelt. Jah, loomulikult on mõne suurkeele valdamine oluline, kui tahad reisidia või head karjääri teha, aga unustada ei tasuks ka eesti keelt. Eesti keele valdamine on nagu mõne kalli luksustoote omamine – ainult vähesed saavad seda endale lubada. Intervjuu Stockholmis elava eestlase Signe Rehbinderiga, kes jagab lahkelt oma mõtteid kakskeelsusest ja julgustab võõrsil elavaid peresid rääkima lastega oma emakeeles. suggest best web hosting providers in the top internet services companies review list
TULE MEIE KODU DIGILEHE TELLIJAKS!

Kolmapäevane leht on PDF faili kujul Sinu emaili postkastis juba esmaspäeval. Aastane tellimus ainult $44.00.

Vaata lähemalt hinnakiri, tellimine ja maksmine.

Signe Rehbinder: rääkige lastega oma emakeeles

AUNE VETIK 28. nov. 2011

Intervjuu Stockholmis elava eestlase Signe Rehbinderiga, kes jagab lahkelt oma mõtteid kakskeelsusest ja julgustab võõrsil elavaid peresid rääkima lastega oma emakeeles.

Signe Rehbinder: rääkige lastega oma emakeeles
Signe räägib lastega eesti keeles, abikaasa rootsi keeles.

 

Signe on abielus rootslasega ja nende peres kasvab kaks last - 10-aastane tütar Iris-Marie ja peagi 3-aastaseks saav poeg Erik-William. Üle kümne aasta on Rehbinderite perekond olnud maailmakodaniku staatuses, tööalased reisid on neid viinud maailma eri nurkadesse. Nüüdseks on perekond kanda kinnitamas Rootsi Kuningriigis.

 

Abikaasade omavaheline suhtluskeel on pikka aega olnud inglise keel, alles viimastel aastatel on üle mindud rootsi keele peale. Lapsed räägivad sulaselgelt nii eesti kui ka rootsi keeles. Iris-Mariele on kingutusena kaasa tulnud hispaania keel Mehhiko aegadest ja inglise keel sellest ajast, kui ema-isa omavahel veel inglise keeles suhtlesid.

 

Olete elanud erinevates keeleruumides ja kultuurikatlates, kas on tekkinud sellist momenti, mil Sul endal on olnud eesti keel tahaplaanile jäämas?

 

Tütre Irisega oleme elanud Jaapanis, Mehhikos ja nüüd Rootsis, poja Eriku maailmaavastused on olnud väiksemad ja piirduvad Eesti ja Rootsiga. Mina olen alati oma lastega eesti keeles rääkinud ja loodan, et nii saab see ka edaspidi olema.

Sellist tunnet, et mul endal eesti keel tahaplaanile hakkaks vajuma, pole ausalt öeldes eriti tundnud, tänapäeval on ju lihtne internetist lehti lugeda ja Skype kaudu sugulaste ja sõpradega rääkida. Eestis käies on kohustuslik raamatupoekülastus, ikka selleks, et eestikeelseid raamatuid muretseda.

Siiski – seda olen enda eesti keele oskuse puhul tähele pannud, et lauseehitus kipub vahel käest minema. Iga keel vajab harjutamist ja kui igapäevast kirjutamist pole, siis ununevad ka grammatikareeglid.

 

Kui sündis esimene laps, kas oli ka kõhklusi, mis keeles temaga suhtlema hakata?

 

Enne Irise sündi olin kϋll natuke murelik, et kuidas väike inimene kolme keele õppimisega hakkama saab. Pidasin siis plaani, et hakkame abikaasaga omavahel roosti keeles rääkima. Elu läks aga pärast tütre sϋndi vanaviisi edasi, nii et meie suhtluskeeleks jäi ikka inglise keel ja lapsega rääkisime kumbki oma emakeelt. Iris oli tubli ja selline keeltekompott talle probleemi ei tekitanud. Oma teisel sϋnnipäeval rääkis ta pikki lauseid nii eesti kui rootsi keeles. Inglise keeles hakkas ta rääkima umbes kolmeaastaselt, siis kui oli paar kuud rahvusvahelises lasteaias käinud ja väga kiiresti lisandus pagasisse ka hispaania keel. On ju tore kui neljaaastane oskab ennast neljas keeles väljendada. Hispaania keele kohta pean siiski lisama seda, et kergesti see tuli ja kergesti ka ununes kui keelekeskkonnast ära kolisime, kahjuks.

Poeg Erik, kes jaanuaris saab kolmeseks, on ϋles kasvanud keeleliselt lihtsamates oludes, eesti ja rootsi keel on need, mida ta valdab. Arvan, et praeguse seisuga on Eriku eesti keel ehk veidi parem, kuigi ta on ϋle aasta rootsikeelses lasteaias käinud. Võimalik, et tulevikus tuleb mul ehk rohkem pingutada, et Eriku eesti keelt nö elus hoida. Meie õnneks on Stockholmis tore eesti kool, kus lapsed õpivad kϋll rootsi keeles, kuid saavad lisaks 3 tundi nädalas ka eesti keelt.

 

Viimased kaks aastat olete olnud kakskeelne pere, sellele eelnenud seitse aastat lausa kolmkeelne. Kas selline keelte virr-varr pole Sinus vastakaid tundeid tekitanud?

 

Eks vahel on ikka tekkinud selline tunne, et nii tore ja lihtne oleks, kui kõik jutud saaks eesti keeles räägitud, eriti siis kui olen väsinud või kui vahel on selline tunne, et ma ei suuda mingit detaili või nϋanssi piisavalt hästi kirjeldada. Teisest kϋljest on keeled mind alati huvitanud, sest nad avavad uksed teistesse kultuuridesse ja aitavad mõista teisi rahvusi. Naljaga pooleks võib öelda, et keelte õppimine on mu armastatuim hobbi.

 

Kümne-kahekümne aasta pärast, kui lapsed suured, kas näed oma perekonna suhtluskeelena ainult rootsi keelt?

 

Eks seda näitab aeg, millise keele valivad lapsed oma esimesks keeleks. Mina olen neile andnud võimaluse õppida selgeks eesti keel, mida nad sellega edasi teevad, on nende enda otsus. Igal juhul loodan ma, et neil saab kerge olema teisi võõrkeeli omandada.

 

 

Ja lõpetuseks, mida soovitad Austraalias elavatele kaks- ja kolmkeelsetele peredele, kes on Sinuga analoogses situatsioonis?

 

Keel on oluline rahvusidentiteedi kandja. Ma arvan, et võti eesti keele edasi andmiseks on peidus selles, kuivõrd oluline on eestlaseks olemine kellegi jaoks. Kui see on tähtis, on eesti keele õpetamine loomulik osa kasvatusest. Kui rahvuslik taust pole oluline, kaob eesti keel vaikselt teiste suurte vahele. Leidub ju inimesi, kes on seisukohal, et globaliseeruvas maailmas pole väikese eesti keelega midagi peale hakata, parem on osata inglise, hiina voi hispaania keelt. Jah, loomulikult on mõne suurkeele valdamine oluline, kui tahad reisidia või head karjääri teha, aga unustada ei tasuks ka eesti keelt. Eesti keele valdamine on nagu mõne kalli luksustoote omamine – ainult vähesed saavad seda endale lubada.

Signe Rehbinder: rääkige lastega oma emakeeles Intervjuu Stockholmis elava eestlase Signe Rehbinderiga, kes jagab lahkelt oma mõtteid kakskeelsusest ja julgustab võõrsil elavaid peresid rääkima lastega oma emakeeles.
Signe Rehbinder: rääkige lastega oma emakeeles
Samavõrd vedamine on ka kodulehe loomine sest nende puhul on parem hinnata. Meistritööna ajastatud veebilehe uuendamine optimeeritult ega pole kivisse raiutud juurde mugava kodulehe tegemine mõistlikult kogupikkuses www.aara.ee leidlikult lahendatud mahukama veebilehe tegemine kaasaegselt ja vajalik on see ning selle juures on soodne veebilehe valmistus ja töötab kõigil platvormidel.
Eestlaste hääl aastast 1949
Ajaleht Meie Kodu, tel: 02 9212 2113, e-mail: